Oi, ei mäletagi enam, kuna viimati sai blogisse kirjutatud. Kaua aega on sellest möödas. Marta on juba täitsa suur tüdruk. Viimati oligi vist juttu sellest, et 6kuusena tulid Martal tema esimesed 2 hammast alla keskele. Nüüd on sujuvalt möödunud 5 kuud ja ALLES 2 nädalat tagasi hakkasid ka ülemised hambad end ilmutama. Kohe, kui esimene lõikus ja ige paiste läks, jäi Marta ka suurde nohusse. Magas 2 ööd minu kõrval padjal poolpüstises asendis, et olukorda natukenegi leevendada. Päeval jäi mitu korda inhalaatoriga auru tehes tukastama. Eks oli hea hingata niimoodi. Alustuseks oli seekordse nohu puhul paha see, et mitu kuud oli Marta ju täiesti terve olnud. Nüüd tundusid tema jaoks Quixxi sprei ja ninapump väga vastikud ja võõrad õeluskotid. Aga paljude paide ja kallidega ja nalja-naeruga saime kõikide ravinippidega uuesti sõbraks ja teisel nohupäeval lasi Marta juba superhästi oma ninaga asjatada. See oli suur edasiminek, sest ega nutval ja röökival lapsel ei ole mõtet nina pumbaga puhastada - see ju kohe uuesti tatti täis, kui laps nutab. Igatahes oli Marta tubli nädala nohus. Esimesed kaks ööd olid jubedad. Oleks kogu tema vaeva tahtnud endale võtta. Edasi olid ööd juba taas paremad. Ärkas küll tihedamini ja vajas lähedust rohkem, aga nohu lasi lapsel magada. Seitse päeva hiljem tekkis Martal palavik - 39.6. Nüüd jõudsin juba paanikasse minna ja muretseda, et äkki kuskil mingi põletik. Panime küünla, see võttis kenasti palaviku madalamaks ja arvasime, et tegu siis gripiga. Järgmine päev ja ka ülejärgmine päev aga ei olnud palavikust enam haisugi. Kuid kolmas päev pärast seda oli palavik jälle kohal ja üle 38.4. Siis juba helistasin arstile ja käisime kontrollis. Kõik proovid, kuulamised, vaatamised korras. Kuna laps haige, siis oli näpuverd võttes ka nutt varnast võtta. 10-kuuseks saades ei teinud Marta näpuverd võttes teist nägugi. Igatahes olid näitajad kõik korras. Arst vaatas Marta ülemisi igemeid - Marta muidugi röökis nagu pöörane. See on üks asi, mida ta teha ei luba - isegi minul mitte.
Igemed väga paistes ja arst ütles, et tema on kindel, et ka palavik hammaste tulekuga seotud, sest igemed tõesti nii hullumoodi paistes. Ju see siis Marta omapära, et hambad tulevad nii raskesti. Lapsest on väga kahju. Üleeile oli Martal igatahes siis üle 2 nädala esimene päev, kui polnud palavikku ega ka nohu. Käisime kohe natukene õues ja turul puuvilju ostmas. Õhtupoole ka natukene käruga jalutamas, sest nii ilus päikesepaisteline ilm oli. Marta tegelikult hullumoodi fännab õues käimist. Mõnikord jääb pikemal jalutustuuril ka kärru tukkuma.
Ma liigun nüüd tänasest ajas tagasi. Ehk siis kui juba tukkumisest juttu tuli. Umbes kuu aega on Marta maganud päeval vaid ühe une. Kell 13.00 on temal uneaeg. Umbes 12.30 hakkab ta juba konkreetselt nõudma, et tema tahaks nüüd magama ja oma uneelseid tegevusi teha. Ehk siis pepupesu, näopesu, kätepesu, uus mähe ja kõik pehmed loomad saavad ka kalli. Magas ta esimesed korrad vaid 1,5 h. Seega ärkas 14.30 ja ööunne läks ikka kell 20.00. Õhtuks oli ta megaväsinud. Pikapeale hakkas ta ise oma und siis pikendama. Mina olin tal alati kõrval selle lõunaune, kuna muidu ta oleks veel vähem maganud. Tavaliselt olin läpakaga tema kõrval ja tegin tööd või jutustasin niisama. Haigena magas ühe korra lõunaund isegi 3 tundi ja 40 minutit. Täna aga oli nt esimene päev, kui otsustasin, et nii, nüüd magab Marta üksi oma voodis lõunaund. Laps voodisse, pudeliga piim, lutt ja juba ta magas. Natukene rohkem kui tunnikene hiljem Marta ärkas röökides. Ja ta muudkui röökis ja röökis ja röökis. Mina ei saanud aru, mis hakkas. Varem ta magas ka pool und nt ära ja siis tahtis kaissu. Aga ei aidanud ei kaissu võtmine ega midagi. Läksin tegin siis talle piima, et last rahustada. Ta ju on hetkel toidustreigil ja vb oli tal tõesti kõht tühi. Mitte võibolla, vaid kindlasti. Nutust nuuksuv laps sõi piima ära ja uinus siis rahulikult. Ärkas alles 15.50. Esimene pikk uni üksinda ja see kestis 2,5 h. Vahepeal ju oli väike kisatuur.
See on ikka veel jube ja paha ja vastik ja nii südantlõhestav, kui Marta nutab. Nii nii paha ja kahju. Eriti siis, kui tal tõesti midagi pahasti on.
Täpsustan seda, sest viimasel ajal Marta nutab vahepeal niisama ka. Kui talle midagi ei meeldi või kui ma talle kukerpalli ei tee kohe, kui tema seda tahab või raamatut ei loe 10 korda järjest. Selline nutt ajab vahel naerma ka natukene. Mõnikord naerab Marta ise ka - niimoodi tasakesi läbi nutuste silmade.
Igatahes on homme jälle uus päev ja siis proovime kindlasti uuesti niimoodi, et M magab oma lõunaune üksi omas voodis. Tegelikult magas ta palju rahulikumalt, kui siis, kui ma kõrval olin.
Samal ajal sain mina nt Marta 1 aasta sünna kutsed valmis. Ikka Puhhi pildiga. Algusest lõpuni ise kleebitud-joonistatud-kirjutatud. Kutsutud on isegi 37 inimest, aga näis, kui paljud tulla saavad. Kõik ei ole ju siitsamast Otepäält või lähiümbrusest, vaid osad kallikesed ka Tallinnast.
Täpsemalt sellel teemal ei peatu hetkel...sinna ju veel aega....
Kõige suurem muutus nende 5 kuu jooksul ongi kindlasti see, et Martal on nüüd üks kindel lõunaune aeg. Muidugi ka see, et ta hakkas ta2 nädalat enne 8-kuuseks saamist roomama ja 8-kuusena hakkas ühe päevaga kohe käputama, istesse minema ja tugede najal seisma. Esimesed sammud tugede najal tulid juba nädalake hiljem. Osade oktoobrikate põnnid roomasid juba 6kuustena ja 9kuustena kõndisid iseseisvalt. Martal on selle kõigega algusest peale aega olnud. Minul on ka. Arvasime ikka, et oma aasta sünnale kõnnib Nossu ise, aga ei - seda ta tõenäoliselt ei tee.
Aaaa, Nossu - jah, see on meie Marta hüüdnimi. Ta teeb nii lahedat nossu nägu. Sellist nina krimpsutamist, millega kaasneb mõnus nohisemine. See on issi õpetatud.
Mis siis veel? Marta ei ütle ühtegi sõna. Vahepeal ütles pähh-pähh, enam ei ütle sedagi. Ainus, mis konkreetselt ja suunatult ütleb, on ka-kaa...kanade kohta. Muidu on Marta aga väga palju arenenud. Tal on imelised oskused. Ta püüab endale ise riideid selga panna - eriti meeldib mütsi pähe panna. Papusid paneb ka jalga - tegelikult jala juurde või peale. Mõnikord istub kohe trepi juurde ja hakkab riietuma. Annab märku, et nii, nüüd võiks õue minna või alla korrusele Mammaga mängima.
Ostsime talle nüüd päris esimese nuku ka, kellele Mammaga panid nad nimeks Donna. Donna räägib natukene, kui teda kõhule vajutada ja Donnal on sööginõud ja piimakruus ka. Nendega toidab Marta pigem end, kui Donnat, aga asi seegi. Donnale paneb mütsi pähe ja endale ja Mammale ja emmele ja kõigile teistele ka.
Vannitamine ja vesi on Marta suured lemmikud. Haiguse tõttu pole kaua ujuma saanud. Täna õhtu tegime nt vanni ja vanaema õpetas teda end pesema. Marta nii lahedalt siis muudkui küüris oma käekesega oma kõhtu ja jalgu ja õlgu. See oli nii armas ja naljakas.
Ma arvan, et umbes 8-10 kuusena ei huvitanud Martat tema mänguasjad üldse. Lemmiktegevus oli siis emme jälgimine ja näputoidu söömine - kamapallid, värske kurk, ploom, viinamarjad, õun jne jne.
10kuusena avastas Marta oma mänguasjad. Kui Martal on hea tuju, istub ta tükk aega oma mänguasjade keskel ja muudkui asjatab. Loeb raamatuid eest-taha ja tagant-ette. Jutustab vahel omaette. Ta on superlahe.
Söömised on nii ja naa. Mõnikord sööb kõike, siis jälle ajab valikuliselt asju välja - nt keedetud porgand talle ei meeldi - ississe.
Kindlasti on ju nii palju veel. Martal on mingi teema oma sokkidega. Neid nähes hakkab kohe niiiiiiiiiii ülilahedalt jutustama. Niimoodi - lolalola loll loll.. See on üliarmas.
Ja ta on üliosav läpakakasutaja. Ta kohe teab, et kui multikas (muidu me tv-d üldse ei vaata päeval, sest teda ei huvita see, aga iga päev ikka vaatame korra või kaks Juutuubis Boom and Reds või MuMuHug multikat) lõppeb, siis peab hiirega midagi tegema. Siis ta alati teeb ka. Mõnikord on ekraan 90 kraadi viltu. Mõnikord on kiri imepisike või siis väga suur. Mõnikord on startmenüü paremal ääres.
Kui emme Martat valvab, siis seda väga tihti ei juhtu, aga kui issi Martat valvab, siis ALATI midagi juhtub. Naised oskavad multitaskida, mehed mitte.
Korra oli selline juhus - mina olin magamistoas ja vahetasin voodipesu. Hallar oli elutoas ja vahtis soov.ee-s oma traktoreid (kohutav harjumus). Mina kuulsin magamistuppa ära, et Marta urgitseb laua pealt korvist marmelaadi ja Hallar ei pannud seda tähele. Pidin siis magamistoast käima Martat keelamas ja eemale juhatamas. Mina aru ei saa, kuidas ei suudeta mitut asja korraga teha.
Mäletan väga hästi seda üleminekut, kui ikka pidi kõvasti rabelema ja siplema, et Marta ärkveloleku ajal midagi teha. Süles ju ei jõua teda pidevalt hoida ja ega ei tahagi sellist asja harjutada.
Nüüd on palju lihtsam - mõnes mõttes. Marta tegutseb ise. Vahepeal võtan sülle ja näitan, mida ma parasjagu teen. Siis tegutseb ta juba jälle ise edasi.
Igaljuhul on ajaga palju juhtunud ja Marta on juba väga asjalik väike plika. Aga hetkel ma lähen oma Nossu juurde magama ja kirjutan mõni teine kord edasi.
Postituse pühendan Kaidile, kes meie elu kohta lugeda soovis ja uut postitust nõudis. Ootame sind koju!
Friday, September 28, 2012
Monday, April 16, 2012
Nädalavahetus (tädi Annu sünna)
Tädi Annu (ehk siis minu onutütar, kellega oleme koos nagu ühise suure perena üles kasvand), sai 29 aastaseks ja tuli siis Soomest koju seda tähistama. Ammu oli teada, et laupäeva õhtu siis sünnale minek. Annika naistesünna (pluss Ilmo). Viimased 2 õhtut oli Marta päris tugevasti nuttes magama jäänud. Kas sellepärast, et issit ei olnud kaks õhtut kodus? Ei teagi. Igatahes laupäeval mõtlesin terve päeva, et nii uni on ja üldse ei viitsigi end üles lüüa, et pittu minna. No aga Annu on Annu, ikka peab.
Tundub, et Marta sai aru, et ma lähen ära, sest ta nuttis ikka päris pikalt ja nukralt. Pisarad aina voolasid. Ma küll seletasin talle, et tulen ju kohe tagasi ja kui tema ei taha, siis ma ei lähegi, aga ikka nuttis. Panin igemegeeli, see korraks aitas. Arvasingi siis, et ju asi hammastes. Kuigi esimene hammas (mis nüüdseks peitu pugenud) lõikus ilma valuta, siis vb seekord ikka on valus. Kuna ta oli juba üle poole tunni nutnud, otsustasin, et panen küünla. Mul on veel alles need vastsündinule mõeldud madalama kaaluga imiku küünlad. Mõtlesin, et see pole vast nii tugev ka. Panin ja mingi 15 minutit nuttis veel ja siis uinus sügavalt. Nüüd ei teagi, kas olid hambad või mitte, sest pühapäeval õhtul jäi samamoodi nuttes. Mina lamasin tema kõrval ja hoidsin käest kinni ja tema nuttis. Aga siis tegime korraks pissipausi jaoks issiga vahetust ja kuna issi ei taha, et Marta nutab, võttis ta Tipsi sülle, aga tema nuttis ikka edasi. Võtsin mina tema sülle ja tema ikka nuttis edasi. Ja tundub, et ta nüüd tahtiski 4 õhtut lihtsalt oma 20-30 minutit nutta. Sest kui nutt lõppes, siis hakkas ta itsitama ja jutustama. Panime lepatriinu kaissu, luti suhu ja jäi ikkagi kenasti ise magama. Mis mure tal oli? Kes seda teab.
Sünnipäev oli tore, sai ikka natukene end tuulutada. Läksin kella 21ks ja kell 23 olin kodus tagasi. Need 4 ööd on nüüd Marta öösel 2 korda söönud, kuigi varem sõi 1 korra. Ju tal see 6 kuu üleminekuiga on, mis talle teatud kurbust v muret tekitab. Sööb siis öösel kella 1 ajal ja siis umbes kella 4-5 ajal. Viimase pausi ta siis alati ka mängib ja möllab voodis. Ega mul kahju teda sööta ei ole, aga harjumatu on natukene lihtsalt. Laupäev vastu pühapäeva sain suure unevõla. Magasin öösel 2 tundi. Olin natuke ärevuses sellest, et väljas käisin ja siis ei saanud kohe magama jääda. Uinuma hakkasin siis, kui Marta juba esimest korda ärkas. Ja siis magasin 2 tundi ja juba ta tahtis uuesti süüa ning mängis kaua ja oligi juba hommik. Pühapäev oli veel päris ok. Aga kui pühapäev vastu esmaspäeva natukene paremini magada sain, siis täna oli ikka metsik väsimus. METSIK. Polegi nii hull olnud varem.
Käisime tädi Annu kodusel sünnal ka. Suitsukana ja maitsvad hõrgutised ning jõin šampust ja siidrit. Nämm. Olin just paar päeva enne seda kurtnud, et mu suhe alkoholiga on null ja ma ikka ÜLDSE ei kannata seda. Aga näe, tuli isu. Hetkel ka lürbin vahuveini.
Tädi Annu kodune sünna toimus õues ja nii mõnus oli. Samal päeval, ehk siis 15 aprill sai meie pisike Marta 6 kuuseks. Selle puhul sai talle eelmine päev uus käru ostetud - Gesslein (made in Germany) ja tähtpäevaks tegin ka seda KAUA oodatud banaaniüllatust, mis kohe ruttu nahka pisteti. Lisaks sellele ostsin Martale selle tilaga beebitassi, mis alates 6 kuust mõeldud. (Jõi ka samal päeval kohe tollest tassist vett, aga see tuli kõik välja. Vanaema Helin kinkis hommikul Martale retuusid, tädi Annu lepatriinudega (emme lemmikud) kleidi, mille saaks pildistamisele selga panna (Miko ja Veronika kingitud pildistamise kinkekas veel realiseerimata) ja teine tädi Annika (issi õde) kinkis Chicco kellukestega kõristi, mida olin ka just poes vaatand ja vannipartide pere. Nüüd on vannis rahvast rohkem kui inimesi, sest vanaema Ülle tõi ka üks päev just kaks vanniparti ja onu Alvar tõi vanninuku. Ja lemmik on ikka vannitermomeeter. Vannivesi lendab meil küll juba IGALE POOLE.
Õues küll Marta suure osa ajast magas, aga mingi 1,5 h oli küll üleval ja naeris ja sõi ja jutustas.
Laupäeval, kui käisime Martale käru toomas Viljandis, siis hoidisid teda vanaema Ülle ja onu Siim. Tagasi tulin siis ei tehtud minust väljagi. Ju siis igatsust ei olnud, sest vanaema kardinad ja prillid ja kõik muu oli sada korda huvitavam. Vanaema tahab väga palju otsuseid ja asju seoses Martaga ise teha ja nõuda ning ma lasen ka. Ma tean, et ta oskab lapsi hästi kasvatada ja seega on tal kui Marta vanaemal ka palju õigusi. Mõnikord ma ikka turtsun vastu, aga alati kuulan ka tema nõuandeid. Nõuandjatena ongi tema just see kõige tähtsam. Ja vanaisa on Martal ka väga aktiivne ja tahab Martaga tegeleda ja olla. Marta lemmikud on vanaisa vunstid, neid tahaks kogu aeg kiskuda.
Pühapäeval aitas vanaema Helin omadega sassis emmel Martat hoida, kuniks ma kõik vajalikud riided ja asjad üles leidsin. 2 tundi und oli ilmselgelt pea sassi ajanud. Tahtsin sooja ilma puhul õhema kombe panna Martale ja ei osanud siis sinna midagi alla panna jne. Hullumaja segadus. Päris kaua läks aega, enne kui Marta lõpuks kärru sai. PAHA EMME! Hommikuuni ju venis samamoodi, sest ma ei osanud siis lahti lammutatud käru pärast kärudetailide pesemist enam kokku tagasi panna. Vaene Marta siis aina ootas. Jube päev.
Aga õues oli niiiii mõnus päike ja Marta hängis oma uues vankris paljaste kätega ja sai ka päikeselisest päevast osa. Ja nii hea oli teisi tädisid ja onusid ka näha!
Õhtuks oli värskest õhust ikka päris väsinud. Mina aga avastasin, et õues on sooja ilma korral lapsega palju lihtsam külaskäike teha. Käruuni on ikka lihtsam ja parem, kui võõras toas lapse magama panemine. Kuigi Marta on selles osas päris leplik. Peaasi, et emme (või vanaema Ülle) lähedal on. Pühapäeval tahtiski Marta vanaema süles magama jääda, sest vanaema ümises talle ja kussutas õla najal. Kui vanaisa siis julges segada, tuli Martalt kohe kõva urin.
Täna aga käisime Martaga teist korda ujumas. Ilm oli NIII vihmane. Lõunaune magas Marta katuse all ja käru vajas vaid vahepeal kussutamist. Kokku magas 2,5 h. Super Tibu! Ja siis sõime ja läksime ujuma. SõiME JAH; sest emme ja issi ka sõid. Seekord sai Marta issiga koos ka ujuda. Aga issi liikus sujuvalt sauna ja lõpuks sulistas Marta ikkagi emmega.
Talle ikka meeldib küll vees. Ja noh tulemuseks on ikka see, et vannivesi lendab juba ka IGALE poole.
Lisama pean seda, et nüüd hakkavad kevadtööd. Laupäevase hommikuune magas Marta õues ja seisvas kärus 1,5 h. Sain kasvuhoonet kaevata ja lillepeenraid sättida. Marta tegi täitsa koostööd ja sai aru, et värske till, salat ja redis tuleb kasvuhoonesse lähipäevil maha panna. Nüüd tahaks veel sauna koristada, et soojemate ilmade korral ka Marta sauna kaasa võtta, sest siis pole nii kriitiline temaga üle õue joosta. Ja muru peaks ka riisuma. Hommikuuned hakkavad ilusate ilmade korral Martal siis ka õues olema.
Lõunauni möödub ikka nii, et emme jookseb ja Marta põõnab.
Esimest liblikat nägime ka Martaga - KOLLANE!
USKUMATU, et Tips ongi juba poole aastane. KÕIGE tähtsam sündmus oligi ju tegelikult see, et reedel, ehk siis 13 aprill ajas Marta end esimest korda käpuli asendisse. Mina siis ikka natukene valasin pisaraid ka. Nüüd ta enam ise eriti end käpuli ei aja, aga mõnikord aitan kaasa ja siis ta jõngutab käpuli nii armsasti. Täna kukkus õnnetult näoli maha, aga õnneks jätkus nuttu vaid sekunditeks.
See nädal läheme jälle Teele juurde võimlema. Siis saame äkki käputamise selgemaks ja saab Marta hing ka rahu ja ei pea kogu aeg urisema. Ta ju tõstab käed ja jalad kõhuli olles üles ja arvab et mingid kõhualused iminapad peaks teda vist edasi vedama ja kui siis ei vea, OIIII kuidas siis urisetakse.
Minu väike Mõmmibeebi!
Täna jäi Marta aga jälle ise ööunne. Terve ööpiima söötmise aja rääkisin talle, et emme on siin ja armastab teda ja ei lähe kuhugi ja mõtetega sisendasin talle häid mõtteid. Kas ta tundis seda? Mina lollike küll usun seda, sest panin lepatriinu kaissu, luti suhu, tegin pai, soovisin head ööd ja juba ta magaski. Minu Kallike! Ega ma nüüd ei looda, ega arva, et kõik jälle laabuma hakkab. Eks tagasilööke ikka ja alati tuleb, aga hea oli, et ta tundis, et ma tahan, et tal hea oleks ja uni ilma nututa tuleks. TEAMWORK!
Tundub, et Marta sai aru, et ma lähen ära, sest ta nuttis ikka päris pikalt ja nukralt. Pisarad aina voolasid. Ma küll seletasin talle, et tulen ju kohe tagasi ja kui tema ei taha, siis ma ei lähegi, aga ikka nuttis. Panin igemegeeli, see korraks aitas. Arvasingi siis, et ju asi hammastes. Kuigi esimene hammas (mis nüüdseks peitu pugenud) lõikus ilma valuta, siis vb seekord ikka on valus. Kuna ta oli juba üle poole tunni nutnud, otsustasin, et panen küünla. Mul on veel alles need vastsündinule mõeldud madalama kaaluga imiku küünlad. Mõtlesin, et see pole vast nii tugev ka. Panin ja mingi 15 minutit nuttis veel ja siis uinus sügavalt. Nüüd ei teagi, kas olid hambad või mitte, sest pühapäeval õhtul jäi samamoodi nuttes. Mina lamasin tema kõrval ja hoidsin käest kinni ja tema nuttis. Aga siis tegime korraks pissipausi jaoks issiga vahetust ja kuna issi ei taha, et Marta nutab, võttis ta Tipsi sülle, aga tema nuttis ikka edasi. Võtsin mina tema sülle ja tema ikka nuttis edasi. Ja tundub, et ta nüüd tahtiski 4 õhtut lihtsalt oma 20-30 minutit nutta. Sest kui nutt lõppes, siis hakkas ta itsitama ja jutustama. Panime lepatriinu kaissu, luti suhu ja jäi ikkagi kenasti ise magama. Mis mure tal oli? Kes seda teab.
Sünnipäev oli tore, sai ikka natukene end tuulutada. Läksin kella 21ks ja kell 23 olin kodus tagasi. Need 4 ööd on nüüd Marta öösel 2 korda söönud, kuigi varem sõi 1 korra. Ju tal see 6 kuu üleminekuiga on, mis talle teatud kurbust v muret tekitab. Sööb siis öösel kella 1 ajal ja siis umbes kella 4-5 ajal. Viimase pausi ta siis alati ka mängib ja möllab voodis. Ega mul kahju teda sööta ei ole, aga harjumatu on natukene lihtsalt. Laupäev vastu pühapäeva sain suure unevõla. Magasin öösel 2 tundi. Olin natuke ärevuses sellest, et väljas käisin ja siis ei saanud kohe magama jääda. Uinuma hakkasin siis, kui Marta juba esimest korda ärkas. Ja siis magasin 2 tundi ja juba ta tahtis uuesti süüa ning mängis kaua ja oligi juba hommik. Pühapäev oli veel päris ok. Aga kui pühapäev vastu esmaspäeva natukene paremini magada sain, siis täna oli ikka metsik väsimus. METSIK. Polegi nii hull olnud varem.
Käisime tädi Annu kodusel sünnal ka. Suitsukana ja maitsvad hõrgutised ning jõin šampust ja siidrit. Nämm. Olin just paar päeva enne seda kurtnud, et mu suhe alkoholiga on null ja ma ikka ÜLDSE ei kannata seda. Aga näe, tuli isu. Hetkel ka lürbin vahuveini.
Tädi Annu kodune sünna toimus õues ja nii mõnus oli. Samal päeval, ehk siis 15 aprill sai meie pisike Marta 6 kuuseks. Selle puhul sai talle eelmine päev uus käru ostetud - Gesslein (made in Germany) ja tähtpäevaks tegin ka seda KAUA oodatud banaaniüllatust, mis kohe ruttu nahka pisteti. Lisaks sellele ostsin Martale selle tilaga beebitassi, mis alates 6 kuust mõeldud. (Jõi ka samal päeval kohe tollest tassist vett, aga see tuli kõik välja. Vanaema Helin kinkis hommikul Martale retuusid, tädi Annu lepatriinudega (emme lemmikud) kleidi, mille saaks pildistamisele selga panna (Miko ja Veronika kingitud pildistamise kinkekas veel realiseerimata) ja teine tädi Annika (issi õde) kinkis Chicco kellukestega kõristi, mida olin ka just poes vaatand ja vannipartide pere. Nüüd on vannis rahvast rohkem kui inimesi, sest vanaema Ülle tõi ka üks päev just kaks vanniparti ja onu Alvar tõi vanninuku. Ja lemmik on ikka vannitermomeeter. Vannivesi lendab meil küll juba IGALE POOLE.
Õues küll Marta suure osa ajast magas, aga mingi 1,5 h oli küll üleval ja naeris ja sõi ja jutustas.
Laupäeval, kui käisime Martale käru toomas Viljandis, siis hoidisid teda vanaema Ülle ja onu Siim. Tagasi tulin siis ei tehtud minust väljagi. Ju siis igatsust ei olnud, sest vanaema kardinad ja prillid ja kõik muu oli sada korda huvitavam. Vanaema tahab väga palju otsuseid ja asju seoses Martaga ise teha ja nõuda ning ma lasen ka. Ma tean, et ta oskab lapsi hästi kasvatada ja seega on tal kui Marta vanaemal ka palju õigusi. Mõnikord ma ikka turtsun vastu, aga alati kuulan ka tema nõuandeid. Nõuandjatena ongi tema just see kõige tähtsam. Ja vanaisa on Martal ka väga aktiivne ja tahab Martaga tegeleda ja olla. Marta lemmikud on vanaisa vunstid, neid tahaks kogu aeg kiskuda.
Pühapäeval aitas vanaema Helin omadega sassis emmel Martat hoida, kuniks ma kõik vajalikud riided ja asjad üles leidsin. 2 tundi und oli ilmselgelt pea sassi ajanud. Tahtsin sooja ilma puhul õhema kombe panna Martale ja ei osanud siis sinna midagi alla panna jne. Hullumaja segadus. Päris kaua läks aega, enne kui Marta lõpuks kärru sai. PAHA EMME! Hommikuuni ju venis samamoodi, sest ma ei osanud siis lahti lammutatud käru pärast kärudetailide pesemist enam kokku tagasi panna. Vaene Marta siis aina ootas. Jube päev.
Aga õues oli niiiii mõnus päike ja Marta hängis oma uues vankris paljaste kätega ja sai ka päikeselisest päevast osa. Ja nii hea oli teisi tädisid ja onusid ka näha!
Õhtuks oli värskest õhust ikka päris väsinud. Mina aga avastasin, et õues on sooja ilma korral lapsega palju lihtsam külaskäike teha. Käruuni on ikka lihtsam ja parem, kui võõras toas lapse magama panemine. Kuigi Marta on selles osas päris leplik. Peaasi, et emme (või vanaema Ülle) lähedal on. Pühapäeval tahtiski Marta vanaema süles magama jääda, sest vanaema ümises talle ja kussutas õla najal. Kui vanaisa siis julges segada, tuli Martalt kohe kõva urin.
Täna aga käisime Martaga teist korda ujumas. Ilm oli NIII vihmane. Lõunaune magas Marta katuse all ja käru vajas vaid vahepeal kussutamist. Kokku magas 2,5 h. Super Tibu! Ja siis sõime ja läksime ujuma. SõiME JAH; sest emme ja issi ka sõid. Seekord sai Marta issiga koos ka ujuda. Aga issi liikus sujuvalt sauna ja lõpuks sulistas Marta ikkagi emmega.
Talle ikka meeldib küll vees. Ja noh tulemuseks on ikka see, et vannivesi lendab juba ka IGALE poole.
Lisama pean seda, et nüüd hakkavad kevadtööd. Laupäevase hommikuune magas Marta õues ja seisvas kärus 1,5 h. Sain kasvuhoonet kaevata ja lillepeenraid sättida. Marta tegi täitsa koostööd ja sai aru, et värske till, salat ja redis tuleb kasvuhoonesse lähipäevil maha panna. Nüüd tahaks veel sauna koristada, et soojemate ilmade korral ka Marta sauna kaasa võtta, sest siis pole nii kriitiline temaga üle õue joosta. Ja muru peaks ka riisuma. Hommikuuned hakkavad ilusate ilmade korral Martal siis ka õues olema.
Lõunauni möödub ikka nii, et emme jookseb ja Marta põõnab.
Esimest liblikat nägime ka Martaga - KOLLANE!
USKUMATU, et Tips ongi juba poole aastane. KÕIGE tähtsam sündmus oligi ju tegelikult see, et reedel, ehk siis 13 aprill ajas Marta end esimest korda käpuli asendisse. Mina siis ikka natukene valasin pisaraid ka. Nüüd ta enam ise eriti end käpuli ei aja, aga mõnikord aitan kaasa ja siis ta jõngutab käpuli nii armsasti. Täna kukkus õnnetult näoli maha, aga õnneks jätkus nuttu vaid sekunditeks.
See nädal läheme jälle Teele juurde võimlema. Siis saame äkki käputamise selgemaks ja saab Marta hing ka rahu ja ei pea kogu aeg urisema. Ta ju tõstab käed ja jalad kõhuli olles üles ja arvab et mingid kõhualused iminapad peaks teda vist edasi vedama ja kui siis ei vea, OIIII kuidas siis urisetakse.
Minu väike Mõmmibeebi!
Täna jäi Marta aga jälle ise ööunne. Terve ööpiima söötmise aja rääkisin talle, et emme on siin ja armastab teda ja ei lähe kuhugi ja mõtetega sisendasin talle häid mõtteid. Kas ta tundis seda? Mina lollike küll usun seda, sest panin lepatriinu kaissu, luti suhu, tegin pai, soovisin head ööd ja juba ta magaski. Minu Kallike! Ega ma nüüd ei looda, ega arva, et kõik jälle laabuma hakkab. Eks tagasilööke ikka ja alati tuleb, aga hea oli, et ta tundis, et ma tahan, et tal hea oleks ja uni ilma nututa tuleks. TEAMWORK!
Friday, April 13, 2012
Marta 6 kuu kontroll, ujumine ja muud edusammud
Marta kaalub 2 päeva enne 6-kuuseks saamist 9200g ja on 70 cm-i pikk ning peaümbermõõt on 44 cm. Saime 6 kuu kontrollis ka viisikvaktsiini ja hepatiidi saame kuu aega hiljem, sest arvasin, et ei peaks teda kahe süstiga kurnama. Muidugi oli kõige toredam see, et vaktsiinipäeva hommikul oli Martal justkui kerge nohu, mis hiljem kadus. Vaktsiini ei tohtivat ju nohuga teha. Ja lisaks selgus, et vaktsiinipäeval ei tohi ka vanni teha. Rääkimata ujumisest. Aga mina tark ja tubli ema ronisin Martaga vaktsiinipäeval esimest korda ujuma. Muidugi Martale väga meeldis, aga mina muretsesin terve õhtu ja öö, kas temaga kõik ok on ja panin küüslaugu voodi külge, et pisikuid peletada. Varem juba olen vist maininud, et need päevad, kus palju elamusi ja käimist, saab alati küüslauk voodi külge riputatud. Vähemalt kuniks see suur pisikute aeg on ja haiguste levik suur.
Ujumisest siis veel nii palju, et olen juba KAUA mõelnud, et peaks temaga minema, aga ikka kuidagi ei jõua ja ei julge üksi jne. Kuigi tean, et Marta on hea laps ja saaks ka temaga üksi hakkama, aga eks väike hirm on alati uute asjade ees. Vaatamata sellele saime kenasti hakkama ja kutsusime tädi Annika pildistama ka. ÜLIOLULINE, et esimene ujumine saaks jäädvustatud. Martale meeldis ja mida rohkem sulistasime, seda paremaks läks. Vannis ta kipub ikka selline ettevaatlik olema ja hirmus nägu tuleb pähe, kui vett näkku lendab, aga basseinis juba muutus väga julgeks. Vett lendas ja ise oli maru rahul näoga. Mitu korda isegi naeratas rahulolevalt. Homme on meil vannipäev - näis, kas osa vett vanni ka jääb.
Ma usun ja loodan, et see ujumine mõjub talle hästi ja tundub, et juba on mõjunud ka. Nimelt ajas Marta end täna, 13 aprill (reede) esimest korda käpukile. Füsioterapeut Teele ütles, et ega Marta roomama ei hakka...tõenäoliselt hakkab kohe käputama. Ideaalne oleks muidugi see, kui ta ka roomamisetapi läbi teeks, sest iga etapp arendab vajalikke lihaseid, aga ega sundida ju ei saa. Igatahes tegi Marta täna oma esimesed jõnksutused oma kahe pisikese põlve ja kahe käe peal päris tugevalt seistes. Super. Mina olin ikka pisarateni liigutatud. Ja kui siis plaksutasin ja teda kiitsin, siis kilkas ja naeris. Oli ise ka kindlasti õnnelik oma edusammude üle.
Vahepeal mainisin, et Martal tuli esimene hammas. See hammas on nüüdseks taas peitu läinud. Selles suhtes, et alumine ige on paistes ja ju siis on hammas igeme sees peidus. Aga ega meil nende hammastega kiire olegi ju. Arst arvas, et 7 kuuselt võiks hakata liha andma ja soovitatavalt loomaliha. Varem mul plaanis ei olnudki.
Saame ju niigi 3 korda päevas tahket toitu. Allergia on Martal siiamaani vaid kõrvitsa suhtes. Sööme juba siis lillkapsast, juurviljapüree sobis ka (seal vist erinevaid asju sees, aga proovisin seda vaid 2 korda), pirni-, ploomi- ja õunapüreed oleme ka proovinud ja õhtuti siis hirsipuder.
Piim ei ole meil enam Aptamil AR, vaid Friso, mis ka mõeldud toidutagasiheite all kannatavatele imikutele. Appi, mul nüüd tuleb meelde, et kas 6-kuuselt peaks piimasegu vahetama, selle vanema rühma segu vastu?
Peab seda uurima. Meil on Oktoobrikate grupis Siiri, kes on Tallinnas (vist) lastearsti medõde ja ta on super abivalmis ja tore ning usun, et päris mitmed Oktoobrikad piinavad teda igasuguste küsimustega. Mina küll piinan!
Ma nüüd natukene liigun tagurpidi oma jutuga, aga käisime teisipäeval Tartus Babyspordis Teele juures võimlemas. Paula ja Evelin olid ka seal. Võimlemine läks kenasti ja Evelin tegi oma uue popi fotikaga ilusaid pilte ka.
Seejärel sõudsin autoga Kessu juurde, jutustasime, sõime ja siis kärurallile. Kuidagimoodi leidsime Evelini ja pahura-pahura Paula ka kesklinnast üles ja siis Evelin (keda tegelikult seal toas ei olnud) läks Paulale süüa andma kohvikusse. Meie istusime Kessuga ja lastega õues, sõime kooki (mõtetu), jõime kohvi (ekstra-mõtetu) ja nautisime päikest (veits tuult ka). Evelin ja Kessu siis norisid, et ma tunnen Tartus rohkem inimesi, kui nemad, kuna aina teretasin ja jutustasin seal tuttavatega (õppejõud Katrin, kursaõde Birgit, sugulane Liina ja tema pere jne). Aga ma olen ju nii särav isiksus, peangi jutustama kõigiga ja kõiki tundma. Tegelikult on Raekoja plats vist lihtsalt ülikooli tõttu minu rajoon ja seal ikka kohtab tuttavaid. Kõrvallauas oli ka kaks tuttavat nägu.
Pärast istumist suundusime Rimisse ja siis Kessu juurde koju hängima. Vahepeal Marta korra ärkas, kuna oli juba 2 h maganud, aga jäi kohe uuesti magama ja magaski üle VÄGA pika aja 3 h täis. Super tubli!
Rimist ostsin Martale tema esimese seeliku - lilla. Ei tahtnud roosat. Selline mõnus seelik, millel on püksid all. Nüüd kütab päike toa nii soojaks, siis hea talle selga panna. Mugav ja pehme seelik.
Koju jõudsime alles kella 18 ajal. Väga ilus, pikk päev ja Evelini ning Kessuga oli erakordselt tore jutustada. Kolm on seltskond! Paula ja Robin on Martast küll arengult natukene ees, aga küll Martake ka järgi jõuab. Järgmine nädal läheme ka hoolega võimlema ja ujuma. Ma loodan! PPP.
Marta elu viimase aja kõige suurem sündmus oligi vast tänane käpuli ajamine. Siit ju hakkab juba suurte sammude astumise poole liikumine. Ja üleüldse on see BIG DEAL, et laps saab nö ise liikuma hakata. Saab näha, mis kohad teda huvitavad ja mis mõtted ta peas on, kui ta midagi vaatab. Siiamaani ju oli kõhuli maas ja aina urises - midagi ta soovis, aga mida? Eks näis, kuna siis ka esimesed käputamised edasi- või tagasisuunas toimuma hakkavad.
Muidu on aga Marta ikka veel kõige armsam ja ilusam laps maailmas - iga ema jaoks see ju niimoodi on!
Ujumisest siis veel nii palju, et olen juba KAUA mõelnud, et peaks temaga minema, aga ikka kuidagi ei jõua ja ei julge üksi jne. Kuigi tean, et Marta on hea laps ja saaks ka temaga üksi hakkama, aga eks väike hirm on alati uute asjade ees. Vaatamata sellele saime kenasti hakkama ja kutsusime tädi Annika pildistama ka. ÜLIOLULINE, et esimene ujumine saaks jäädvustatud. Martale meeldis ja mida rohkem sulistasime, seda paremaks läks. Vannis ta kipub ikka selline ettevaatlik olema ja hirmus nägu tuleb pähe, kui vett näkku lendab, aga basseinis juba muutus väga julgeks. Vett lendas ja ise oli maru rahul näoga. Mitu korda isegi naeratas rahulolevalt. Homme on meil vannipäev - näis, kas osa vett vanni ka jääb.
Ma usun ja loodan, et see ujumine mõjub talle hästi ja tundub, et juba on mõjunud ka. Nimelt ajas Marta end täna, 13 aprill (reede) esimest korda käpukile. Füsioterapeut Teele ütles, et ega Marta roomama ei hakka...tõenäoliselt hakkab kohe käputama. Ideaalne oleks muidugi see, kui ta ka roomamisetapi läbi teeks, sest iga etapp arendab vajalikke lihaseid, aga ega sundida ju ei saa. Igatahes tegi Marta täna oma esimesed jõnksutused oma kahe pisikese põlve ja kahe käe peal päris tugevalt seistes. Super. Mina olin ikka pisarateni liigutatud. Ja kui siis plaksutasin ja teda kiitsin, siis kilkas ja naeris. Oli ise ka kindlasti õnnelik oma edusammude üle.
Vahepeal mainisin, et Martal tuli esimene hammas. See hammas on nüüdseks taas peitu läinud. Selles suhtes, et alumine ige on paistes ja ju siis on hammas igeme sees peidus. Aga ega meil nende hammastega kiire olegi ju. Arst arvas, et 7 kuuselt võiks hakata liha andma ja soovitatavalt loomaliha. Varem mul plaanis ei olnudki.
Saame ju niigi 3 korda päevas tahket toitu. Allergia on Martal siiamaani vaid kõrvitsa suhtes. Sööme juba siis lillkapsast, juurviljapüree sobis ka (seal vist erinevaid asju sees, aga proovisin seda vaid 2 korda), pirni-, ploomi- ja õunapüreed oleme ka proovinud ja õhtuti siis hirsipuder.
Piim ei ole meil enam Aptamil AR, vaid Friso, mis ka mõeldud toidutagasiheite all kannatavatele imikutele. Appi, mul nüüd tuleb meelde, et kas 6-kuuselt peaks piimasegu vahetama, selle vanema rühma segu vastu?
Peab seda uurima. Meil on Oktoobrikate grupis Siiri, kes on Tallinnas (vist) lastearsti medõde ja ta on super abivalmis ja tore ning usun, et päris mitmed Oktoobrikad piinavad teda igasuguste küsimustega. Mina küll piinan!
Ma nüüd natukene liigun tagurpidi oma jutuga, aga käisime teisipäeval Tartus Babyspordis Teele juures võimlemas. Paula ja Evelin olid ka seal. Võimlemine läks kenasti ja Evelin tegi oma uue popi fotikaga ilusaid pilte ka.
Seejärel sõudsin autoga Kessu juurde, jutustasime, sõime ja siis kärurallile. Kuidagimoodi leidsime Evelini ja pahura-pahura Paula ka kesklinnast üles ja siis Evelin (keda tegelikult seal toas ei olnud) läks Paulale süüa andma kohvikusse. Meie istusime Kessuga ja lastega õues, sõime kooki (mõtetu), jõime kohvi (ekstra-mõtetu) ja nautisime päikest (veits tuult ka). Evelin ja Kessu siis norisid, et ma tunnen Tartus rohkem inimesi, kui nemad, kuna aina teretasin ja jutustasin seal tuttavatega (õppejõud Katrin, kursaõde Birgit, sugulane Liina ja tema pere jne). Aga ma olen ju nii särav isiksus, peangi jutustama kõigiga ja kõiki tundma. Tegelikult on Raekoja plats vist lihtsalt ülikooli tõttu minu rajoon ja seal ikka kohtab tuttavaid. Kõrvallauas oli ka kaks tuttavat nägu.
Pärast istumist suundusime Rimisse ja siis Kessu juurde koju hängima. Vahepeal Marta korra ärkas, kuna oli juba 2 h maganud, aga jäi kohe uuesti magama ja magaski üle VÄGA pika aja 3 h täis. Super tubli!
Rimist ostsin Martale tema esimese seeliku - lilla. Ei tahtnud roosat. Selline mõnus seelik, millel on püksid all. Nüüd kütab päike toa nii soojaks, siis hea talle selga panna. Mugav ja pehme seelik.
Koju jõudsime alles kella 18 ajal. Väga ilus, pikk päev ja Evelini ning Kessuga oli erakordselt tore jutustada. Kolm on seltskond! Paula ja Robin on Martast küll arengult natukene ees, aga küll Martake ka järgi jõuab. Järgmine nädal läheme ka hoolega võimlema ja ujuma. Ma loodan! PPP.
Marta elu viimase aja kõige suurem sündmus oligi vast tänane käpuli ajamine. Siit ju hakkab juba suurte sammude astumise poole liikumine. Ja üleüldse on see BIG DEAL, et laps saab nö ise liikuma hakata. Saab näha, mis kohad teda huvitavad ja mis mõtted ta peas on, kui ta midagi vaatab. Siiamaani ju oli kõhuli maas ja aina urises - midagi ta soovis, aga mida? Eks näis, kuna siis ka esimesed käputamised edasi- või tagasisuunas toimuma hakkavad.
Muidu on aga Marta ikka veel kõige armsam ja ilusam laps maailmas - iga ema jaoks see ju niimoodi on!
Monday, April 2, 2012
Marta Vanaisa 50 aasta juubelil
Minu isa, ehk siis Marta vanaisa, sai 1 aprillil 50 aastaseks. Selle puhul panime kinni laua GMP Clubhotelli restoranis ja tellisime mõnusad hõrgutavad praed ja magustoidud. Nagu tavaliselt istusime siis oma pere ja isa venna perega. Pidu algas kell 18.00 (laupäeval 31. märts). Selleks hetkeks oli Martal õhtune uinak veel tegemata, aga millegipärast ma olin väga rahulik sellel päeval ja ei kartnud, et äkki ta ei jää seal magama või mis üldse saab? Olin valmis ka selleks, et pean tema une ajaks autoga sõitma minema.
Alguses oli kõik suurepärane. Õnnitleti, ajasime juttu ja näksisime juurvilju ja puuvilju. Marta näitas esimesi märke väsimusest, aga juba oli hilja öelda, et ärge minu praadi veel tooge, sest äkki pean ära käima, sest praed just sellel mõtlemise hetkel lauale asetati.
Mis seal ikka...
Panin Marta turvahälli ja ta mängis seal kenasti oma mänguasjaga. Kui minul praad söödud sai, siis tegi esimesed urinad ja virinad. Võtsin ta siis sülle, panin kergelt tekikese näole, et inimesi varjata (seal oli piisavalt hämar, aga Martal oli vaja kõik inimesed ju ka üle vaadata), lutt suhu ja kussutama (kussutamist pole meil väga kaua enam vaja läinud - ppp). Ja ta vist tegi paar piiksukest, kui juba olidki silmad krõllis ja uni hakkas niiiiiii silma tükkima. Mingi hetk sain aru, et nüüd ta siis magab (õhtuune kipub ta päris tükk aega jääma). Arvasin, et äkki kannatab ta hälli tõsta, et siis saan ise ka paremini olla, kuna selg hirmsasti valutas. GMP saigi valitud, kuna seal mõnusad diivanid ja lapsega ikka mugavam olla.
Hällis otsustas Marta aga silmad lahti teha ja itsitama hakata. Ega siis midagi. Lasime tal veel natukene uudistada ja mängida. Siis tegi ta paar piiksu ja kohe kiirustasin sööki tegema, sest ega Martake meil ju ei oota.
Söömise ajal nagu ikka kippus seda piima natukene suunurgast voolama ja kui see koduriietele voolab jätab see mind külmaks, aga restoranis oli pärast isegi wc-sse veidi kõhe minna. Kuigi mind jätab teiste arvamus külmaks, aga me istusime seal VIP-nurgas, kus on pime ja see ülejäänud saalist eraldatud, seega ei teadnudki inimesed, et meil seal beebi on ja mina kõndisin piimaplekkidega kleidiga ringi. Kui söötmise ajal üritasin pudeli Martal suust välja võtta, siis oli SUUR kisa, sest õhtuse söögikorraga meil nalja ei tehta!
Kui piimapudelil hakkas põhi paistma, pistsin Tipsile ruttu luti suhu ja paar siputust, ning juba meie Ingel magaski. Nii sügavalt, et sain ta enda ja Hallar vahele diivanile tuduma tõsta. Mulle ei meeldi, kui ta süles magab, sest siis on ta pärast nii higine ja kardan, et võib külma saada ja haigeks jääda. Isegi, kui ruumis on soe. ALati ikka üritan ta kuhugi magama asetada, KUI ta ikka nõus jääma on.
AA...enne sünnipäeva sai meil nalja ka. Ma vahetasin Martal 5 korda riideid. Selgus, et mul puudub pikkade käistega valge body, mida saaks ühe kevadisema kleidi alla koos valgete sukkadega panna. Seega ei saanud Martale kleiti panna, sest see punane hetkel meil ainus kleit, mis paras on. Teised kõik väikeseks jäänud. Oktoobrikate Merikese kootud villane kleit nõudis ka valget bodyt, seega jäi see ka valikust välja. Panin siis mitut erinevat hilpu talle selga ja no ei olnud üldse rahul. Lõpuks valisin Tesco mõnusad suvised dressipüksid (erkroosad), heleda body ja siis vanaema Helini kingitud boolero. Kõik sobis kenasti kokku, aga issi suust kõlas ikkagi kriitikanoote. Kas meie tüdrukul siis ei ole sünnipäevale minekuks isegi kleiti selga panna, ja no kus on ülejäänud sellest kampsunist? Tal ei ole ju veel rinnahoidjat vaja?
Issi on issi!
Marta magas mõnusa tunnikese ja ärkas siis, kuna muusik hakkas jutustama ja mängima. Kuigi see ei olnud eriti kõvasti, siis küllap see siiski häiris teda. Siis ta veel natukene jutustas ja naeratas Vanaisale, aga siis oli kiire minek koju ka juba. Temaga ei ole mõtet hiljaks jääda, sest siis on suur kisa.
Panime riidesse ja laulsime samal ajal "Me lähme rukkist lõikama" sest see on Marta lemmik ja siis on alati suu naerul, isegi kui tahaks hirmsasti nutta - läbi nutu ikka naerab.
Kodus tegime vanni ja Tibu läks ööunne kenasti. Kui ta päeval ära väsitada hoolega, siis tuleb ööuni hästi ruttu ja kenasti. Öö aga ei olnud sugugi nii ideaalne. Ta ärkas iga tunni tagant ja jorises natukene. Küllap oli siiski liiga palju emotsioone nii pisikese lapse jaoks. Me olime eelnevalt 2 õhtut koos issiga harjutanud ja võtsime Marta pubisse sööma kaasa. Oli ka tubli ja rahulik, aga siis olime ikkagi Hallariga kahekesi ja ümberringi kaugemal inimesed tiirutasid. Seekord olid kõik ju nii lähedal ja olime ikka pikalt ka. Olen märkand, et kui ta õhtuune kuskil võõras kohas magab, siis see tekitaks talle justkui kerget stressi, sest siis on ööuni ka alati rahutum.
Vaatamata sellele kuulsime järgmisel päeval palju kiidusõnu. Vanaisa kiitis, et Marta oli ikka nii tubli sünnipäevaline ja Vanaonu Tõnu kiitis samamoodi. Lisaks jooksime jalutades vana klassiõe Maarja (kes ka hiljuti sünnitas) vanematega kokku, kes ka samal õhtul restoranis olid ja nemad imestasid, et me nägime küll, et te ka restoranis, aga ei teadnud, et laps ka teil kaasas. Imestasid, et ei kuulnud kordagi ühtegi lapse häält või kisa, et küllap meil ikka nii hea laps! Ema süda rõõmustas!
Marta oli meil väga tubli piduline!
Mis muidu uut Martakese elus? Ta on iga päevaga aina tublim ja aktiivsem! Kui varem pidime urisemise ja ägisemise järgi aimama, mida Pisike tahta võiks, siis nüüd ajab ta meil käe pikka ja peaaegu näitab, mis tema soov on.
Lisaks sellele tegi ta täna mängukaare all kõhuli hängides 90 kraadise pöörde. Oli näoga TV poole ja siis järgmine hetk juba näoga minu poole. Kuidas see tal õnnestus? Mina enam abikaasale süüa ei tee! Muidu magan jälle midagi olulist maha!
Magab ka Marta päeval just toas juba paremini. Kui valvata ja õigel ajal lutt suhu tagasi torgata, siis ei magagi enam vaid 40 minutit, vaid ikka 1,5 tundi.
Ööd on meil ikka veel samasugused. Sööme ühe korra, hommikul kella 6-7 ajal mängime 20 minutit ja siis magame umbes poole kaheksani.
Itsitamist on Martal küll palju rohkem ja on juba teatud kindlad asjad, mis talle meeldivad ja teda naerma ajavad.
Kui me muidu ei luba Martal TV-d vaadata, siis Multimania pealt MuMuHugs ning Red and the Booms on tema lemmikud ja kui nende algusmuusika kostab, siis KOHE on vaja vaadata. Kõik muu jätab teda külmaks. Aga need kaks multat vaadatakse algusest lõpuni ära. Õnneks kestavad need vaid 4 minutit vist ja eks need meeldivad talle pigem selle pärast, et seal ei räägita, vaid kõlavad ainult tegelaste häälitsused ja tunnusmuusika.
Kuna hetkel aga Marta ärkas õhtuunest lähen ja teen talle kiirelt piima valmis, sest nagu juba mainitud - tema õhtuti sööki ei oota, vaid tahab seda KOHE!
Alguses oli kõik suurepärane. Õnnitleti, ajasime juttu ja näksisime juurvilju ja puuvilju. Marta näitas esimesi märke väsimusest, aga juba oli hilja öelda, et ärge minu praadi veel tooge, sest äkki pean ära käima, sest praed just sellel mõtlemise hetkel lauale asetati.
Mis seal ikka...
Panin Marta turvahälli ja ta mängis seal kenasti oma mänguasjaga. Kui minul praad söödud sai, siis tegi esimesed urinad ja virinad. Võtsin ta siis sülle, panin kergelt tekikese näole, et inimesi varjata (seal oli piisavalt hämar, aga Martal oli vaja kõik inimesed ju ka üle vaadata), lutt suhu ja kussutama (kussutamist pole meil väga kaua enam vaja läinud - ppp). Ja ta vist tegi paar piiksukest, kui juba olidki silmad krõllis ja uni hakkas niiiiiii silma tükkima. Mingi hetk sain aru, et nüüd ta siis magab (õhtuune kipub ta päris tükk aega jääma). Arvasin, et äkki kannatab ta hälli tõsta, et siis saan ise ka paremini olla, kuna selg hirmsasti valutas. GMP saigi valitud, kuna seal mõnusad diivanid ja lapsega ikka mugavam olla.
Hällis otsustas Marta aga silmad lahti teha ja itsitama hakata. Ega siis midagi. Lasime tal veel natukene uudistada ja mängida. Siis tegi ta paar piiksu ja kohe kiirustasin sööki tegema, sest ega Martake meil ju ei oota.
Söömise ajal nagu ikka kippus seda piima natukene suunurgast voolama ja kui see koduriietele voolab jätab see mind külmaks, aga restoranis oli pärast isegi wc-sse veidi kõhe minna. Kuigi mind jätab teiste arvamus külmaks, aga me istusime seal VIP-nurgas, kus on pime ja see ülejäänud saalist eraldatud, seega ei teadnudki inimesed, et meil seal beebi on ja mina kõndisin piimaplekkidega kleidiga ringi. Kui söötmise ajal üritasin pudeli Martal suust välja võtta, siis oli SUUR kisa, sest õhtuse söögikorraga meil nalja ei tehta!
Kui piimapudelil hakkas põhi paistma, pistsin Tipsile ruttu luti suhu ja paar siputust, ning juba meie Ingel magaski. Nii sügavalt, et sain ta enda ja Hallar vahele diivanile tuduma tõsta. Mulle ei meeldi, kui ta süles magab, sest siis on ta pärast nii higine ja kardan, et võib külma saada ja haigeks jääda. Isegi, kui ruumis on soe. ALati ikka üritan ta kuhugi magama asetada, KUI ta ikka nõus jääma on.
AA...enne sünnipäeva sai meil nalja ka. Ma vahetasin Martal 5 korda riideid. Selgus, et mul puudub pikkade käistega valge body, mida saaks ühe kevadisema kleidi alla koos valgete sukkadega panna. Seega ei saanud Martale kleiti panna, sest see punane hetkel meil ainus kleit, mis paras on. Teised kõik väikeseks jäänud. Oktoobrikate Merikese kootud villane kleit nõudis ka valget bodyt, seega jäi see ka valikust välja. Panin siis mitut erinevat hilpu talle selga ja no ei olnud üldse rahul. Lõpuks valisin Tesco mõnusad suvised dressipüksid (erkroosad), heleda body ja siis vanaema Helini kingitud boolero. Kõik sobis kenasti kokku, aga issi suust kõlas ikkagi kriitikanoote. Kas meie tüdrukul siis ei ole sünnipäevale minekuks isegi kleiti selga panna, ja no kus on ülejäänud sellest kampsunist? Tal ei ole ju veel rinnahoidjat vaja?
Issi on issi!
Marta magas mõnusa tunnikese ja ärkas siis, kuna muusik hakkas jutustama ja mängima. Kuigi see ei olnud eriti kõvasti, siis küllap see siiski häiris teda. Siis ta veel natukene jutustas ja naeratas Vanaisale, aga siis oli kiire minek koju ka juba. Temaga ei ole mõtet hiljaks jääda, sest siis on suur kisa.
Panime riidesse ja laulsime samal ajal "Me lähme rukkist lõikama" sest see on Marta lemmik ja siis on alati suu naerul, isegi kui tahaks hirmsasti nutta - läbi nutu ikka naerab.
Kodus tegime vanni ja Tibu läks ööunne kenasti. Kui ta päeval ära väsitada hoolega, siis tuleb ööuni hästi ruttu ja kenasti. Öö aga ei olnud sugugi nii ideaalne. Ta ärkas iga tunni tagant ja jorises natukene. Küllap oli siiski liiga palju emotsioone nii pisikese lapse jaoks. Me olime eelnevalt 2 õhtut koos issiga harjutanud ja võtsime Marta pubisse sööma kaasa. Oli ka tubli ja rahulik, aga siis olime ikkagi Hallariga kahekesi ja ümberringi kaugemal inimesed tiirutasid. Seekord olid kõik ju nii lähedal ja olime ikka pikalt ka. Olen märkand, et kui ta õhtuune kuskil võõras kohas magab, siis see tekitaks talle justkui kerget stressi, sest siis on ööuni ka alati rahutum.
Vaatamata sellele kuulsime järgmisel päeval palju kiidusõnu. Vanaisa kiitis, et Marta oli ikka nii tubli sünnipäevaline ja Vanaonu Tõnu kiitis samamoodi. Lisaks jooksime jalutades vana klassiõe Maarja (kes ka hiljuti sünnitas) vanematega kokku, kes ka samal õhtul restoranis olid ja nemad imestasid, et me nägime küll, et te ka restoranis, aga ei teadnud, et laps ka teil kaasas. Imestasid, et ei kuulnud kordagi ühtegi lapse häält või kisa, et küllap meil ikka nii hea laps! Ema süda rõõmustas!
Marta oli meil väga tubli piduline!
Mis muidu uut Martakese elus? Ta on iga päevaga aina tublim ja aktiivsem! Kui varem pidime urisemise ja ägisemise järgi aimama, mida Pisike tahta võiks, siis nüüd ajab ta meil käe pikka ja peaaegu näitab, mis tema soov on.
Lisaks sellele tegi ta täna mängukaare all kõhuli hängides 90 kraadise pöörde. Oli näoga TV poole ja siis järgmine hetk juba näoga minu poole. Kuidas see tal õnnestus? Mina enam abikaasale süüa ei tee! Muidu magan jälle midagi olulist maha!
Magab ka Marta päeval just toas juba paremini. Kui valvata ja õigel ajal lutt suhu tagasi torgata, siis ei magagi enam vaid 40 minutit, vaid ikka 1,5 tundi.
Ööd on meil ikka veel samasugused. Sööme ühe korra, hommikul kella 6-7 ajal mängime 20 minutit ja siis magame umbes poole kaheksani.
Itsitamist on Martal küll palju rohkem ja on juba teatud kindlad asjad, mis talle meeldivad ja teda naerma ajavad.
Kui me muidu ei luba Martal TV-d vaadata, siis Multimania pealt MuMuHugs ning Red and the Booms on tema lemmikud ja kui nende algusmuusika kostab, siis KOHE on vaja vaadata. Kõik muu jätab teda külmaks. Aga need kaks multat vaadatakse algusest lõpuni ära. Õnneks kestavad need vaid 4 minutit vist ja eks need meeldivad talle pigem selle pärast, et seal ei räägita, vaid kõlavad ainult tegelaste häälitsused ja tunnusmuusika.
Kuna hetkel aga Marta ärkas õhtuunest lähen ja teen talle kiirelt piima valmis, sest nagu juba mainitud - tema õhtuti sööki ei oota, vaid tahab seda KOHE!
Thursday, March 22, 2012
Marta ja külalised
Ma ikka arvasin kogu aeg, et olen nii kuri ja mitte-külalislahe inimene, sest õhtune aeg on meil Marta aeg ja siis ei taha tegelikult ühtegi külalist elamisse. Eks vahepeal keegi ikka on käinud, kuid ma eelistan, et ikka ette teatatakse, kui külla tullakse ja kui aus olla, siis Marta läheb siiski kell 19 või 20 magama ja kui külalised on, siis ta magama ei jää või kui jääb, siis kisaga ja rahutult. Oleme seda juba proovinud ka.
Ma ei taha lapsele enne magama jäämist mitte mingit stressi ja me oleme ju terved päevad kodus - kui keegi külla tahab tulla siis tulgu päeval. Kui Hallar tahab õhtul seltskonda, siis mingu välja. Mõnikord ta ikka ei saa aru, miks külalisi ei või tulla. Kui siis aga mõned korrad näinud on, kui raske on Martat magama saada, kui rahu ja vaikust ei ole ja KUI rahutu ta siis öösel on. Siis ta ju lihtsalt peab aru saama.
Me arutasime seda Oktoobrikatega ka pikalt-laialt ja vist ikka kõva 70% emadest mainis, et nende jaoks on samuti laps prioriteet ja õhtutunnid on rahulikud, vaiksed, et laps saaks rahus uinuda. Kui lapsele külalised ja uinumine probleeme ei valmista, siis on muidugi hoopis teine lugu. Meie puhul aga on natukene veel vara. Sellise pisikese 5kuuse närvisüsteem on nii nõrk ja ma ei taha seda külalistega koormata. Päevasel ajal on ta uute nägude üle alati õnnelik, aga õhtuti valmistab see mulle stressi ja kui ema on stressis, siis on seda ka laps.
Hea, kui teised emad sellest aru saavad. Kahju, et mitte-emad sellest tihti aru ei saa, rääkimata üldse meessõpradest.
Kahjuks ei võimalda ka meie elamine kuhugi nö vaiksesse nurka minna, et seal siis laps magama panna ja millegi pärast on alati ikkagi lärm, kui külalised on elamises. Magamistuba ja elutuba lahutab vaid väga õhuke ilma igasuguse heliisolatsioonita sein ja ega suurt vahet ei ole, kas laps magab magamistoas või elutoas, sest kõik on nii hästi kosta. Isegi, kui külalistel natukene vaiksemini paluda olla on uinumine meie Tipsil raske. Kui Marta ööunne jääb, siis on ta esimese tunni ikka väga nõrga unega ja siis peame meie ka Hallariga hästi tasa olema. Pärast seda on üldjuhul juba parem. Praegu tulevad Martal aga hambad ja seetõttu on terve öö suhteliselt rahutu ja kerge unega.
Ma tänan teid kallid sõbrad ja tuttavad, kui te oskate arvestada sellega, et meil on pisike Ingel elamises ja tema aeg on õhtuti. Sellisel ajal hea meelega külalisi vastu ei võtaks ja KUI võtaks, siis ei ole ju palju palutud, kui sellest eelnevalt teada anda. Üllatused meile ei meeldi.
Kindlasti muutub see olukord kunagi paremaks, aga praegu ei ole ma sugugi mingi ilmaime, kes niimoodi oma last hoiab-kaitseb. Tänu Oktoobrikatele (NAD ON TEGELIKULT KA OLEMAS) on selgeks saanud, et kõikide emade jaoks on laps siiski prioriteet ja kui õhtused külalised lapse jaoks uinumisraskusi tähendavad, siis ALATI on laps olulisem. Ja lisaks kõigele lähen ma ise ka üldjuhul kell 21 vähemalt magama, sest saan magada vaid esimese poole ööst, kuni Marta söömiseks üles ärkab. Edasisest unest pole mõtet unistada.
Me natukene kasvame veel koos ja saame suuremaks ja vapramaks ning KUI te siis veel alles olete, siis me ootame teid külla!!!
LAPSE UNI ON PÜHA!
Ma ei taha lapsele enne magama jäämist mitte mingit stressi ja me oleme ju terved päevad kodus - kui keegi külla tahab tulla siis tulgu päeval. Kui Hallar tahab õhtul seltskonda, siis mingu välja. Mõnikord ta ikka ei saa aru, miks külalisi ei või tulla. Kui siis aga mõned korrad näinud on, kui raske on Martat magama saada, kui rahu ja vaikust ei ole ja KUI rahutu ta siis öösel on. Siis ta ju lihtsalt peab aru saama.
Me arutasime seda Oktoobrikatega ka pikalt-laialt ja vist ikka kõva 70% emadest mainis, et nende jaoks on samuti laps prioriteet ja õhtutunnid on rahulikud, vaiksed, et laps saaks rahus uinuda. Kui lapsele külalised ja uinumine probleeme ei valmista, siis on muidugi hoopis teine lugu. Meie puhul aga on natukene veel vara. Sellise pisikese 5kuuse närvisüsteem on nii nõrk ja ma ei taha seda külalistega koormata. Päevasel ajal on ta uute nägude üle alati õnnelik, aga õhtuti valmistab see mulle stressi ja kui ema on stressis, siis on seda ka laps.
Hea, kui teised emad sellest aru saavad. Kahju, et mitte-emad sellest tihti aru ei saa, rääkimata üldse meessõpradest.
Kahjuks ei võimalda ka meie elamine kuhugi nö vaiksesse nurka minna, et seal siis laps magama panna ja millegi pärast on alati ikkagi lärm, kui külalised on elamises. Magamistuba ja elutuba lahutab vaid väga õhuke ilma igasuguse heliisolatsioonita sein ja ega suurt vahet ei ole, kas laps magab magamistoas või elutoas, sest kõik on nii hästi kosta. Isegi, kui külalistel natukene vaiksemini paluda olla on uinumine meie Tipsil raske. Kui Marta ööunne jääb, siis on ta esimese tunni ikka väga nõrga unega ja siis peame meie ka Hallariga hästi tasa olema. Pärast seda on üldjuhul juba parem. Praegu tulevad Martal aga hambad ja seetõttu on terve öö suhteliselt rahutu ja kerge unega.
Ma tänan teid kallid sõbrad ja tuttavad, kui te oskate arvestada sellega, et meil on pisike Ingel elamises ja tema aeg on õhtuti. Sellisel ajal hea meelega külalisi vastu ei võtaks ja KUI võtaks, siis ei ole ju palju palutud, kui sellest eelnevalt teada anda. Üllatused meile ei meeldi.
Kindlasti muutub see olukord kunagi paremaks, aga praegu ei ole ma sugugi mingi ilmaime, kes niimoodi oma last hoiab-kaitseb. Tänu Oktoobrikatele (NAD ON TEGELIKULT KA OLEMAS) on selgeks saanud, et kõikide emade jaoks on laps siiski prioriteet ja kui õhtused külalised lapse jaoks uinumisraskusi tähendavad, siis ALATI on laps olulisem. Ja lisaks kõigele lähen ma ise ka üldjuhul kell 21 vähemalt magama, sest saan magada vaid esimese poole ööst, kuni Marta söömiseks üles ärkab. Edasisest unest pole mõtet unistada.
Me natukene kasvame veel koos ja saame suuremaks ja vapramaks ning KUI te siis veel alles olete, siis me ootame teid külla!!!
LAPSE UNI ON PÜHA!
5 kuune Marta ja kohtumine Oktoobrikatega
15. märtsil 2012 sai meie väike Printsess 5 kuuseks - appi, kui suur tüdruk juba. Tänaseks päevaks me siis keerame juba vabalt üle mõlema külje ja oleme kõhuli juba päris hea meelega. Eriti muidugi siis, kui emme ka viitsib Marta kõrval kõhutada. Mõnikord ma ikka sunnin end põrandale, sest siis on Martal rohkem motivatsiooni kõhuli olla ja natukenegi roomamise poole pürgita. Tavaliselt ta siiski pistab kisama, kui ta edasi ei saa liikuda, aga kuskil midagi huvipakkuvat märkab.
Päevad Martaga on siiamaani küll nagu lust ja lillepidu, kui nii võib öelda. Muidugi on teatud raskeid hetki ja vahel ka nuttu, aga võrreldes 2 kuuse Martaga on ikka PALJU mõnusam ja eks lihtsam ka.
Milline siis tänaseks päevaks meie päevarežiim välja näeb. Marta ärkab üldjuhul lõplikult kella 7 ajal. Eile ma oleks veel Marta öist magamist taevani kirunud, täna aga oli öö super. Ma olen märkand, et ta annabki iga 3-4 öö tagant mulle ühe ilusa ja hea unega öö. Hoiab mind nö pidevalt pinges ja rakkes.
Kui ärkame, siis tavaliselt ta natukene veel jututab ja mängib voodis, kuni mina Hallari õhtust segadust kraamin ja tema päevariided valmis sätin. Siis tuleb pepupesu, õhuvann, uued riided ja võimlemine. Siis läheb Marta mängukaare alla mängima ja mina panen püree sooja ja piimavee jahtuma. Püreed soojendan veevannis, sest ei arva midagi head mikrolaineahjudest. Kuigi Hallar näitas mulle alles üht Galileo osa, kus tõestati, et mikrolaineahi pole üldse kahjulik. Aga hetkel ma ei näe vajadust selle järele ja seetõttu siis on veevann palju lihtsam lahendus. Külmalt ma Martale püreesid küll ei anna.
Kui ta mängukaare all ka selili olles (kõhuli nagunii) pahandama hakkab, siis tuleb ta minu juurde diivanile ja annan talle püree ja piima. Püreed sööb ta juba väga osavalt. Eile õhtul andis õhtupudru-püree issi (tema tungival nõudmisel) ja siis oli terve diivanipadi ja Marta tudukombe koos. Aga ei saa ju heatahtlikkuse peale pahandada.
Tänasest proovime Aptamil AR segu asemel Oktoobrikate Siiri soovitatud Frisot. OLEKS ma vaid varem teadnud sellest. Purgi peal on vähemalt kirjas, et see aitab ka gaasivalude korral. Aptamili AR segu pidi ilmselgelt rohkem gaase tekitama kui tavaline Aptamili piim. Eks näis, kuidas Friso segu Martale sobib. Hinnalt on see palju odavam - maksab 400 g pakk alla 6 euri, aga 600 g Aptamil AR segu pakk magsab pea 11 euri. Ühe kulbitäie kaupa hakkan seda nüüd Aptamili segule lisama. Friso ka siis mõeldud rohke toidu tagasiheitega imikutele. Üldiselt võib öelda, et Marta peaaegu enam ei oksendagi sööki välja. Aga tavaline piim tuleb siiski välja, seega jääme ikka veel oma spetsiaalsegu juurde.
Meil on nüüd päris kaua kaka kergelt roheline olnud, aga täna hommikul oli üle pika aja kaka jälle ilus kollane. JU siis hakkab püreedega juba tasapisi harjuma. Selle üle mul hea meel.
Pärast hommikusööki mängib Marta natukene veel lamamistoolis. Kokku on ta hommikul 3 tundi üleval ja siis panen ta esimesse unne. Muidu magas täpselt 40 minutit, aga nüüd on isegi 1,5 h vahepeal maganud. Siis ikka istun ja ootan, kuna ta nüüd ometi ärkab.
Ja kui ta siis lõpuks ärkab, siis ta mängib natukene, siis sööme piima, siis mängime natukene ja läheme õue. Mina jooksen ja tema magab. Üldjuhul venitan õues ikka 1,5 h välja või isegi 2 h. Tahan, et ta ikka piisavalt kaua õues ka magaks.
Õuest tulles hakkame mängima. Tavaliselt üritan siis ise süüa teha. Paar päeva tagasi tulime nt õuest ja Marta lasi mul kenasti šnitslit teha, makaronisalatit ja kooki ka veel. Terve aja oli kannatlikult lamamistoolis ja vaatas, kuidas mina köögis askeldasin. Siis sai emme käest ikka kõvasti kiita ka ja muidugi mitu ampsu püreed ja piima. Ja pärast sööki mängis ka veel tükk aega, kuni tuli õhtune uneaeg. Ta magab meil üldjuhul päeval 3 korda. Kui ise und ei pikenda, siis üldjuhul 3 korda 40 minutit, aga kui ise hoolas olen ja lutti panen või käru kõigutan, siis teeb ikka pikema une ka. Ma ikka näen kõvasti vaeva, et need uned pikemaks venitada, sest muidu ta on õhtuks ikka liiga väsinud ja tahab ka liiga ruttu ööunne.
Pärast õhtuund siis peab KOHE süüa saama. Tavaliselt ta pärast ärkamist mängib veel tunnikese, aga kui õhtusest unest ärkab, siis peab KOHE süüa saama. Õhtu on käes ja siis ta hakkab end ööks tankima, et öösel siis pikalt magada.
Ülepäevi on meil ikka vann ja kui parasjagu vanni ei ole, siis pepupesu, kätepesu, näopesu ja siis tuduriided selga. Siis sööme hirsiputru püreega ja joome ööpiima. Üldjuhul läheme 19 ajal magama, aga viimased paar päeva oleme kell 20 hakanud unne sättima. Ta on aina pikemalt üleval ja magab ka nt juba hommikul veidi pikemini kui 40 min ja nii siis venibki päev pikemaks. Huviga jälgin, kuna ta hakkab päevas 2 und magama.
Õhtuti jääb ta tavaliselt päris kenasti magama. Kas lutipudeli otsas ja siis viin ta voodisse, või lõplikult siis voodis. Vahepeal täitsa ise, aga mõnikord peab natuke käima lutti hoidmas. Öösel sööb üldiselt nüüd 1 korra ja seda siis kella 3 ajal. Kella 5 ajal või täna nt kella 6 ajal ta kipub üles ärkama ja mängima. Siis ta lihtsalt ongi umbes 20 minutit üleval ja mängib oma voodis. Siis aga võtan ta enda kõrvale kaissu, lutt suhu ja üldjuhul jääb siis pikapeale ikka uuesti magama. Nii venitasimegi täna und kuni kella 7.30ni.
Tairi soovitusel lähen täna või homme endale unesiirupit ostma, sest ööd ikka päris rasked. Marta on tegelikult ikka päris tubli, sest magab ju umbes 8 tundi ilma söömata, siis sööb ja magab kenasti hommikuni, aga ma ise ei jää ega jää uuesti magama. Proovin natuke siis siirupit ja loodan, et see aitab.
Nüüd käisime Martaga koos Tartus arstil nt ja mu ema oli kaasas. Siis sai Apollos käidud raamatuid vaatamas ja pärast jõime natuke kohvi kohvikus. Marta oli terve aja väga rahulik ja asjalik. Seda oli nii tore näha, et ta juba on suurem ja suudab üleval olla ja uudistada. Taskust autosse jalutades vankriga ta muidugi juba kustus ära.
Ühe õhtu oleme ka Hallari ja tema õe Annikaga Oti pubis istumas käinud. Olime seal küll vaid 1,5 h, sest Martal hakkas uni tulema, aga selle kohta, et oli õhtune aeg, pidas ta ikka väga kenasti vastu.
Tore on näha, kuidas temaga on juba aina lihtsam kuskil käia ja olla. Kahjuks on aga need kõige lähedasemad siit Otepäält ära kadunud ja oma tegemistega nii hõivatud, et meie jaoks aega ei ole. Eks see paraku ongi nii, et lapsega ema on ju suhteliselt igav. Õnneks on mul Merle ja muidugi Helen ka. Aga nüüd ma jõuangi siis Oktoobrikate juurde....Nemad on ju ka olemas!
OKTOOBRIKAD
Meil on FB-s Oktoobribeebid 2011 grupp, kus on 50 liiget (isegi 2 isa ka) ja meil on väga armas ja soe seltskond. Tegelikult oli meil ju alguses hoopis teine SUUR grupp, aga seal hakkas mingi võimuvõitlus ja diskrimineerimine pihta ning enne, kui jõudsin grupist lahkuda, jõuti mind sealt välja visata. Stiilne lahkumine. Eks suutsin natukene seal suud ka juba pruukida nende savivoolijate pihta, aga no mis sa teed, kui ikka ei sobinud mulle see nende mõtteviis ja diil.
Tänaseks on meil uus grupp, mille liidrid on Merle, Kristi ja Sandra. Meil on seal PALJU toredaid emmesid ja saame üksteiselt ikka palju abi. Mina vähemalt olen saanud. Kõik päevad on erinevad nii lastel kui ka emadel. Kui mõni ema on öösel ikka vatti ja vaeva näinud, siis saab sellest järgmine päev FB-s või Skypes kohe aru ka.
Me oleme ikka üksteisele toeks, kui on raske, aga palju saab ikka koos ka naerdud ja lõõbitud. Eks internet on üks suhteliselt kehv suhtlemisvahend, sest KUNAGI ei tea, millise tooniga mingi lause kirjutatud on. Tuleb lihtsalt loota, et keegi ei solvu või siis lihtsalt mõned asjad ütlemata jätta. Üldjuhul ikka ollakse viisakad ja on juba teada, kellele ja mida öelda võib.
Ma ei hakka siin üksipulki kõiki nimetama ja kirjeldama, aga meil on seal targad emmed, alles targaks saavad emmed, kudujad emmed, hipiemmed, ökoemmed ja veel igasugused toredad tegelased.
Eile, 21. märtsil toimus Lõunaregiooni Oktoobrikate emmede kokkusaamine, kus oli 7 emmet ja seega siis 7 last ka. 5 tüdrukut ja 2 poissi. Natukene enne seda oli toimunud Tallinna kokukas, kus oli kokku vist 10 emmet ja last. Võiks öelda, et Tartu oli oma seitsme paariga ka päris tubli ju. Ainuke erinevus Tallinnaga võrreldes oli see, et Tartu lastel ei olnud kellelgi eriti juukseid peas. Ju siis Tallinn ahnitses kõik endale. Tartu beebid on ikka tõelised beebid, sest minu arust teeb juuksepahmakas beebi kohe palju vanemaks. Aga vaatamata sellele on nad kõik super nunnud - juuksed peas või mitte.
Mina märkasin kohe, kuidas emad ikka nii erinevad on. Ma ei hakka seletama, kes milline oli, aga kohe oli suur erinevus sees, kes ja kuidas oma lapsega mängis, suhtles, tegeles. Seda oli päris tore vaadata.
Pisike Kaari tõstis sellel päeval meie kõigi nähes nt esimest korda kõhu maast üles ja üritas roomama hakata. Paula roomab juba ammu, nii kõhuli kui ka selili. Imestate? No on nii...täitsa oli selili ja ukerdas seal jalgadega edasi. Robin jäi lihtsalt emme süles magama. Ise istus ja oli üks hetk täitsa ärkvel, siis haigutas ja juba ta magaski. Meil on grupis kaks väga erinevat Robinit mulle tundub. Tavaliselt jäävad sellised 2 aastased niimoodi lambist magama, aga näe, Robin on ikka eriti hea kingitus oma emmele. Mitte, et teised ei oleks, aga Kadi nägi Miiaga tükk aega kussutamisvaeva, kuni pisike lõpuks magama jäi. Aga Miia oli eeskujulikult vaikne ja rahulik magama jäädes. Marta ikka teada-tuntud Kisamari. Teda nagu keegi näpistaks, kui temal tuleb uni või nälg. Tema ei hoiata jorisema hakates, et emme, ma nüüd tahan midagi. Tema hakkab kohe ikka täiesti kõrist kisama/nutma. Nii see Marta siis grupipildil kisaski. Aga mõni minut hiljem jäi Kessu magamistoas kenasti magama. Elutoas oli tema jaoks lärm siiski liiga suur. 40 minutit und ja juba oligi rõõmus Marta tagasi. Teda jõuti seal juba staariks ja möllumutiks nimetada. Ta ikka siples ja kilkas ja jutustas ja nõudis hirmsasti tähelepanu. Ja ikka urises ka, kui kõhuli olles edasi ei saanud. No mis sa teed, kui laps on sama kärsitu kui issigi.
Richard oli aga nt minu arust ikka VÄGA pikalt üleval ja vapper poiss. Miia on meil aga selline hääästi saledate säärtega ja rahulik tüdruk. Samamoodi on Marta Marii ka väga rahulik ja uudistab niisama.
Väga mõnus ja südantsoojendav oli teiste emmede ja lastega kohtuda. Sai kuulda ikka vanu ja häid sünnituslugusid ning ka uusimaid lapsekasvatusnippe.
Mul on väga hea meel, et praegusel keerulisel ajal on mul olemas minu Oktoobrikad. Muidugi kahju, et need head sõbrannad on ära kadunud ja enam meie jaoks aega ei leia, aga Oktoobrikatest keegi ikka alati Skypes on. Siis saab kõik mured ära räägitud ja paratamatult kuidagi teame, et kuna keegi ujumas on või kas kellegi laps haige on või kuna kellegil romantiline õhtu mehega on.
Aitäh Teile kallid Oktoobrikad, et aitate rutiini tappa!
Aga kui nüüd jõuda Oktoobrikate kokuka juurde tagasi, siis olime Kessu juures 11.00 - 14.00 ja siis käisime Medicumis ja Apollost ostime kaks raamatut: "Et ema jaksaks" ja "Lihtsalt magama". Hakkan kohe-kohe neid ka lugema. Mina usun sellesse, et tegelikult kehtivad tänapäeval ikka tänapäevased õpetused, mitte Nõukaaegsed karmid kasvatusmeetodid. Nüüdseks on ikka mitu korda rohkem uuritud ja puuritud ning teatakse palju paremini, mis lapsele hea on.
Oktoobrikate kohtumine oli ikka väga mõnus ja värskendav. Eriti õnnelik olen, sest Marta magas nii autoga sinna sõites kui ka tagasi sõites ja oli tubli ja rahulik. Autosõitu kartsin kõige rohkem, sest arvasin, et ta ei jää tagaistmel magama ja ajab aina oma lutti välja. Hommikul helistasingi politseisse. Kuna Otepää jaoskonnas telefonile keegi ei vastand, siis helistasin 110 (mul ei olnud aega seal mingeid teisi numbreid otsida). 110 vastas ja küsis mis juhtus, KÜLL siis oli häbi vastata, et mitte midagi, et tahaks hoopis turvahälli esiistmel sõidutamise kohta uurida. Õnneks oli vastaja sõbralik ja andis mulle Politsei infoliini numbri. Seal vastas keegi naisterahvas, kes ei osanudki mulle pärast mitut ootamispausi ja muusika kuulamist öelda, kas mul peab olema mingi nö paber ka selle kohta, et mul autol ei ole enam turvapatju sees (esilaksuga auto) ja relee on ka eemaldatud. Meie autol ei ole turvapatjade väljalülitamiseks nuppu ja mingit tuld ka kuskil põlema ei lähe. Aga minul oli vaja teada, et kas võin häda korral Marta esiistmele panna ilma, et ma kohe trahvi selle eest saaks. Aga politsei suunas mind Maanteeametisse. Seal naerdi ja imestati, kuidas politsei ei oska öelda, kas teevad trahvi või mitte, sest kuigi Maanteeamet koostab liiklusseadused, siis teab ju politsei ka, et liiklusseaduses on kirjas vaid see, et turvahälli tohib esiistmele panna vaid siis, kui turvapadjad on välja lülitatud või neid ei olegi. Aga Maanteeameti meeldiv härrasmees ütles mulle, et kui ikka turvapatju ees ei ole, siis võib lapse esiistmele panna, AGA ta siiski rõhutas, et tagaistmel on pisikesel palju turvalisem. Ütles, et kuna liiklusseadus mingit tõendit ei nõua, siis ei saa seda ka politsei teha. Ja härra kiitis mind, et olen väga vastutustundlik ema. Juhuu! 1:0 minu kasuks.
Õnneks sain aga Martaga kenasti tagaistmel hakkama. Esiistmel ei tahaks teda ju tegelikult üldse vedada.
Tartust tulime tagasi Elva kaudu ja tegime vanaemale üllatuse. Tema tööpäev Elva uues töökohas (Swedbank, Otepääl kontor suleti) lõppeb kell 16.00 ja meie jõudsime natukene enne seda sinna. Tartust Otepääle on Elva kaudu peaaegu sama maa. Vanaema oli väga õnnelik kui tema Nunnu (nagu ta Martat nimetab) teda vaatamas käis. Me läksime siis autosse vanaema ootama ja andsin seni Martale süüa. Tema muidugi suutis kohe kakada ka. Teine kord juba, kui toimub mähkmete kiirvahetus autos. Ise ta oli muidugi väga rahul ja õnnelik oma palju pepu üle. Ta suutis ju Kessu juures ka ühe kaka teha. Ohh teda küll! Aga ega lapsele siis kakamist keelata saa.
Elvast koju sõites oli Marta uni otsas. Mingi aja suutis vanaemaga jutustada, aga siis ei tahtnud enam üldse turvahällis olla, sest niimoodi pikali olles loksudes tuli ju JÄLLE uni peale ja seda ta üldse kohe ei tahtnud. Vanaema ei kannata meil ka Marta kisa - võttis siis lapse natukene enne Otepääd endale sülle ja aitas mul ta koju saada. Hiljem viis issi Hallar oma ämma koju. Seekord ma isegi ei keelanud last turvahällist välja võtta seal külateel, sest Marta ikka kisas suure häälega ja pisarad voolasid ojadena.
Koju jõudes on Marta alati õnnelik! Sõi, jutustas ja magas, kuni issi lõpuks koju tuli! Issit ootab ta alati õhtuti hullumoodi. Trepi krigin on tema üks õhtune lemmikheli.
Meie 5 kuune Pisike on juba väga nutikas ja oskab juba kenasti emmet-issit ümber sõrme keerata!
Päevad Martaga on siiamaani küll nagu lust ja lillepidu, kui nii võib öelda. Muidugi on teatud raskeid hetki ja vahel ka nuttu, aga võrreldes 2 kuuse Martaga on ikka PALJU mõnusam ja eks lihtsam ka.
Milline siis tänaseks päevaks meie päevarežiim välja näeb. Marta ärkab üldjuhul lõplikult kella 7 ajal. Eile ma oleks veel Marta öist magamist taevani kirunud, täna aga oli öö super. Ma olen märkand, et ta annabki iga 3-4 öö tagant mulle ühe ilusa ja hea unega öö. Hoiab mind nö pidevalt pinges ja rakkes.
Kui ärkame, siis tavaliselt ta natukene veel jututab ja mängib voodis, kuni mina Hallari õhtust segadust kraamin ja tema päevariided valmis sätin. Siis tuleb pepupesu, õhuvann, uued riided ja võimlemine. Siis läheb Marta mängukaare alla mängima ja mina panen püree sooja ja piimavee jahtuma. Püreed soojendan veevannis, sest ei arva midagi head mikrolaineahjudest. Kuigi Hallar näitas mulle alles üht Galileo osa, kus tõestati, et mikrolaineahi pole üldse kahjulik. Aga hetkel ma ei näe vajadust selle järele ja seetõttu siis on veevann palju lihtsam lahendus. Külmalt ma Martale püreesid küll ei anna.
Kui ta mängukaare all ka selili olles (kõhuli nagunii) pahandama hakkab, siis tuleb ta minu juurde diivanile ja annan talle püree ja piima. Püreed sööb ta juba väga osavalt. Eile õhtul andis õhtupudru-püree issi (tema tungival nõudmisel) ja siis oli terve diivanipadi ja Marta tudukombe koos. Aga ei saa ju heatahtlikkuse peale pahandada.
Tänasest proovime Aptamil AR segu asemel Oktoobrikate Siiri soovitatud Frisot. OLEKS ma vaid varem teadnud sellest. Purgi peal on vähemalt kirjas, et see aitab ka gaasivalude korral. Aptamili AR segu pidi ilmselgelt rohkem gaase tekitama kui tavaline Aptamili piim. Eks näis, kuidas Friso segu Martale sobib. Hinnalt on see palju odavam - maksab 400 g pakk alla 6 euri, aga 600 g Aptamil AR segu pakk magsab pea 11 euri. Ühe kulbitäie kaupa hakkan seda nüüd Aptamili segule lisama. Friso ka siis mõeldud rohke toidu tagasiheitega imikutele. Üldiselt võib öelda, et Marta peaaegu enam ei oksendagi sööki välja. Aga tavaline piim tuleb siiski välja, seega jääme ikka veel oma spetsiaalsegu juurde.
Meil on nüüd päris kaua kaka kergelt roheline olnud, aga täna hommikul oli üle pika aja kaka jälle ilus kollane. JU siis hakkab püreedega juba tasapisi harjuma. Selle üle mul hea meel.
Pärast hommikusööki mängib Marta natukene veel lamamistoolis. Kokku on ta hommikul 3 tundi üleval ja siis panen ta esimesse unne. Muidu magas täpselt 40 minutit, aga nüüd on isegi 1,5 h vahepeal maganud. Siis ikka istun ja ootan, kuna ta nüüd ometi ärkab.
Ja kui ta siis lõpuks ärkab, siis ta mängib natukene, siis sööme piima, siis mängime natukene ja läheme õue. Mina jooksen ja tema magab. Üldjuhul venitan õues ikka 1,5 h välja või isegi 2 h. Tahan, et ta ikka piisavalt kaua õues ka magaks.
Õuest tulles hakkame mängima. Tavaliselt üritan siis ise süüa teha. Paar päeva tagasi tulime nt õuest ja Marta lasi mul kenasti šnitslit teha, makaronisalatit ja kooki ka veel. Terve aja oli kannatlikult lamamistoolis ja vaatas, kuidas mina köögis askeldasin. Siis sai emme käest ikka kõvasti kiita ka ja muidugi mitu ampsu püreed ja piima. Ja pärast sööki mängis ka veel tükk aega, kuni tuli õhtune uneaeg. Ta magab meil üldjuhul päeval 3 korda. Kui ise und ei pikenda, siis üldjuhul 3 korda 40 minutit, aga kui ise hoolas olen ja lutti panen või käru kõigutan, siis teeb ikka pikema une ka. Ma ikka näen kõvasti vaeva, et need uned pikemaks venitada, sest muidu ta on õhtuks ikka liiga väsinud ja tahab ka liiga ruttu ööunne.
Pärast õhtuund siis peab KOHE süüa saama. Tavaliselt ta pärast ärkamist mängib veel tunnikese, aga kui õhtusest unest ärkab, siis peab KOHE süüa saama. Õhtu on käes ja siis ta hakkab end ööks tankima, et öösel siis pikalt magada.
Ülepäevi on meil ikka vann ja kui parasjagu vanni ei ole, siis pepupesu, kätepesu, näopesu ja siis tuduriided selga. Siis sööme hirsiputru püreega ja joome ööpiima. Üldjuhul läheme 19 ajal magama, aga viimased paar päeva oleme kell 20 hakanud unne sättima. Ta on aina pikemalt üleval ja magab ka nt juba hommikul veidi pikemini kui 40 min ja nii siis venibki päev pikemaks. Huviga jälgin, kuna ta hakkab päevas 2 und magama.
Õhtuti jääb ta tavaliselt päris kenasti magama. Kas lutipudeli otsas ja siis viin ta voodisse, või lõplikult siis voodis. Vahepeal täitsa ise, aga mõnikord peab natuke käima lutti hoidmas. Öösel sööb üldiselt nüüd 1 korra ja seda siis kella 3 ajal. Kella 5 ajal või täna nt kella 6 ajal ta kipub üles ärkama ja mängima. Siis ta lihtsalt ongi umbes 20 minutit üleval ja mängib oma voodis. Siis aga võtan ta enda kõrvale kaissu, lutt suhu ja üldjuhul jääb siis pikapeale ikka uuesti magama. Nii venitasimegi täna und kuni kella 7.30ni.
Tairi soovitusel lähen täna või homme endale unesiirupit ostma, sest ööd ikka päris rasked. Marta on tegelikult ikka päris tubli, sest magab ju umbes 8 tundi ilma söömata, siis sööb ja magab kenasti hommikuni, aga ma ise ei jää ega jää uuesti magama. Proovin natuke siis siirupit ja loodan, et see aitab.
Nüüd käisime Martaga koos Tartus arstil nt ja mu ema oli kaasas. Siis sai Apollos käidud raamatuid vaatamas ja pärast jõime natuke kohvi kohvikus. Marta oli terve aja väga rahulik ja asjalik. Seda oli nii tore näha, et ta juba on suurem ja suudab üleval olla ja uudistada. Taskust autosse jalutades vankriga ta muidugi juba kustus ära.
Ühe õhtu oleme ka Hallari ja tema õe Annikaga Oti pubis istumas käinud. Olime seal küll vaid 1,5 h, sest Martal hakkas uni tulema, aga selle kohta, et oli õhtune aeg, pidas ta ikka väga kenasti vastu.
Tore on näha, kuidas temaga on juba aina lihtsam kuskil käia ja olla. Kahjuks on aga need kõige lähedasemad siit Otepäält ära kadunud ja oma tegemistega nii hõivatud, et meie jaoks aega ei ole. Eks see paraku ongi nii, et lapsega ema on ju suhteliselt igav. Õnneks on mul Merle ja muidugi Helen ka. Aga nüüd ma jõuangi siis Oktoobrikate juurde....Nemad on ju ka olemas!
OKTOOBRIKAD
Meil on FB-s Oktoobribeebid 2011 grupp, kus on 50 liiget (isegi 2 isa ka) ja meil on väga armas ja soe seltskond. Tegelikult oli meil ju alguses hoopis teine SUUR grupp, aga seal hakkas mingi võimuvõitlus ja diskrimineerimine pihta ning enne, kui jõudsin grupist lahkuda, jõuti mind sealt välja visata. Stiilne lahkumine. Eks suutsin natukene seal suud ka juba pruukida nende savivoolijate pihta, aga no mis sa teed, kui ikka ei sobinud mulle see nende mõtteviis ja diil.
Tänaseks on meil uus grupp, mille liidrid on Merle, Kristi ja Sandra. Meil on seal PALJU toredaid emmesid ja saame üksteiselt ikka palju abi. Mina vähemalt olen saanud. Kõik päevad on erinevad nii lastel kui ka emadel. Kui mõni ema on öösel ikka vatti ja vaeva näinud, siis saab sellest järgmine päev FB-s või Skypes kohe aru ka.
Me oleme ikka üksteisele toeks, kui on raske, aga palju saab ikka koos ka naerdud ja lõõbitud. Eks internet on üks suhteliselt kehv suhtlemisvahend, sest KUNAGI ei tea, millise tooniga mingi lause kirjutatud on. Tuleb lihtsalt loota, et keegi ei solvu või siis lihtsalt mõned asjad ütlemata jätta. Üldjuhul ikka ollakse viisakad ja on juba teada, kellele ja mida öelda võib.
Ma ei hakka siin üksipulki kõiki nimetama ja kirjeldama, aga meil on seal targad emmed, alles targaks saavad emmed, kudujad emmed, hipiemmed, ökoemmed ja veel igasugused toredad tegelased.
Eile, 21. märtsil toimus Lõunaregiooni Oktoobrikate emmede kokkusaamine, kus oli 7 emmet ja seega siis 7 last ka. 5 tüdrukut ja 2 poissi. Natukene enne seda oli toimunud Tallinna kokukas, kus oli kokku vist 10 emmet ja last. Võiks öelda, et Tartu oli oma seitsme paariga ka päris tubli ju. Ainuke erinevus Tallinnaga võrreldes oli see, et Tartu lastel ei olnud kellelgi eriti juukseid peas. Ju siis Tallinn ahnitses kõik endale. Tartu beebid on ikka tõelised beebid, sest minu arust teeb juuksepahmakas beebi kohe palju vanemaks. Aga vaatamata sellele on nad kõik super nunnud - juuksed peas või mitte.
Mina märkasin kohe, kuidas emad ikka nii erinevad on. Ma ei hakka seletama, kes milline oli, aga kohe oli suur erinevus sees, kes ja kuidas oma lapsega mängis, suhtles, tegeles. Seda oli päris tore vaadata.
Pisike Kaari tõstis sellel päeval meie kõigi nähes nt esimest korda kõhu maast üles ja üritas roomama hakata. Paula roomab juba ammu, nii kõhuli kui ka selili. Imestate? No on nii...täitsa oli selili ja ukerdas seal jalgadega edasi. Robin jäi lihtsalt emme süles magama. Ise istus ja oli üks hetk täitsa ärkvel, siis haigutas ja juba ta magaski. Meil on grupis kaks väga erinevat Robinit mulle tundub. Tavaliselt jäävad sellised 2 aastased niimoodi lambist magama, aga näe, Robin on ikka eriti hea kingitus oma emmele. Mitte, et teised ei oleks, aga Kadi nägi Miiaga tükk aega kussutamisvaeva, kuni pisike lõpuks magama jäi. Aga Miia oli eeskujulikult vaikne ja rahulik magama jäädes. Marta ikka teada-tuntud Kisamari. Teda nagu keegi näpistaks, kui temal tuleb uni või nälg. Tema ei hoiata jorisema hakates, et emme, ma nüüd tahan midagi. Tema hakkab kohe ikka täiesti kõrist kisama/nutma. Nii see Marta siis grupipildil kisaski. Aga mõni minut hiljem jäi Kessu magamistoas kenasti magama. Elutoas oli tema jaoks lärm siiski liiga suur. 40 minutit und ja juba oligi rõõmus Marta tagasi. Teda jõuti seal juba staariks ja möllumutiks nimetada. Ta ikka siples ja kilkas ja jutustas ja nõudis hirmsasti tähelepanu. Ja ikka urises ka, kui kõhuli olles edasi ei saanud. No mis sa teed, kui laps on sama kärsitu kui issigi.
Richard oli aga nt minu arust ikka VÄGA pikalt üleval ja vapper poiss. Miia on meil aga selline hääästi saledate säärtega ja rahulik tüdruk. Samamoodi on Marta Marii ka väga rahulik ja uudistab niisama.
Väga mõnus ja südantsoojendav oli teiste emmede ja lastega kohtuda. Sai kuulda ikka vanu ja häid sünnituslugusid ning ka uusimaid lapsekasvatusnippe.
Mul on väga hea meel, et praegusel keerulisel ajal on mul olemas minu Oktoobrikad. Muidugi kahju, et need head sõbrannad on ära kadunud ja enam meie jaoks aega ei leia, aga Oktoobrikatest keegi ikka alati Skypes on. Siis saab kõik mured ära räägitud ja paratamatult kuidagi teame, et kuna keegi ujumas on või kas kellegi laps haige on või kuna kellegil romantiline õhtu mehega on.
Aitäh Teile kallid Oktoobrikad, et aitate rutiini tappa!
Aga kui nüüd jõuda Oktoobrikate kokuka juurde tagasi, siis olime Kessu juures 11.00 - 14.00 ja siis käisime Medicumis ja Apollost ostime kaks raamatut: "Et ema jaksaks" ja "Lihtsalt magama". Hakkan kohe-kohe neid ka lugema. Mina usun sellesse, et tegelikult kehtivad tänapäeval ikka tänapäevased õpetused, mitte Nõukaaegsed karmid kasvatusmeetodid. Nüüdseks on ikka mitu korda rohkem uuritud ja puuritud ning teatakse palju paremini, mis lapsele hea on.
Oktoobrikate kohtumine oli ikka väga mõnus ja värskendav. Eriti õnnelik olen, sest Marta magas nii autoga sinna sõites kui ka tagasi sõites ja oli tubli ja rahulik. Autosõitu kartsin kõige rohkem, sest arvasin, et ta ei jää tagaistmel magama ja ajab aina oma lutti välja. Hommikul helistasingi politseisse. Kuna Otepää jaoskonnas telefonile keegi ei vastand, siis helistasin 110 (mul ei olnud aega seal mingeid teisi numbreid otsida). 110 vastas ja küsis mis juhtus, KÜLL siis oli häbi vastata, et mitte midagi, et tahaks hoopis turvahälli esiistmel sõidutamise kohta uurida. Õnneks oli vastaja sõbralik ja andis mulle Politsei infoliini numbri. Seal vastas keegi naisterahvas, kes ei osanudki mulle pärast mitut ootamispausi ja muusika kuulamist öelda, kas mul peab olema mingi nö paber ka selle kohta, et mul autol ei ole enam turvapatju sees (esilaksuga auto) ja relee on ka eemaldatud. Meie autol ei ole turvapatjade väljalülitamiseks nuppu ja mingit tuld ka kuskil põlema ei lähe. Aga minul oli vaja teada, et kas võin häda korral Marta esiistmele panna ilma, et ma kohe trahvi selle eest saaks. Aga politsei suunas mind Maanteeametisse. Seal naerdi ja imestati, kuidas politsei ei oska öelda, kas teevad trahvi või mitte, sest kuigi Maanteeamet koostab liiklusseadused, siis teab ju politsei ka, et liiklusseaduses on kirjas vaid see, et turvahälli tohib esiistmele panna vaid siis, kui turvapadjad on välja lülitatud või neid ei olegi. Aga Maanteeameti meeldiv härrasmees ütles mulle, et kui ikka turvapatju ees ei ole, siis võib lapse esiistmele panna, AGA ta siiski rõhutas, et tagaistmel on pisikesel palju turvalisem. Ütles, et kuna liiklusseadus mingit tõendit ei nõua, siis ei saa seda ka politsei teha. Ja härra kiitis mind, et olen väga vastutustundlik ema. Juhuu! 1:0 minu kasuks.
Õnneks sain aga Martaga kenasti tagaistmel hakkama. Esiistmel ei tahaks teda ju tegelikult üldse vedada.
Tartust tulime tagasi Elva kaudu ja tegime vanaemale üllatuse. Tema tööpäev Elva uues töökohas (Swedbank, Otepääl kontor suleti) lõppeb kell 16.00 ja meie jõudsime natukene enne seda sinna. Tartust Otepääle on Elva kaudu peaaegu sama maa. Vanaema oli väga õnnelik kui tema Nunnu (nagu ta Martat nimetab) teda vaatamas käis. Me läksime siis autosse vanaema ootama ja andsin seni Martale süüa. Tema muidugi suutis kohe kakada ka. Teine kord juba, kui toimub mähkmete kiirvahetus autos. Ise ta oli muidugi väga rahul ja õnnelik oma palju pepu üle. Ta suutis ju Kessu juures ka ühe kaka teha. Ohh teda küll! Aga ega lapsele siis kakamist keelata saa.
Elvast koju sõites oli Marta uni otsas. Mingi aja suutis vanaemaga jutustada, aga siis ei tahtnud enam üldse turvahällis olla, sest niimoodi pikali olles loksudes tuli ju JÄLLE uni peale ja seda ta üldse kohe ei tahtnud. Vanaema ei kannata meil ka Marta kisa - võttis siis lapse natukene enne Otepääd endale sülle ja aitas mul ta koju saada. Hiljem viis issi Hallar oma ämma koju. Seekord ma isegi ei keelanud last turvahällist välja võtta seal külateel, sest Marta ikka kisas suure häälega ja pisarad voolasid ojadena.
Koju jõudes on Marta alati õnnelik! Sõi, jutustas ja magas, kuni issi lõpuks koju tuli! Issit ootab ta alati õhtuti hullumoodi. Trepi krigin on tema üks õhtune lemmikheli.
Meie 5 kuune Pisike on juba väga nutikas ja oskab juba kenasti emmet-issit ümber sõrme keerata!
Wednesday, March 14, 2012
Ilma Martata - ehk siis Merle ja Heleniga Tartupääl
Merle siin aina noris ja noris, et ma olen ikka nii emastunud ja vajan natukene pausi oma pisikesest preilist. Ega ma temaga eriti kunagi ei vaidle. Endast vanematega ei olegi mõtet vaielda ju. Nii me siis plaanisime juba eelmisest nädalast alates, et kuna mu ema veel viimaseid päevi kodus, et võiks siis kuhugi natukene istuma minna. Helen ka muidugi. Mõeldud tehtud.
Leidsime siis, et sobiks kolmapäev ja läheme taas Big Beni sööma/jutustama. Eelnev öö oli hullumaja. Esiteks proovisime Marta soove järgida ja panime ta 19.00 ajal magama. Sellel ajal ta paratamatult tahab juba ööunne jääda ja see pidavat lapse jaoks ka suht ideaalne kellaaeg olema. Kartsin küll, et näis, kui mitu korda ta siis öösel ärkab või kui vara ta ärkab. Viimasel ajal oli öösel vaid korra söönud ja siis hommikul kell 6.00 oli meil ikka äratus. Tavaliselt isegi 5.59.
Ei saanud ma siis eelnev öö magama jääda. Merle ütleb ikka, et kuule Triin, su ema on ju kaks last üles kasvatanud, mis sa ikka muretsed. No ega ma ema pärast ju ei muretsegi. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui Marta nutab ja vahepeal ta ikka kipub natukene kisama...või natukene rohkem. Ei taha magada, ei taha süüa, kas tahab emmet? Kes seda teab.
No kunagi ma siis ikka jäin magama. Tavaliselt ärkab Marta kella 3 ajal, et süüa, aga seekord ärkas 1.30, sõi ja jäi tagasi magama. No mina vahtisin siis jälle mitu tundi üleval. Ma ei oska ikka üldse ise magama enam jääda, kui juba korra üles olen ärkand. Kuigi uni on ju niiiiiii suur. Aga ootamatult oligi kell juba 5 ja Marta hakkas natukene siplema, võtsin ta kaissu ja siis kell 5.45 algas jutustamine. Ostame lähiajal katuseaknale korraliku tumeda ruloo. Mida varem valgeks läeb, seda varem Tips ärkab. Tundub nii.
Aga igatahes sättisime end siis korda, me ei välju kunagi magamistoast ööriietega. Alati vahetame ikka ööriided päevariiete vastu ja peseme, kammime end.
Marta oli kõva 3 tundi üleval ja siis pool 9 jäi esimesse unne. Kui ärkas, siis sättisime valmis, et vanaema juurde minna. Kui mähe sai vahetatud, siis tema muidugi kohe kakas. Nagu ikka. Seega siis jälle mähkmevahetus.
Merle jõudis veel ikka rahustada, et küll läeb kõik hästi ja ega hommikul oligi juba veidi rahulikum. Natukene ikka pisaraid tuli, et nii pikalt ilma Martata ja ma ju ikka ei taha, et ta nutaks. Marta oskab ikka nii südantlõhestavalt nutta, et 50% kordadest hakkan ikka ise ka nutma.
Aga igatahes jõudsime siis Martaga kenasti vanaema juurde. Kaasas olid Marta lepatriinu ja kõristi, mis ikka kodu ka natukene meenutaks. Tegin veel lapsele musi ja siis võis sõit alata. Muusika põhjas. Päike paistis.
Sõit läks kiiresti ja Tartu Kaubamajast sai Martale taas hunnik asju ostetud (riideid). Ma pole ikka väga kaua enda peale raha kulutanud. Marta on ees ja taga.
Aga siis saimegi juba Merle ja Heleniga Big Benis kokku. Nii hea tunne. Merlel oli ka pisike plika Helena kaasas, kes saab peagi 2 aastaseks. Väike moosinägu. Selline 2-aastane on ikka väga asjalik juba ja paras pätt ka ikka. Kuigi muidugi Helenat vaadates tundub, et ega tema pättusi kunagi ei tee.
Tellisime siis söögid ja joogid - mina siis lausa capuccino, vee ja virgin mojito. Nagu laev loksusin pärast koju - nii vedelikku täis. Söögiks oli mingi ahjukala sinihallitusjuustuga - päris normaalne aga ei midagi erilist.
Seltskond oli aga üle prahi. Merle ja Heleniga ei saagi teisiti. Kohtusime kella 11 ajal. See tähendas, et Heleni jaoks oli alles öö. Ta ju läheb meil alles kell 5 magama ja seega oli kell 10 ärkamine tema jaoks KOHUTAV! Aga ta siiski suutis seda. Astus siis laua juurde oma hallide ja väsinud silmadega. Polnud üldse sellist tunnet, et pole teda pärast Marta sündi näinudki. Merle käis korra külas, kui Marta oli vist umbes kuu vanune.
Ma olin endale eesmärgiks seadnud, et ma ei räägi ainult Martast. I did it! Merlega rääkisime kuni Heleni tulekuni ikkagi lastest, aga kui Helen kohale jõudis, jäi paratamatult lastejutt soiku ja jutustamist vajasid mitmed muud teemad. Heleni jutte on alati nii põnev kuulata. Temaga ikka alati juhtub. Ta on ikka kõige omapärasem inimene, keda mina tean. Kui Marta natuke suurem on, siis loodan ja usun, et saame ikka tihedamini kõik kolmekesi kokku.
Merlega räägime nagunii IGA päev. Päev ilma Merleta? Seda ei olegi olemas. Ja no hetkel on nagunii natukene kõik erilisem temaga.
Võib öelda, et ma tundsin end nagu vanasti. Üldse polnud sellist ema tunnet või "midagi on nagu puudu" tunnet. Ju siis ikka süda ütles, et Martal on vanaemaga igati hea olla. Ja tegelikult ju oligi.
Parkimine sai läbi 12.45 - mõtlesin, et ostan juurde, aga teadsin, et Marta on ärkand lõunaunest ja järgmine uni oleks juba päeva viimane ja pärast seda tuleb juba ööuni. Seega otsustasin, et tänaseks ikka piisab. Esimene kord ju siiski.
Võib öelda, et suhteliselt kimasin koju, käisin veel poes ja siis tormasin vanemate juurde.
Isa tuli õuel vastu ja ütles, et Marta juba tund aega röökinud. Mina ikka, et mis sa valetad. Ja siis tegi oma tõsist nägu, et on küll. Mul süda jättis hetkeks oma töö. Tormasin tuppa, saapad lendasid kassile vastu pead (mulle ei meeldi nende isepäised kassid nagunii eriti) ja astusin elutuppa. Neil hetkel magamistoas remont käsil ja Marta laiutas elutoas madratsite peal - palja pepuga. Ise oli ta muidugi super õnnelik. Muidugi, päike paistis tuppa ja tema oli just suure hunniku kakaga hakkama saanud. Vanaema vaatas mulle otsa, mis sa nii hilja tulid? Mina pidin nüüd tema hunnikut siin rookima. Aga siinkohal peab ütlema, et issi on Martale alati õpetanud, et kui vanaema sind hoiab, siis tuleb ALATI kakada. Issi ikka norib vanaemaga.
Nii hea oli näha, et pisike oli õnnelik ja rõõsa-rõõmus.
Vanaema oli just lõpetanud talle püree andmise. Lapsel olid kõrvatagused ka kõik püreega koos. Vanaema oli ise nii uhke, et body on puhas ju.
Ma tean küll. Ise olen ju igapäevaselt harjunud lapsega ja suudan tema hoidmise kõrvalt muud ka teha. Vanaema püüab aga temaga pidevalt tegeleda ja nö tuju kõrgel hoida. See on muidugi hea, aga siis saan ka aru, kui hoidmispäeva lõpuks on selline kergendustunne. Ja eriti, kuna Martal on varem ikka olnud kombeks kõva kisa teha enne unne jäämist. Nüüd aga juba teame, et hambad tulevad ja igemegeel rahustab ta päris kenasti maha - siiamaani - ppp.
Pakkisin siis oma Tipsi kokku ja sõitsime koju. Mängisime natukene ja siis läksime viimasesse päevaunne. See kestis vaid 50 minutit. Ma ei jõudnud selle aja jooksul veel magama jäädagi. Mis seal ikka!
Nüüdseks on Marta kenasti puhtaks pestud, puhas mähe all ja tudukombe seljas. Andsin ööpiima ära ning asetasin ta oma voodisse. Vaatas mulle veel seal otsa ja ei olnud eriti magamise nägu. Ise tulin ära elutuppa. Vaja ju Oktoobrikate tegemised üle vaadata. Marta tegi paar häälitsust, aga nüüdseks on toas vaikus. Kohe lõpetan ise ka trükkimise, sest Hallar juba undab. Tema ei kuule ju telekat, kui mina siin trükin. Ja tal on ju ikka vaja uudishimutseda, kelle jaoks ma seda blogi siin kirjutan. Ise küsib, kas ma hingata tohin, või kirjutad sa selle ka kohe blogisse.
Õhtuks on südames hea tunne. Sai oma kallikesi näha ja natukene end tuulutada. Nii hea oli. Ja kõige parem oli see, et Martal oli hea olla! Ma kordan - ma ei kannata kui ta nutab. Ma ei lase tal peaaegu kunagi nutta. Kaks kuud ta isegi nii röökis enne magama jäämist, sest meil ei olnud aimugi, et 2-kuusel võivad hambad sügeleda ja valu teha. Tänu Oktoobrikate Geiri soovitusele proovisime igemegeeli panna, kui enne päevast und kisa tuli - see aitas. PPP. Nüüd püüan kõik need 2 kuud tasa teha. Nii paha tunne, et lasin oma lapsel nutta ja ise aru ei saanud, MIKS ta nutab.
Super mõnus päev oli ja sai mõtted eemale KÕIGEST. Aga päeva lõpuks tean ainult seda, et armastan oma Pisikest veel rohkem! Aga nagu Merle ikka ütleb, pean õppima rohkem lahti laskma, sest mina vajan aega iseendale ja Marta vajab ju ka teiste inimestega harjumist.
Virgin Pina Colada ja Merle/Helena
Virgin Mojito
Helen oli nii unise näoga, et päike otsustas tema näo oma päikesekiirtega katta, seega temast pilti ei ole!
Minu Mimm!
Leidsime siis, et sobiks kolmapäev ja läheme taas Big Beni sööma/jutustama. Eelnev öö oli hullumaja. Esiteks proovisime Marta soove järgida ja panime ta 19.00 ajal magama. Sellel ajal ta paratamatult tahab juba ööunne jääda ja see pidavat lapse jaoks ka suht ideaalne kellaaeg olema. Kartsin küll, et näis, kui mitu korda ta siis öösel ärkab või kui vara ta ärkab. Viimasel ajal oli öösel vaid korra söönud ja siis hommikul kell 6.00 oli meil ikka äratus. Tavaliselt isegi 5.59.
Ei saanud ma siis eelnev öö magama jääda. Merle ütleb ikka, et kuule Triin, su ema on ju kaks last üles kasvatanud, mis sa ikka muretsed. No ega ma ema pärast ju ei muretsegi. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui Marta nutab ja vahepeal ta ikka kipub natukene kisama...või natukene rohkem. Ei taha magada, ei taha süüa, kas tahab emmet? Kes seda teab.
No kunagi ma siis ikka jäin magama. Tavaliselt ärkab Marta kella 3 ajal, et süüa, aga seekord ärkas 1.30, sõi ja jäi tagasi magama. No mina vahtisin siis jälle mitu tundi üleval. Ma ei oska ikka üldse ise magama enam jääda, kui juba korra üles olen ärkand. Kuigi uni on ju niiiiiii suur. Aga ootamatult oligi kell juba 5 ja Marta hakkas natukene siplema, võtsin ta kaissu ja siis kell 5.45 algas jutustamine. Ostame lähiajal katuseaknale korraliku tumeda ruloo. Mida varem valgeks läeb, seda varem Tips ärkab. Tundub nii.
Aga igatahes sättisime end siis korda, me ei välju kunagi magamistoast ööriietega. Alati vahetame ikka ööriided päevariiete vastu ja peseme, kammime end.
Marta oli kõva 3 tundi üleval ja siis pool 9 jäi esimesse unne. Kui ärkas, siis sättisime valmis, et vanaema juurde minna. Kui mähe sai vahetatud, siis tema muidugi kohe kakas. Nagu ikka. Seega siis jälle mähkmevahetus.
Merle jõudis veel ikka rahustada, et küll läeb kõik hästi ja ega hommikul oligi juba veidi rahulikum. Natukene ikka pisaraid tuli, et nii pikalt ilma Martata ja ma ju ikka ei taha, et ta nutaks. Marta oskab ikka nii südantlõhestavalt nutta, et 50% kordadest hakkan ikka ise ka nutma.
Aga igatahes jõudsime siis Martaga kenasti vanaema juurde. Kaasas olid Marta lepatriinu ja kõristi, mis ikka kodu ka natukene meenutaks. Tegin veel lapsele musi ja siis võis sõit alata. Muusika põhjas. Päike paistis.
Sõit läks kiiresti ja Tartu Kaubamajast sai Martale taas hunnik asju ostetud (riideid). Ma pole ikka väga kaua enda peale raha kulutanud. Marta on ees ja taga.
Aga siis saimegi juba Merle ja Heleniga Big Benis kokku. Nii hea tunne. Merlel oli ka pisike plika Helena kaasas, kes saab peagi 2 aastaseks. Väike moosinägu. Selline 2-aastane on ikka väga asjalik juba ja paras pätt ka ikka. Kuigi muidugi Helenat vaadates tundub, et ega tema pättusi kunagi ei tee.
Tellisime siis söögid ja joogid - mina siis lausa capuccino, vee ja virgin mojito. Nagu laev loksusin pärast koju - nii vedelikku täis. Söögiks oli mingi ahjukala sinihallitusjuustuga - päris normaalne aga ei midagi erilist.
Seltskond oli aga üle prahi. Merle ja Heleniga ei saagi teisiti. Kohtusime kella 11 ajal. See tähendas, et Heleni jaoks oli alles öö. Ta ju läheb meil alles kell 5 magama ja seega oli kell 10 ärkamine tema jaoks KOHUTAV! Aga ta siiski suutis seda. Astus siis laua juurde oma hallide ja väsinud silmadega. Polnud üldse sellist tunnet, et pole teda pärast Marta sündi näinudki. Merle käis korra külas, kui Marta oli vist umbes kuu vanune.
Ma olin endale eesmärgiks seadnud, et ma ei räägi ainult Martast. I did it! Merlega rääkisime kuni Heleni tulekuni ikkagi lastest, aga kui Helen kohale jõudis, jäi paratamatult lastejutt soiku ja jutustamist vajasid mitmed muud teemad. Heleni jutte on alati nii põnev kuulata. Temaga ikka alati juhtub. Ta on ikka kõige omapärasem inimene, keda mina tean. Kui Marta natuke suurem on, siis loodan ja usun, et saame ikka tihedamini kõik kolmekesi kokku.
Merlega räägime nagunii IGA päev. Päev ilma Merleta? Seda ei olegi olemas. Ja no hetkel on nagunii natukene kõik erilisem temaga.
Võib öelda, et ma tundsin end nagu vanasti. Üldse polnud sellist ema tunnet või "midagi on nagu puudu" tunnet. Ju siis ikka süda ütles, et Martal on vanaemaga igati hea olla. Ja tegelikult ju oligi.
Parkimine sai läbi 12.45 - mõtlesin, et ostan juurde, aga teadsin, et Marta on ärkand lõunaunest ja järgmine uni oleks juba päeva viimane ja pärast seda tuleb juba ööuni. Seega otsustasin, et tänaseks ikka piisab. Esimene kord ju siiski.
Võib öelda, et suhteliselt kimasin koju, käisin veel poes ja siis tormasin vanemate juurde.
Isa tuli õuel vastu ja ütles, et Marta juba tund aega röökinud. Mina ikka, et mis sa valetad. Ja siis tegi oma tõsist nägu, et on küll. Mul süda jättis hetkeks oma töö. Tormasin tuppa, saapad lendasid kassile vastu pead (mulle ei meeldi nende isepäised kassid nagunii eriti) ja astusin elutuppa. Neil hetkel magamistoas remont käsil ja Marta laiutas elutoas madratsite peal - palja pepuga. Ise oli ta muidugi super õnnelik. Muidugi, päike paistis tuppa ja tema oli just suure hunniku kakaga hakkama saanud. Vanaema vaatas mulle otsa, mis sa nii hilja tulid? Mina pidin nüüd tema hunnikut siin rookima. Aga siinkohal peab ütlema, et issi on Martale alati õpetanud, et kui vanaema sind hoiab, siis tuleb ALATI kakada. Issi ikka norib vanaemaga.
Nii hea oli näha, et pisike oli õnnelik ja rõõsa-rõõmus.
Vanaema oli just lõpetanud talle püree andmise. Lapsel olid kõrvatagused ka kõik püreega koos. Vanaema oli ise nii uhke, et body on puhas ju.
Ma tean küll. Ise olen ju igapäevaselt harjunud lapsega ja suudan tema hoidmise kõrvalt muud ka teha. Vanaema püüab aga temaga pidevalt tegeleda ja nö tuju kõrgel hoida. See on muidugi hea, aga siis saan ka aru, kui hoidmispäeva lõpuks on selline kergendustunne. Ja eriti, kuna Martal on varem ikka olnud kombeks kõva kisa teha enne unne jäämist. Nüüd aga juba teame, et hambad tulevad ja igemegeel rahustab ta päris kenasti maha - siiamaani - ppp.
Pakkisin siis oma Tipsi kokku ja sõitsime koju. Mängisime natukene ja siis läksime viimasesse päevaunne. See kestis vaid 50 minutit. Ma ei jõudnud selle aja jooksul veel magama jäädagi. Mis seal ikka!
Nüüdseks on Marta kenasti puhtaks pestud, puhas mähe all ja tudukombe seljas. Andsin ööpiima ära ning asetasin ta oma voodisse. Vaatas mulle veel seal otsa ja ei olnud eriti magamise nägu. Ise tulin ära elutuppa. Vaja ju Oktoobrikate tegemised üle vaadata. Marta tegi paar häälitsust, aga nüüdseks on toas vaikus. Kohe lõpetan ise ka trükkimise, sest Hallar juba undab. Tema ei kuule ju telekat, kui mina siin trükin. Ja tal on ju ikka vaja uudishimutseda, kelle jaoks ma seda blogi siin kirjutan. Ise küsib, kas ma hingata tohin, või kirjutad sa selle ka kohe blogisse.
Õhtuks on südames hea tunne. Sai oma kallikesi näha ja natukene end tuulutada. Nii hea oli. Ja kõige parem oli see, et Martal oli hea olla! Ma kordan - ma ei kannata kui ta nutab. Ma ei lase tal peaaegu kunagi nutta. Kaks kuud ta isegi nii röökis enne magama jäämist, sest meil ei olnud aimugi, et 2-kuusel võivad hambad sügeleda ja valu teha. Tänu Oktoobrikate Geiri soovitusele proovisime igemegeeli panna, kui enne päevast und kisa tuli - see aitas. PPP. Nüüd püüan kõik need 2 kuud tasa teha. Nii paha tunne, et lasin oma lapsel nutta ja ise aru ei saanud, MIKS ta nutab.
Super mõnus päev oli ja sai mõtted eemale KÕIGEST. Aga päeva lõpuks tean ainult seda, et armastan oma Pisikest veel rohkem! Aga nagu Merle ikka ütleb, pean õppima rohkem lahti laskma, sest mina vajan aega iseendale ja Marta vajab ju ka teiste inimestega harjumist.
Virgin Pina Colada ja Merle/Helena
Virgin Mojito
Helen oli nii unise näoga, et päike otsustas tema näo oma päikesekiirtega katta, seega temast pilti ei ole!
Minu Mimm!
Sunday, March 4, 2012
Die Liebe - paikaloksumine
Ma mõnikord ikka mõtlen, kuidas on võimalik kedagi võhivõõrast niii väga armastada. Selles mõttes võhivõõrast, et sugulastest hoolimine ja oma pere armastamine on ju loomulik, aga sinu ellu tuleb keegi tundmatu, kes lihtsalt teeb su südamesse pesa ja vot enam sealt ära ei lähe. Sa lihtsalt armastad teda sama palju, kui oma peret ja tema ongi sinu pere. See kõik kujuneb ajaga nii välja ja keegi kunagi ei mõtle sellele. Mina aga hakkasin sellele ühel päeval mõtlema. Kes ta mulle õige on? Nojah, nüüdseks siis abikaasa, kellega oleme õigepea juba 7 aastat koos olnud, aga see kõik arenes ju välja täiesti nullist.
Sa võtad lihtsalt kellegi võõra nii omaks, et sa lihtsalt ei kujuta oma elu enam ilma temata ette.
Need on kaks südant, mis löövad ühes rütmis - tuks-tuks-tuks. Muidugi esineb kergeid ja ka tugevamaid rütmihäireid, aga neist saadakse üle. Õpitakse. Vabandatakse. Minnakse koos edasi.
Ta lihtsalt on eriline. See eriline, kes suudab mind nii naerma ajada, et piss tuleb püksi. See eriline, kes suudab mind pisarateni vihale ajada. See eriline, kellega koos olles on hea ja turvaline.
Me pole kumbki ideaalsed. Minul on oma vead ja temal on oma vead. Muidugi temal on neid oma vigu raskem tunnistada, kui minul, aga 7 aasta jooksul on see mulle ka selgeks saanud. On asju, mille kallal näägutamisega ei viitsi enam vaeva näha. KUI ma olen talle näiteks seda, et ära jäta oma musti nõusid igale poole laiali, juba sada korda öelnud. Miks ta siis ei õpi sellest? Ma olen väsimatu selles suhtes küll. Ma võin talle kogu aeg öelda ühte ja sama asja ning tema vastab mulle ikka ja jälle samaga: MIDA SA VINGUD? No tead mees, ma olen sulle sada korda teatud asju öelnud. Õpi neist. Ära rohkem siis tee. Siis ei pea ju mina kogu aeg samal teemal jahuma. Ma ei saa mõnikord ikka neist meestest aru. Kui tema mulle ikka midagi ütleb või nõuab, siis ma arvestan sellega ja näen vaeva, et tema elu ka lihtsamaks teha. Aga ega tema seda ei näe. Või vähemalt ei tunnista ta end seda nägevat.
Naistel käib see ka hooti. Mõnikord mind ei häiri tema lohakus kohe üldse. Teinekord ma võiks kogu kupatuse aknast välja visata. Need ongi rütmihäired. Neil hetkedel meie südamed küll ühes taktis ei löö. Kohe kindlasti mitte. Mõnikord võivad need rütmihäired päris pikalt kesta - isegi kuni nädal aega.
Kohutav, kuidas ta küll nõuab, et elamine oleks korras, aga ise seda korras ei hoia. AGA garaaž peab nt veatu olema. Kui mõnikord sealt midagi võtan ja siis valesse kohta tagasi panen. Oi siis on kohe pahandus.
Tegelikult tahaks ma rohkem aega ja tähelepanu. Päeval on ta nädala sees tööl. Nädalavahetused on ka siin maal ju alati midagi huvitavamat teha, kui naise ja lapsega toas vahtida. Nii ta siis tuleb õhtul päris hilja tuppa ja läheb netti või vahib telekat. Ja nagu mehed ikka. Nemad ei oska korraga kahte asja teha. Mõnikord räägin pika jutu ära ja tema ütleb ikka vaid möh? Kas sa ütlesid midagi? Vot ega ei öelnud küll!
Mina kuulan teda alati, sest ega tv-st vaatame ju nagunii seda, mis talle meeldib ja üldjuhul on see midagi, mis mulle nagunii ei meeldi. Seega suudan teda alati kuulata. Aga no neil on tööl nii lõbus ja tore, et ega kui ta koju jõuab siis ta enam juttu ajada ei tahagi. Ja kui ta siis mõnikord reede õhtul ütleb, et kuule ma tahaks seltskonda, et ma lähen meestega sauna või kuhu iganes. MIS MÕTTES? Ma olen 4 kuud lapsega kodus olnud ja ei saa eriti kuskile. Sina käid tööl ja muudkui sõidad ringi ja tahad ka seltskonda? Mis seltskond mul siin hommikust õhtuni on? Vabandage väga!
Aga ega ma üldjuhul niisama norin, sest ega ma ei tahagi Marta kõrvalt ära minna. Ja siiamaani on Martal need kisatuurid ja Hallaril on siis väga raske temaga toime tulla. Ta ikka ei kannata üldse, kui Marta nutab. Kui Marta piiksu teeb, siis kohe võtab ta sülle. Eks hakkan tasapisi taas seltskonda pürgima, kui Marta juba suurem on. Hetkel on nii lõbus temaga kodus olla ja hirmsasti kardan ta päevarežiimi sassi ajada. Appi, jälle ma räägin Martast.
Aga tegelikult pidin ma ju Marta issist rääkima. Jah, tänaseks päevaks on ta rohkem Marta issi kui minu abikaasa. Ega meil üksteise jaoks Marta esimestel elukuudel aega ei jätkunudki. Hea kui söömiseks aega leidsime. Mida suuremaks Pisike kasvab, seda nö lihtsam on, sest kui ta meid vaadata saab, siis ta on tükk aega rahulik ja vaatab, kui me sööme.
Lugesin kuskilt, et lapse tekkimine paarisuhtesse ongi üks kõige suurem suhte proovikivi. Alguses oli küll nii armas ja nunnu ja tore, aga siis hakkas peale kõik muu. Miks mina pean kogu aeg lapsega olema? Ole sina ka vahel. Ma tulin just töölt ja olen väsinud. No mina olen temaga 24 tundi päevas koos ja pool ööd magamata. Aita mind ka vahel. JNE JNE JNE. Aga kui aus olla, siis nüüd, kui Marta on 4,5 kuune on ka see aeg läbi saanud. Selline üksteise edasi-tagasi tõukamine ja süüdistamine ja nõudmine. Miks mina pean ja sina ei pea? JNE. Tegelikult täiesti jube. Aga eks me proovisime seda lapsevanemateks olemist ja püüdsime end nö paika loksutada. Tänaseks teab Hal, et Marta ongi kõige tähtsam. Kui tema vajab seltskonda, siis palun - mingu! Mina vajan hetkel Martat!
Aga peab tunnistama, et vahepeal kui raadios või teles või netis mõnd head lugu kuulma juhtun siis tuleb küll SUUR tantsuisu peale. Natukene imelik üksi kodus tantsida ja Marta tantsimise jaoks ka veel natukene väike. Aga no ma eeldan, et tantsuoskus ei kao aastatega kuhugi. See nagu rattasõit ju. Ja ega ma ei igatsegi koos Hallariga peole minna. Pidudel me nagunii kunagi koos ei ole. Siseneme ja väljume koos. Vahepeal eriti ei kohtugi. Ja juua ma ka ei taha. Ma olen ju alati see, kes käib kainena peol ja nüüd veel enam. Üldse pole mingit alkoisu. Vastupidi. Mul on niigi pärast sünnitust kogu aeg kuum ja kui alkot joon siis veel kuumem. Parem loobun. Sai ülikooli ajal seda niigi piisavalt tarbitud. Mõnel korral kindlasti täpselt paar grammi rohkem kui oleks tohtinud ja eks siis tulid lollused ka. BJ-club teab, aga ei räägi.
Aga tegelikult on asjalood nii, et hakkasin seda postitust üleeile kirjutama (vist) ja siis ma armastasin Hallarit hullupööra. Täna ma teda enam nii palju ei armasta ja et siis teda mitte kiruda, siis pigem lõpetan selle postituse. Eks Die Liebe selline ongi. Mõni päev hõljud pilvedes, teisel päeval oled poole tagumikuni sita sees. Aga südames armastad vaikselt edasi ikkagi.
Tegelikult olen täna lihtsalt nii väsinud, sest Martal tulevad hambad ja siis ei ole öösiti nii palju magada saanud kui tahaks. Siis kohe plirts-plärts tuju ka. Või on asi kevadväsimuses. Peakski poodi vitamiine ostma minema.
Ma usun, et me oleme Abikaasaga hetkel sellises päris heas paigas oma elukesega (just nüüd kui meie elus ka laps on). Me ju alles 4,5 kuud siin loksunud - usun, et natukene veel ja olemegi paigas. OR NOT!
Küll see arrrrmastus on üks imelik asi!
Sa võtad lihtsalt kellegi võõra nii omaks, et sa lihtsalt ei kujuta oma elu enam ilma temata ette.
Need on kaks südant, mis löövad ühes rütmis - tuks-tuks-tuks. Muidugi esineb kergeid ja ka tugevamaid rütmihäireid, aga neist saadakse üle. Õpitakse. Vabandatakse. Minnakse koos edasi.
Ta lihtsalt on eriline. See eriline, kes suudab mind nii naerma ajada, et piss tuleb püksi. See eriline, kes suudab mind pisarateni vihale ajada. See eriline, kellega koos olles on hea ja turvaline.
Me pole kumbki ideaalsed. Minul on oma vead ja temal on oma vead. Muidugi temal on neid oma vigu raskem tunnistada, kui minul, aga 7 aasta jooksul on see mulle ka selgeks saanud. On asju, mille kallal näägutamisega ei viitsi enam vaeva näha. KUI ma olen talle näiteks seda, et ära jäta oma musti nõusid igale poole laiali, juba sada korda öelnud. Miks ta siis ei õpi sellest? Ma olen väsimatu selles suhtes küll. Ma võin talle kogu aeg öelda ühte ja sama asja ning tema vastab mulle ikka ja jälle samaga: MIDA SA VINGUD? No tead mees, ma olen sulle sada korda teatud asju öelnud. Õpi neist. Ära rohkem siis tee. Siis ei pea ju mina kogu aeg samal teemal jahuma. Ma ei saa mõnikord ikka neist meestest aru. Kui tema mulle ikka midagi ütleb või nõuab, siis ma arvestan sellega ja näen vaeva, et tema elu ka lihtsamaks teha. Aga ega tema seda ei näe. Või vähemalt ei tunnista ta end seda nägevat.
Naistel käib see ka hooti. Mõnikord mind ei häiri tema lohakus kohe üldse. Teinekord ma võiks kogu kupatuse aknast välja visata. Need ongi rütmihäired. Neil hetkedel meie südamed küll ühes taktis ei löö. Kohe kindlasti mitte. Mõnikord võivad need rütmihäired päris pikalt kesta - isegi kuni nädal aega.
Kohutav, kuidas ta küll nõuab, et elamine oleks korras, aga ise seda korras ei hoia. AGA garaaž peab nt veatu olema. Kui mõnikord sealt midagi võtan ja siis valesse kohta tagasi panen. Oi siis on kohe pahandus.
Tegelikult tahaks ma rohkem aega ja tähelepanu. Päeval on ta nädala sees tööl. Nädalavahetused on ka siin maal ju alati midagi huvitavamat teha, kui naise ja lapsega toas vahtida. Nii ta siis tuleb õhtul päris hilja tuppa ja läheb netti või vahib telekat. Ja nagu mehed ikka. Nemad ei oska korraga kahte asja teha. Mõnikord räägin pika jutu ära ja tema ütleb ikka vaid möh? Kas sa ütlesid midagi? Vot ega ei öelnud küll!
Mina kuulan teda alati, sest ega tv-st vaatame ju nagunii seda, mis talle meeldib ja üldjuhul on see midagi, mis mulle nagunii ei meeldi. Seega suudan teda alati kuulata. Aga no neil on tööl nii lõbus ja tore, et ega kui ta koju jõuab siis ta enam juttu ajada ei tahagi. Ja kui ta siis mõnikord reede õhtul ütleb, et kuule ma tahaks seltskonda, et ma lähen meestega sauna või kuhu iganes. MIS MÕTTES? Ma olen 4 kuud lapsega kodus olnud ja ei saa eriti kuskile. Sina käid tööl ja muudkui sõidad ringi ja tahad ka seltskonda? Mis seltskond mul siin hommikust õhtuni on? Vabandage väga!
Aga ega ma üldjuhul niisama norin, sest ega ma ei tahagi Marta kõrvalt ära minna. Ja siiamaani on Martal need kisatuurid ja Hallaril on siis väga raske temaga toime tulla. Ta ikka ei kannata üldse, kui Marta nutab. Kui Marta piiksu teeb, siis kohe võtab ta sülle. Eks hakkan tasapisi taas seltskonda pürgima, kui Marta juba suurem on. Hetkel on nii lõbus temaga kodus olla ja hirmsasti kardan ta päevarežiimi sassi ajada. Appi, jälle ma räägin Martast.
Aga tegelikult pidin ma ju Marta issist rääkima. Jah, tänaseks päevaks on ta rohkem Marta issi kui minu abikaasa. Ega meil üksteise jaoks Marta esimestel elukuudel aega ei jätkunudki. Hea kui söömiseks aega leidsime. Mida suuremaks Pisike kasvab, seda nö lihtsam on, sest kui ta meid vaadata saab, siis ta on tükk aega rahulik ja vaatab, kui me sööme.
Lugesin kuskilt, et lapse tekkimine paarisuhtesse ongi üks kõige suurem suhte proovikivi. Alguses oli küll nii armas ja nunnu ja tore, aga siis hakkas peale kõik muu. Miks mina pean kogu aeg lapsega olema? Ole sina ka vahel. Ma tulin just töölt ja olen väsinud. No mina olen temaga 24 tundi päevas koos ja pool ööd magamata. Aita mind ka vahel. JNE JNE JNE. Aga kui aus olla, siis nüüd, kui Marta on 4,5 kuune on ka see aeg läbi saanud. Selline üksteise edasi-tagasi tõukamine ja süüdistamine ja nõudmine. Miks mina pean ja sina ei pea? JNE. Tegelikult täiesti jube. Aga eks me proovisime seda lapsevanemateks olemist ja püüdsime end nö paika loksutada. Tänaseks teab Hal, et Marta ongi kõige tähtsam. Kui tema vajab seltskonda, siis palun - mingu! Mina vajan hetkel Martat!
Aga peab tunnistama, et vahepeal kui raadios või teles või netis mõnd head lugu kuulma juhtun siis tuleb küll SUUR tantsuisu peale. Natukene imelik üksi kodus tantsida ja Marta tantsimise jaoks ka veel natukene väike. Aga no ma eeldan, et tantsuoskus ei kao aastatega kuhugi. See nagu rattasõit ju. Ja ega ma ei igatsegi koos Hallariga peole minna. Pidudel me nagunii kunagi koos ei ole. Siseneme ja väljume koos. Vahepeal eriti ei kohtugi. Ja juua ma ka ei taha. Ma olen ju alati see, kes käib kainena peol ja nüüd veel enam. Üldse pole mingit alkoisu. Vastupidi. Mul on niigi pärast sünnitust kogu aeg kuum ja kui alkot joon siis veel kuumem. Parem loobun. Sai ülikooli ajal seda niigi piisavalt tarbitud. Mõnel korral kindlasti täpselt paar grammi rohkem kui oleks tohtinud ja eks siis tulid lollused ka. BJ-club teab, aga ei räägi.
Aga tegelikult on asjalood nii, et hakkasin seda postitust üleeile kirjutama (vist) ja siis ma armastasin Hallarit hullupööra. Täna ma teda enam nii palju ei armasta ja et siis teda mitte kiruda, siis pigem lõpetan selle postituse. Eks Die Liebe selline ongi. Mõni päev hõljud pilvedes, teisel päeval oled poole tagumikuni sita sees. Aga südames armastad vaikselt edasi ikkagi.
Tegelikult olen täna lihtsalt nii väsinud, sest Martal tulevad hambad ja siis ei ole öösiti nii palju magada saanud kui tahaks. Siis kohe plirts-plärts tuju ka. Või on asi kevadväsimuses. Peakski poodi vitamiine ostma minema.
Ma usun, et me oleme Abikaasaga hetkel sellises päris heas paigas oma elukesega (just nüüd kui meie elus ka laps on). Me ju alles 4,5 kuud siin loksunud - usun, et natukene veel ja olemegi paigas. OR NOT!
Küll see arrrrmastus on üks imelik asi!
Thursday, March 1, 2012
Eluke Martaga (kuni neljanda elukuuni)
Ma arvan, et püüan nüüd kokkuvõtte teha Marta esimesest neljast elukuust ja sellest, kuna ja mida ta õppis ja tegi. Ja muidugi ka sellest, kuidas meie pisike kaalus ja pikkuses juurde võtab.
Sündides : 3923 g ja 51 cm
1kuusena: 4860 g ja 56,8 cm
2kuusena: 6130 g ja 60 cm
3kuusena: 7240 g ja 63,5 cm
4kuusena: 8160 g ja 67,2 cm
Kasvab ja kosub kenasti meie Ingel. Siinkohal siis ka sellest, mida emme vihkab. Nimelt ei meeldi mulle see kohe ÜLDSE, kui inimesed oskavad last nähes kommenteerida vaid seda, kas laps on paks või mitte. KOHUTAV! Ühegi lapse kohta ei tohiks öelda paks! Küllap see minu enda kompleks, aga nii see on. Ma kohe hirmsast saan pahaseks ja kõnnin minema, kui sellist juttu kuulen. Kui muud lapses ei näe, siis parem olge vait ja ärge öelge midagi.
Eks on Marta kohta ka niimoodi öeldud ja no mul kohe torkab südames, kui seda kuulen. Marta pole kindlasti nälginud näoga laps, aga ta on kaalukõveriku järgi vägagi keskmise kaaluga laps. Muidugi pikkust on meie pisikesel isegi ülearu. Aga no kui issi on pikk, ega siis peab ju tütar ka pikk olema. Muidugi loodan, et kuna mina olen kääbus, siis vast Marta päris 2 meetrine ei saa tulevikus olema.
Marta sai rinnapiima vaid esimesed 2 nädalat. Piima lihtsalt ei tekkinudki rinda ja niimoodi läksime täielikult RPA peale üle. Algusest peale on Pisikesel olnud probleeme toidu väljaheitega ja seetõttu käisime mitu korda ka Tartu Lastekliinikus ja gastroenteroloogi juures. Nüüd sööme Aptamil AR (anti-reflux) segu, mis peab enne söötmist umbes 5-7 minutit seisma ja see muutub selliseks püreesuguseks ja püsib paremini sees kui tavaline piim. Proovisin nüüd 4kuusena ka tavalist Aptamili piima anda, aga see tuli kõik voolates välja ja Martal oli tükk aega väga kehv olla. Aina oksendas ja köhis, sest see piim läks muudkui kurku. Küllap peame siis ikkagi seda AR segu edasi andma. See päris palju kallim, kui Aptamili tavaline piim, aga peamine, et lapsel hea oleks. Tartu apteekides maksab 600 g pakk umbes 15 euri, Otepää apteegis saame tänu Pillele umbes 13 euriga (peab tellima, sest kohapeal sees kunagi ei ole) ja Rimis maksab pakk 10.95. Täiesti hullumaja, milline hinnavahe apteegiga.
Hakkasimegi Martale 2 päeva enne 4kuuseks saamist püreed andma, sest lootsime, et siis jääb söök paremini sisse, aga eks ikka vahel tuleb välja. Isegi selle spetsiaalseguga. Alguses kurnas see probleem meid väga. Aina käisime arstil, sest päris paha oli vaadata, kui lapsel nii halb olla. Muudkui mulksus piima välja. Tänaseks oleme sellega juba harjunud ja kui aus olla, siis on olukord ikka palju paremaks läinud. Püreed sai Marta esimest korda siis 13. veebruaril. Alustasime lillkapsapüreega, järgmisena kõrvitsapüree ja siiamaani on lemmikuks kartuli-kõrvitsapüree. Hommikuti sööme ka natukene ploomi- või õunapüreed. Kui 5kuuseks saame, siis hakkame ka putru natukene maitsma.
Millegipärast jõudsin jutuga juba tänapäeva välja, aga no nüüd saigi siis see söömisteema ära räägitud.
Alguses olid meil öö-päev ikka päris pikalt veel sassis, aga tasapisi saime asja korda ja siis hakkasime öösel umbes 3 korda sööma (vahel ka 4) ja nüüd sööme siis tegelikult 1-2 korda öö jooksul. Üldiselt võiks öelda, et läheme 20-21 ajal magama ja sööme esimest korda 2-3 ajal öösel ja siis umbes kella 5 ajal on meil mõnikord gaasid. Siis tuleb Pisike emme kaissu ja magab edasi. Aga muidu ärkab ta 6 ajal ja tahab süüa. Ja ega ta eriti siis enam magama ei taha jääda. Hakkab jutustama ja issit togima, et ta ei magaks. Aga siis võtan ta enda kõhu vastu kaissu ja pikapeale tuleb ikka uuesti uni peale ka.
Aga no kell 7 või maksimaalselt kell 8 oleme ikka üleval. Kella 8ni magada oleks lausa luksus, aga kuna läen nagunii koos Martaga kella 21 ajal magama, siis on päris ok kell 7 ärgata. Isegi kell 6 ei ole hullu. Kui Pisike ikka oma hambutu naeratusega otsa vaatab, siis ei tahagi ju enam magada.
Ööd ei ole tegelikult ju sugugi hullud, aga mul on endal suured raskused uuesti magamajäämisega, kui olen kord juba üles ärganud. Tänaseks on aga ka see probleem suhteliselt lahenenud ja uni tuleb pikapeale ikkagi.
Ahjaa, üks asi, mida emme veel vihkab on süstimine ja üldse igasugune torkimine. 3kuusena oli Martal 2 nädalat järjest kõht nii lahti. Kakas kuni 8 korda päevas. Nii käisime siis Tartu Lastekliinikus kontrollis ja võeti näpust verd. JUBE. Kaks pikka ampulli pigistati näpuverd täis. Laps oli pigistamise ajal minu süles ja röökis meeletult. Vahepeal mõtlesin, et võtan oma lapse ja kõnnin minema. Kui oleks teadnud, oleks Marta issi sülle andnud, sest issi oli ju ka kaasas. Siiamaani on kõik ülejäänud süstimised päris ok-lt läinud. Korra tuleb kisa ja kohe kui emme või issi sülle saab on vaikus. Täna käisime 4,5 kuu vaktsiini saamas ja Marta ei nutnud isegi korraks. Sekundiks vajusid suunurgad allapoole, aga siis oli juba naeratus näol tagasi. SUPER! Marta sai vist aru, et emmel on nii raske seda süstimist näha.
Mis selle nelja kuu jooksul siis veel huvitavat on toimunud? Peab kõik tasapisi meelde tuletama. Näiteks vannitamine on meil puhtalt issi töö. Eks emme ka ikka hoiab asjade käigul silma peal, aga vannitab last siiski issi. Mina siis pärast kuivatan, kreemitan, musitan. Üldse on õhtud meil täielikult Marta päralt. Vahepeal tahtis ta meil hirmasti juba kella 19 ajal ööunne jääda ja siis äratasime ta kella 21 ajal üles ja panime ööunne. Iga õhtu juurde kuulub siis kas Marta vannitamine ülepäevi või siis mitte-vannipäevadel peseme pepu, näo ja käed puhtaks. Emme nimetab vannitamist saunapäevaks, sest laps on vannist välja võttes kuum - justkui oleks saunast välja tulnud. Pärast vannitamist saab Marta ka alati puhta tudukombe selga. Muidu panime iga õhtu uue kombe - alguses, kuna Martal tuli öösel ka palju sööki välja (vahel öökis nii et lämbub või ära - jube) panime seetõttu alati uue tudukombe, aga nüüdseks on see emme kiiks, et alati peale vanni peab laps saama uued tuduriided selga. Ja päeval on meil nagunii kogu aeg uued ja puhtad riided seljas, kuigi Marta harva oma riided ära määrib. Ainult pükse kanname mõnikord maksimaalselt 2 päeva järjest.
Vannitamine Martale meeldib. Esimesel kuul oli küll raske leida see sobiv hetk, kuna ta on valmis vanni minema, et kõht poleks liiga tühi ega liiga täis. Ja pärast vanni pidi ta kiirelt riidesse saama ja siis ööpiim kohe sisse ja magama. Muidu oli selline röökimine. Nabaväät kadus meil alles 1 kuuseks saades ära ja seetõttu pidime seda kaua-kaua puhastama. Üldse ei meeldinud Martale need hommikused ja õhtused protseduurid. Nüüdseks on need tema lemmikud (ppp). Talle meeldib, kui riidesse hommikul pannakse ja peput pestakse, sest ta teab, et siis emme pärast alati võimleb ja laulab temaga (kuigi ma üldse laulda ei oska). Ja õhtuti on Martal hea meel, et issi tal riided seljast võtab ja pepu peseb. Issi on ju nii naljakas.
Iga päev magab Marta ühe une õues. Mõnikord ka kaks. Vahepeal magas kenasti kaks pikka und (ikka 3 h), aga nüüd on 40 minutit uni. Aga kui õues oleme, siis peab emme lihtsalt natukene veel jalutama, kui Marta pärast 40 minutit üles ärkab. Siis jalutame umbes 10-15 minutit veel, siis laps jälle magab ja isegi kuni mitu tundi. Täna magas ka nt pea 3 tundi õues. Esimese tunni jalutades ja ülejäänud aja seisvas kärus. Aga toas küll üle 40 minuti magada me ei oska. Marta lihtsalt ei oska ühest unest teise üle minna. Mõnikord, kui emme ta kaissu võtab, siis see ikka meil õnnestub ka, aga üldjuhul mitte. Marta kipub ärgates kohe jutustama ja itsitama, kus sa siis enam magada saad.
Päeval see magama jäämine on täitsa hullus. Mõnikord laps ikka röögib täiest kõrist ja on läbimärg, aga ei suuda magama jääda. Endal silmad kinni ja aina kõõritab, aga no ikka vaja kisada. Eks püüab endal und ära ajada. Täitsa jube! Niii NIII paha on sellist asja vaadata. Püüan ikka tugev olla, sest Marta ju tunneb, kui ma närvi lähen. Mõnikord tuleb aga ka endal vägisi pisar silma. Õnneks on meil aga ka häid päevi. Vahepeal jäi ta nädal aega täiesti ideaalselt tuttu. Ta ju alles nii pisike, las kompab natukene maailma ja sätib oma elu paika. Mina luban talle kõike! Merle ikka ütleb, et ära midagi oota ega looda, sest laps teeb nagunii seda, mida tahab. Ja no mingit kreisit unekooli ma talle küll tegema ei hakka, et lasen tal kisada. Kui ta tunneb, et peab süles kisama enne und, las ta siis kisab. Kui üles ärkab siis on see kisa nagunii meelest läinud - siis vaatab mulle ikka rõõmurull otsa.
Kõige toredam on ikka see, kuidas Marta hommikuti ärkab. Väike jutupaunik.
No ma ikka väga hullu jumaldan teda.
Ma arvan, et esimesel elukuul pidi Marta ikka päris palju nutma. Issi meil isapuhkust ära ei kasutanud ja nii olingi pisikesega üksi kodus. Kui uni tuli, siis tollel ajal veel selle peale suurt kisa ei tehtud, aga kui nälg oli, siis ikka nuttis südantlõhestavalt. Kuna ta oli nii pisi, siis ei saanud söögi kokkusegamise ajal teda süles ka hoida ühe käega ja nii ta siis oligi diivanil ja nuttis. Kohutav! Täitsa paha emme ikka! Tänaseks on see aga suhteliselt möödanik. Muidugi oli raske ka see, et Aptamili AR segu pidi 5-7 minutit seisma enne söömist ja püüa sa 1kuusele see selgeks teha. Nüüd ta juba on suurem ja on võimalik kasvõi jalutamise abil ta tähelepanu mujale juhtida. Mõnikord kui issi temaga õhtuti hädas on siis kõige lihtsam ongi Martaga lihtsalt jalutada. Nii huvitav on ju kõrgel olla ja kõike uurida-puurida.
2nädalasena käisime esimest korda ka käruga jalutamas. Meil vedas, sest see aasta tuli talv väga hilja ja oli pikalt-pikalt mõnus ja sügisene ilm. 1kuusena magasime isegi kaks und õues. 2kuusena aga juba vaid ühe, sest vahepeal oli väga külm. Paar korda me ei saanud õue, sest oli ikka kõvasti üle -15 kraadi külma ja mõnikord oli lihtsalt nii kõva tuul. Aga muidu meil siin külapeal ikka räägiti, et Marta emme on hull - ükskõik mis ilm õues ka ei oleks, tema läheb ikka lapsega jalutama. Nii see oli ja on ka!
Pead tõstab Marta juba 1kuusena täiesti ideaalselt. Vaid vahepeal tudiseb ja pea väsib ära. Esimene korralik naeratus tuli 1,5 kuusena ja 2,5 kuusena kuulsime esimest naerulaginat. Issi tegi lollusi ja siis Martal oli nii lõbus. Aina itsitas kõva häälega. Seda on ikka nii lahe vaadata. Täna võib öelda, et Marta naerab kõva häälega ikka kui issi rumalusi teeb või kui emme ta kõhtu näksib. See on nii lõbus.
3kuusena oskab Marta küljele keerata, aga emme kartis kaua aega, et kõhuli me keerama ei hakkagi, sest Martale ikka üldse ei meeldi kõhuli olla. Siis aga hakkasime igal hommikul võimlema ja kõhuli keerama. 21. veebruaril keeras Marta end esimest korda ise kõhuli. Mängis mängukaare all ja siis hakkas keeramist proovima. Nagu lupsti oli kõhuli. Nüüd on juba päris osav keeramises. Keerab end mängukaare all kõhuli ja hakkab õigepea hädaldama, sest ta tegelikult ei taha ju üldse kõhuli olla. Aga keerata on ju nii lõbus.
4kuusena käisime ka füsioteraapias ja füsioterapeut Teele ütles, et Marta nii pikk tüdruk. Pikkadel lastel pidavat kõik asjad rohkem vaeva nõudma ja ka aega võtma kauem. Muidu aga Teele kiitis meid, et oleme tublid ja oma vanuse kohta kenasti arenenud. Kõhuli olles lükkab Marta end ka käte peale püsti. Äkki hakkab varsti juba roomama ka.
Mänguasju meie Martal eriti palju ei ole. Meil on lamamistool, mängukaar, mis on peamised ja lisaks on lemmikuks onu Alvari pere jõuludeks kingitud Chicco kõristi. Siis on meil veel paar mänguasja, krõbisev raamat ja tudulapp Lepatriinu.
Nüüd sööme siis 2 korda päevas püreed. Hommikul nt ploomipüreed ja lõunaks juurviljapüree, aga õhtul juba vaid piim. Gaasirohuna kasutasime siiamaani Cuplatoni. Alates eilsest pole seda söögile lisanud. Vaatan nüüd paar ööd, kas lähevad gaasid hullemaks või mitte. Hetkel vaid hommikuti kella 5-6 ajal gaasid ja siplemine. Seetõttu tahakski seda Aptamil AR piima välja vahetada, kuna see magusam kui tavaline piim ja see magusus tekitab ka rohkem gaase nagu arstid ütlevad.
Aga muidu ma hirmsasti naudin praegust aega. Marta iga päevaga aina asjalikum ja üks SUUR väike isiksus. Väga asjalik pisike plika. Oskab juba igati emme-issi enda järgi jooksma panna. MUIDUGI ajab vahepeal mõni asi ka harja punaseks, aga püüan ikka rahu säilitada. Issil on see rahu säilitamine natukene raskem. Tavaliselt on nii, et kui ise ikka hästi rahulikuks jääda, siis kandub see ka lapsele üle. Nagu Kaisa ikka korrutab, peab hästi enesekindel olema.
Tegelikult ei nuta Marta peaaegu üldse. Sellepärast ongi ikka väga paha näha, kui ta enne uinumist nutab...mis nutab? ikka kisab täiest kõrist. Aga saime paar nõuannet ja eks ma püüan neid tasapisi proovida. Äkki tõesti leiame abi. Küll see oleks tore. See ongi hetkel ainuke mure, mis emmet-issit vaevab...ppp
(asoo...Martal on alaseljal hemangioom, millega käisime kirurgil, kuna pärast sündi on see kõvasti suurenenud. Kirurg oli super tore ja sõbralik ning ütles, et tema ei hakkaks veel last narkoosiga kurnama. Kui veretäpp suurenema ei hakka lähiajal kiiresti, siis las ta olla ja võime veel oodata. Nii me siis ootamegi.)
Aga muidu on Marta minu Maailm! Ma võin kõigest ja kõigist loobuda, aga Marta peab olema. Jah, ma olen õde, tütar, abikaasa, sõbranna jne jne, aga hetkel tahan ma olla ema. Võib olla tahan isegi terve aasta ainult ema olla. Kas mul siis ka veel mõni sõbranna alles on? Vist ei hooligi sellest! Ma lihtsalt jumaldan oma Pisikest ja neid, kes sellest aru saavad. Usun, et kõik läheks palju paremaks, kui saaks Marta unekisast üle. Aga usun, et iga ema ütleks nüüd, et kui ühest asjast lahti saad, siis on kohe uus mure ukse taga ootamas. Mina olen valmis!
Aega on nende pidude ja seltskondadega. Esimese aasta jagan oma Kallikesele turvatunnet ja armastust, et ta teaks, et olen alati olemas ja torman iga piiksu peale kohale. Muidugi ei kannata siinkohal neid targutajaid, kes siis nt ütlema tulevad, et kui laps kisades ja kussutades magama pannakse, siis on ta ilmselgelt juba ära hellitatud. Aga nii see ei ole. Kuni teise elukuuni jäi Marta kenasti magama. Panime ta külili oma kohale, luti suhu (või mitte, sest ega ta hullupööra lutti ei fänna) ja juba ta magaski. Ta isegi ei teadnud, mis see kussutamine on. Ja ühel päeval ta lihtsalt hakkas röökima enne magama jäämist. Ja kui laps ikka röögib, siis minu süda ei luba teda diivaninurka või oma voodisse pikali jätta. Muidugi võtan ta sülle ja kaisutan. Aga ega sellest abi ikkagi ei ole. Seega kuradile te kõik, kes leiavad, et neil on vaja kommenteerida! Hoidke oma kommentaarid endale ja las meie muretseme ise oma lapse pärast! Targutamist pole meil vaja! Pigem andke nõu, mida teha tuleks, et ta ei röögiks või ükskõik millise muu asja osas. Igasugune abi nõuannete kujul igasuguste murede osas on teretulnud. Me oleme ju ka esimest korda lapsevanemad. Heietada oskab meist igaüks.
Olen kuri? Mis siis! Lõvi tähtkujus sündinud lõviema oma Pisikesele!
Asoo, Martal on hästi palju raamatuid ka juba. Vanaema on peamine raamatute kinkija. Raamatud ongi meie lemmikud ja asjalikud ka. Alguses lugesime iga õhtu enne magama jäämist ühe muinasjutu ja Marta kuulas hoolega. Nüüd jääb Marta aga enamjaolt enne magama kui emme lugema jõuab hakata.
Wednesday, February 29, 2012
Esimesed päevad pisikese Imega, kes sai nimeks Marta
Nüüd olimegi siis juba kolmekesi. Milline Ime! Emme oli küll veel väga nõrk ja ei saanud sugugi hästi liikuda, aga laps vajas oma ema ja nii sai siis end püsti aetud. Alguses ikka Halla toe ja abiga, kuid siis tasapisi sai juba paar sammu astutud. Esimesed tunnid olid hästi vaiksed ja unised. Imetlesime oma Pisikest, magasime ja jälle imetlesime.
Muidugi sai kohe ka lapse nimele mõeldud. Issil oli raseduse keskpaigas juba mitu nime olemas: Marta, Matilda, Madli. Ütlesin juba raseduse ajal, et issi paneb Pisikesele nime. Nii kutsuski verivärske issi oma tütrekest juba algusest peale Martaks, või siis Atram (issil on kombeks kõiki nimesid tagurpidi kasutada, emme on ka vahepeal Niirt ja issi on Rallah).
Samal päeval, kui Marta sündis, käisid ka esimesed külalised. Marta mõlemad vanaemad ja vanaisad, vanatädi, onu Siim, tädi Annika ja onu Tauno. Martat filmiti ja pildistati ja imetleti. Hallari suguvõsas on päris palju pisikesi lapsi ja eks ollakse juba harjunud, et pisikesi aina juurde sünnib. Minu suguvõsas oli Marta aga üle 22 aasta esimene pisike Lapseke, kes sündis. Üle päris pika aja on nüüd meie suguvõsas ka üks pisike Ime. (Nüüdseks on ka Liina oma pisikese Uku Kristen Kaisi ilmale toonud - 21 jaanuar 2012 ?)
Haiglas käisid meid ka onu Alvar, tädi Kätlin ja nende poeg Rasmus vaatamas ja tõid Martale esimese kingituse (pisike pehme mõmmi, kelle seest kõlab muusika, kui teda sabast tõmmata).
Päev pärast Marta sündi tulid emme-issi (nüüd siis vanaema-vanaisa) Martat ja värskeid vanemaid uuesti vaatama. Muidugi minu nõudmisel. Tahtsin neid näha ja muljetada ja kallistada ja eks nemadki soovisid Pisikest näha. Eks oma ema on kõige tähtsam ja igatsesin teda kogu aeg ja tahtsin, et ta oleks seal minuga - just sellisel erilisel ajal. Eks ka tänasel päeval on ema kõige suurem nõuandja ja kui ikka mure on, siis pöördun tema poole. Või Merle poole.
Aga ei olnud kedagi meil seal haiglas abiks ja eks see nii õige olegi. Värsked vanemad pidid ise hakkama saama ja oma lapsega tutvuma. Seda me ka tegime. Muidugi oli issil lapsega suurem side, kuna laps toodi ju esimesena ikkagi issi sülle. See oli kohe märgatav, sest Marta oli issi süles väga rahulik. Emme ei saanud esimesel päeval ju üldse liikudagi ja nii õpetati issile lapse eest hoolitsemist - naba puhastamine, silmade puhastamine ja kõik muu. Kui emme perepalatisse jõudis oli issi juba nii vilunud lapsevanem, et isegi emme pidi imestama. Muidugi oli seda hea vaadata, aga samas ka raske, sest oleks ju ise ka tahtnud oma Pisikest sülle võtta, mähkmeid vahetada, riietada jne. Samas tuleb tõdeda, et issi sai kõigega nii hästi hakkama, et emmel oligi hea vaadata ja natukene puhata.
Ämmaemandad käisid meid pidevalt vaatamas ja õpetasid korralikult rinda andma. Kuna laps sündis keisrilõikega, siis ei olnud rinda veel nii palju piima tekkinud, kui vaja oleks. Seega käisin nö piima lüpsmas. (Hallari jaoks oli see nii naljakas, kuidas ämmakad seda lüpsmiseks nimetasid) Kuna Martal olid öö ja päev sassis, pidime päeval kõvasti vaeva nägema, et teda iga 3 tunni järel üles äratada, et ta sööks ja juurde võtaks, sest muidu me ei saa ju koju. Ämmaemandad käskisid igati vaeva näha, et ta üles saada. Õpetati isegi, et peab lapse paljaks koorima ja siis jalad külma vee alla panema, et siis ärkab üles. Seda me küll vist ei teinud, aga igatmoodi ikka püüdsime teda loksutada ja kõditada, et ta üles ärkaks. Vahepeal näis see küll täiesti võimatu missioonina. Mingi hetk arvas ämmaemand, et peaks lapsele rinnapiimaasendajat andma, kuna kaalumine näitas, et laps ei saa rinnast eriti midagi. Kuna olime kuulnud, et ei soovitata lutipudelist anda, siis kasutasime süstalt. Hirmus jamamine ja mingi hetk tuli selline karm ämmakas, kes ütles, et aitab küll, ta toob lutipudeli ja et lapse rinna võtmise võte on väga õige ja ei juhtu temaga midagi, et enam rinda äkki ei võta kui pudelist kergem on kätte saada. Aga Marta kippus isegi pudeli otsas magama jääma ja sõi vaid paar lonksu. Meile tundus, et ta oli öösel rohkem üleval kui päeval. Alguses panime kella tirisema, kuna öeldi, et peame ka öösel iga 3 tunni järel söötma, et ta juurde hakkaks võtma. Siis aga ütles üks ämmaemand, kes käis mulle valuvaigistavat süsti tegemas õhtul, et olgu tuli ära lastud, et laps aru saaks, et on öö ja tema tahab ka korralikult magada nii et ei mingit ülesäratamist. Aga Marta tahtiski just öösel rohkem üleval olla ja süüa. No päev ja öö ikka sassis lapsel.
Marta sündis laupäeval ja esmaspäeval läks issi koju, kuna oli hiljuti traktori ostnud ja oli ju vaja mänguasjaga natukene mängida. Mina aga tahtsin oma Tibuga kahekesi olla ja vaadata, kuidas see liikumine ja hakkamasaamine on. Päris jube oli temaga kahekesi jääda. Siiamaani oli ju enamjaolt laps issi hoida ja poputada. Hakkasin tasapisi harjutama. Issil tuli suurepäraselt Marta söömiseks ülesäratamine välja, aga no mina küll ei saanud teda mitte kuidagi üles. Kutsusin siis ämmaemanda appi. Tuli, vaatas, proovis ja ütles, et see küll imelik, et laps nii sügavas unes ja süüa ei taha. Ütles, et läheb kontrollib tal veresuhkrut. Küsis, kas soovin kaasa tulla, aga ma pigem keeldusin. Siiamaani vihkan neid süste ja haigettegemisi lapsele. Ei suuda ma seda vaadata, kui lapsele liiga tehakse. Juba varsti tõi ta lapse tagasi ja oli näost väga kahtlane. Ütles, et tuleb varsti lapsele uuesti järgi ja viib ta lastearsti juurde läbivaatusele. Lastearst pidi tunni jooksul vabanema. Küsisin, mis viga ja ÄE ütles, et lapsel veresuhkur väga kõrge. Tegelikult peaks vähe söönud lapsel see just madal olema ja seda kardetigi. Martal aga oli hoopis liiga kõrge.
Ootasin siis ämmaemandat ilma täpselt teadmata, kas peaks hirmu tundma või mitte. Hirm tuli alles siis, kui ämmaemand tuli 15 minutit hiljem uuesti palatisse, võttis lapse ja tormas minema. Sain aru, et miski justkui pahasti. Helsitasin emale ja nutsin lahinal, et Martal veresuhkur väga kõrge ja ta viidi kiirkorras ära. Ema rahustas. Siis just helistas isa ja küsis kuis on, rääkisin ka talle, mis juhtus. Kartsin, sest ka minul kahtlustati raseduse lõpus, et äkki suhkruhaigus tekkinud, aga kuna näitajad olid vaid kergelt üle piiri, siis ei pööratud sellele rohkem tähelepanu. Nüüd oligi hirm, et äkki muutusid raseduse lõpuks näitajad kõrgemaks ja kui naisel on raseduse ajal suhkruhaigus tekkinud ning see korralikku ravi ei saa, on suur võimalus, et laps võib sündida suhkruhaigena või lihtsalt on lapsel alguses veresuhkur kõrge või kõikuv. Issi püüdis ka mind rahustada, kuid oli ka ise väga närvis, et kui tõesti nii on, mis siis saab. Natukene pärast seda helistas vend ja küsis kuis mul on, kuna emme oli talle helistanud. Segasummasuvila. Selline minu perekond ongi, ALATI peame üksteisele rääkima ja üksteist teavitama, mis hetkel juhtunud või toimumas on. Marta oli päris kaua ära - umbes tunnikese vähemalt. Ootasin, ootasin - õigepea jõudis ka Hallar tagasi haiglasse, sest olin ka talle helistanud ja ta kirus end, et oli üldse ära läinud ja mind sellises olukorras üksi jätnud.
Laps toodi tagasi ja me jäime proovitulemusi ootama. Martal oli kaks korda veeniverd võetud. KOHUTAV! Mina vihkan seda ja nüüd nad võtsid minu Pisikeselt veeniverd. Ma ju saan aru, et see oli vajalik ja kõik, aga siiski. Ämmaemand ütles, et laps magas sellel ajal ja oli rahulik. Ei tea kas valetas?
Igatahes nii me siis ootasime. Õigepea tuli ämmaemand tagasi ja ütles, et mõlemad proovid olid täiesti korras. Nüüd rääkis siis ka täpsemalt, et norm veresuhkur on umbes 6, aga Martal oli 10, mis on üüratult kõrge. Sellepärast tekkis neil ka paanika. Kartsid samuti, et äkki suhkruhaigus või miskit sarnast, mis veresuhkru nii kõrgeks ajab. Siis seletas meile, et see näpuverega veresuhkru mõõtmine on alati selline, mis võib anda valesid tulemusi, seda küll harva, kuid siiski. Muidugi pidi see just meil juhtuma. Seega oli tegelikult Marta veresuhkur normis, ei olnud liiga kõrge ja ka liiga madal. Kiiresti helistasin emmele-issile-vennale. Issi ütles, et need olid tema elu kõige hullemad umbes 1,5 tundi. Ta ei suutnud isegi tööd teha ja tundis, kuidas tal ikka nii paha hakkas. (Mõte, et Martaga on midagi pahasti või et sellisel imikul on suhkruhaigus ajas meid kõiki hulluks.) Kui talle helistasin oli see muidugi suur kergendus. Samas muidugi kahetsusväärne, et noored vanemad nii paanikasse aeti. Aga see ongi arstide töö ja vähemalt tehti Martale vereproovid ja kontrolliti kõiki näitajaid, mis olid kõik korras. Kui emale helistasin, siis sain aru, mida tähendab emaks olemine. Ta ütles, et kui minuga rääkis, siis hoidis end tagasi, sest nägi, et ma niigi nii närvis ja püüdis mind rahustada - lapse pärast pidin ju rahulikuks jääma. Vähemalt püüdma. Aga minut pärast minu kõne oli talle venna helistanud ja siis vennaga rääkides ei suutnud ka tema pisaraid ja muretunnet tagasi hoida. Minu jaoks ja Marta jaoks püüdis ta tugev olla, kuigi ka tema enda emotsioonid olid nii laes. Super ema mul ikka. Aga usun, et selline asi on väga raske, kui pead ise tugev olema, et su lapsel hea ja kindel olla oleks. Naljakas, kuidas enne emaks saamist sellistele asjadele tegelikult üldse ei mõtle.
Martat vaadates oli ja on pidevalt selline tunne, et hing tahab katki minna. Südames niii pigistab ja raske on hingata. See on midagi niiiiiii imelist. Ja ma ei tajunud seda sugugi esimestel päevadel, vaid see saab siiamaani iga päev uuesti ja uuesti kinnitust. See imeline tunne aina kasvab.
Teisipäeva hommikul läksime Martaga kontrolli ja süste saama. Tibu tahtis süstide peale nutma hakata, aga kuna talle anti kohe glükoosi natukene suhu, siis saabus ruttu vaikus. Kuigi ma usun, et ta oleks emme süles ka maha rahunenud, aga arstid ei tahtnud sugugi oma asjatoimetusi segada lasta ja nii nad siis muudkui süstisid ja torkisid teda. Varbaotsast võeti verd ka veel kõigele lisaks.
Meie seisime Hallaga keset tuba ja ootasime/vaatasime. Siis tuli peaarst, kes on otsustajaks, kas saab koju või mitte, tõmbas mul öösärgi eest lahti, võttis rinna pihku ja hakkas pigistama. Nonii, tuleb piima küll. Hetkel veel ternespiim, sest oli selline läbipaistev, aga küll hakkab päris piima ka tulema. (MY ASS) Päris naljakas oli seal keset tuba seista, seal oli ju lisaks meile veel umbes 3 tolle päeva ämmakat, üks teine perekond, mõned õed ja siis veel õpilased. Ja mina seisin seal ja arst proovis mul rinda lapikuks pigistada.
Martat kaaluti, ta oli küll umbes 200g oma sünnikaalust (3923g) kaotanud, aga vahepeal oli see number madalam, seega oli ta siiski mõned grammid juba kenasti juurde võtnud. Vaadati, uuriti ja öeldi, et võime koju minna. Rõõmuhõisked ja tõsine sisemine paanika.
Kontrollist tulles põrkasime kokku Liisiga (ÄE Liis Pall), kes uuris last ja oli juba teadlik, et lõppes kõik keisriga. Õnnitles ja üritas ikka last vaadata. Kirjutan üritas, sest kuigi Liis on päris pikka kasvu naisterahvas, siis Hal on ju veel pikem ja kui Hal last süles hoidis, ega siis lapse nägu eriti näha ei olnudki. Palusin tal siis natukene kükitada, et Liis ka last näeks. Liis on super tore ja armas ÄE.
http://www.youtube.com/watch?v=iiqTWfjyAj4&feature=related (täielik pisarate lugu)
Läksime palatisse pabereid ja arvet ootama. Haiglaarve oli kokku vist umbes 90 eurot ja selle tasusid minu vanemad. Juhuu! (kui ma õigesti mäletan)
Siis hakkasime tasapisi Martat riidesse panema, sättisime ta turvahälli ja oligi käes koju minek. Hallar kiirel sammul ees ja mina üritasin siis kuidagimoodi talle järgi jõuda. Auto oli päris kaugel ja AI kui valus oli haav.
Niimoodi me siis vaikselt koju sõitsimegi. Mina muidugi aina kaagutasin taga, issi sõida vaikselt meil kullatükk autos.
Jõudsime Otepääle ja viisime Marta vanaisale hoida, sest oli vaja poes käia. Külmkapp oli tühi ja Martale oli mõned asjad veel vaja osta. Näiteks nagu Aptamili rinnapiimaasendaja ja mõned asjad veel. Mul on väga hea meel, et olin nii korralikult juba asju varunud ja ei pidanud mööda poodi jooksma hakkama pärast Marta sündi. Nii pisikesega ei taha ju sugugi kuskil käia.
Kui poest tagasi jõudsime, naeris vanaisa, et tema ei ole näinud last, kes magades nii palju nägusid teeks. Ma isegi muretsesin sellepärast haiglas ja uurisin ämmakalt, kas see on normaalne. Tema kinnitas, et on küll. Uhh!
Ja nii me siis sõitsimegi koju ja saime Martale oma pesa tutvustada. Ta sai vist kohe aru, et see ongi tema kodu, sest ta oli maru rahulik ja õnnelik. Kindlasti oli õnnelik, kuigi ta seda ju veel eriti välja ei osanud näidata.
Kui issi oli õnnelik, et saime koju, siis mina olin kurb. Nii hea oli haiglas. Kõik tehti ette-taha ära ja tundsin end nii erilisena. Hallar oli ka siis nagu äravahetatud. Aina poputas mind ja Tibut. Kodus tegelesin juba mina lapsega ja söök pidi ka töölt tulevale abikaasale valmis olema. Tegin seda kõik muidugi hea meelega, aga haiglas oli tore lihtsalt olla ja mittemidagi teha. Uskumatu, et mulle meeldis haiglas olla. Tavaliselt ju inimesed vihkavad haiglaid. Muidugi oli hea kodus olla, aga haiglas oli ka väga mõnus. Siiamaani mõtlen, et tahaks jälle sinna. (hihi) Küllap oli asi selles, et ma polnud ikka väga kaua korralikult puhkamas käinud ja oli päris hotelli tunne. Olgu, söögid polnud seal erilised (kuigi Hallarile isegi meeldisid) ja ega isu ka ei olnud - Hallar sõi alati ka minu portsu ära ja IKKA veel oli tal kõht tühi.
Nüüd olime siis ometi oma pisikese Martaga kodus ja argipäev võis alata...
Muidugi sai kohe ka lapse nimele mõeldud. Issil oli raseduse keskpaigas juba mitu nime olemas: Marta, Matilda, Madli. Ütlesin juba raseduse ajal, et issi paneb Pisikesele nime. Nii kutsuski verivärske issi oma tütrekest juba algusest peale Martaks, või siis Atram (issil on kombeks kõiki nimesid tagurpidi kasutada, emme on ka vahepeal Niirt ja issi on Rallah).
Samal päeval, kui Marta sündis, käisid ka esimesed külalised. Marta mõlemad vanaemad ja vanaisad, vanatädi, onu Siim, tädi Annika ja onu Tauno. Martat filmiti ja pildistati ja imetleti. Hallari suguvõsas on päris palju pisikesi lapsi ja eks ollakse juba harjunud, et pisikesi aina juurde sünnib. Minu suguvõsas oli Marta aga üle 22 aasta esimene pisike Lapseke, kes sündis. Üle päris pika aja on nüüd meie suguvõsas ka üks pisike Ime. (Nüüdseks on ka Liina oma pisikese Uku Kristen Kaisi ilmale toonud - 21 jaanuar 2012 ?)
Haiglas käisid meid ka onu Alvar, tädi Kätlin ja nende poeg Rasmus vaatamas ja tõid Martale esimese kingituse (pisike pehme mõmmi, kelle seest kõlab muusika, kui teda sabast tõmmata).
Päev pärast Marta sündi tulid emme-issi (nüüd siis vanaema-vanaisa) Martat ja värskeid vanemaid uuesti vaatama. Muidugi minu nõudmisel. Tahtsin neid näha ja muljetada ja kallistada ja eks nemadki soovisid Pisikest näha. Eks oma ema on kõige tähtsam ja igatsesin teda kogu aeg ja tahtsin, et ta oleks seal minuga - just sellisel erilisel ajal. Eks ka tänasel päeval on ema kõige suurem nõuandja ja kui ikka mure on, siis pöördun tema poole. Või Merle poole.
Aga ei olnud kedagi meil seal haiglas abiks ja eks see nii õige olegi. Värsked vanemad pidid ise hakkama saama ja oma lapsega tutvuma. Seda me ka tegime. Muidugi oli issil lapsega suurem side, kuna laps toodi ju esimesena ikkagi issi sülle. See oli kohe märgatav, sest Marta oli issi süles väga rahulik. Emme ei saanud esimesel päeval ju üldse liikudagi ja nii õpetati issile lapse eest hoolitsemist - naba puhastamine, silmade puhastamine ja kõik muu. Kui emme perepalatisse jõudis oli issi juba nii vilunud lapsevanem, et isegi emme pidi imestama. Muidugi oli seda hea vaadata, aga samas ka raske, sest oleks ju ise ka tahtnud oma Pisikest sülle võtta, mähkmeid vahetada, riietada jne. Samas tuleb tõdeda, et issi sai kõigega nii hästi hakkama, et emmel oligi hea vaadata ja natukene puhata.
Ämmaemandad käisid meid pidevalt vaatamas ja õpetasid korralikult rinda andma. Kuna laps sündis keisrilõikega, siis ei olnud rinda veel nii palju piima tekkinud, kui vaja oleks. Seega käisin nö piima lüpsmas. (Hallari jaoks oli see nii naljakas, kuidas ämmakad seda lüpsmiseks nimetasid) Kuna Martal olid öö ja päev sassis, pidime päeval kõvasti vaeva nägema, et teda iga 3 tunni järel üles äratada, et ta sööks ja juurde võtaks, sest muidu me ei saa ju koju. Ämmaemandad käskisid igati vaeva näha, et ta üles saada. Õpetati isegi, et peab lapse paljaks koorima ja siis jalad külma vee alla panema, et siis ärkab üles. Seda me küll vist ei teinud, aga igatmoodi ikka püüdsime teda loksutada ja kõditada, et ta üles ärkaks. Vahepeal näis see küll täiesti võimatu missioonina. Mingi hetk arvas ämmaemand, et peaks lapsele rinnapiimaasendajat andma, kuna kaalumine näitas, et laps ei saa rinnast eriti midagi. Kuna olime kuulnud, et ei soovitata lutipudelist anda, siis kasutasime süstalt. Hirmus jamamine ja mingi hetk tuli selline karm ämmakas, kes ütles, et aitab küll, ta toob lutipudeli ja et lapse rinna võtmise võte on väga õige ja ei juhtu temaga midagi, et enam rinda äkki ei võta kui pudelist kergem on kätte saada. Aga Marta kippus isegi pudeli otsas magama jääma ja sõi vaid paar lonksu. Meile tundus, et ta oli öösel rohkem üleval kui päeval. Alguses panime kella tirisema, kuna öeldi, et peame ka öösel iga 3 tunni järel söötma, et ta juurde hakkaks võtma. Siis aga ütles üks ämmaemand, kes käis mulle valuvaigistavat süsti tegemas õhtul, et olgu tuli ära lastud, et laps aru saaks, et on öö ja tema tahab ka korralikult magada nii et ei mingit ülesäratamist. Aga Marta tahtiski just öösel rohkem üleval olla ja süüa. No päev ja öö ikka sassis lapsel.
Marta sündis laupäeval ja esmaspäeval läks issi koju, kuna oli hiljuti traktori ostnud ja oli ju vaja mänguasjaga natukene mängida. Mina aga tahtsin oma Tibuga kahekesi olla ja vaadata, kuidas see liikumine ja hakkamasaamine on. Päris jube oli temaga kahekesi jääda. Siiamaani oli ju enamjaolt laps issi hoida ja poputada. Hakkasin tasapisi harjutama. Issil tuli suurepäraselt Marta söömiseks ülesäratamine välja, aga no mina küll ei saanud teda mitte kuidagi üles. Kutsusin siis ämmaemanda appi. Tuli, vaatas, proovis ja ütles, et see küll imelik, et laps nii sügavas unes ja süüa ei taha. Ütles, et läheb kontrollib tal veresuhkrut. Küsis, kas soovin kaasa tulla, aga ma pigem keeldusin. Siiamaani vihkan neid süste ja haigettegemisi lapsele. Ei suuda ma seda vaadata, kui lapsele liiga tehakse. Juba varsti tõi ta lapse tagasi ja oli näost väga kahtlane. Ütles, et tuleb varsti lapsele uuesti järgi ja viib ta lastearsti juurde läbivaatusele. Lastearst pidi tunni jooksul vabanema. Küsisin, mis viga ja ÄE ütles, et lapsel veresuhkur väga kõrge. Tegelikult peaks vähe söönud lapsel see just madal olema ja seda kardetigi. Martal aga oli hoopis liiga kõrge.
Ootasin siis ämmaemandat ilma täpselt teadmata, kas peaks hirmu tundma või mitte. Hirm tuli alles siis, kui ämmaemand tuli 15 minutit hiljem uuesti palatisse, võttis lapse ja tormas minema. Sain aru, et miski justkui pahasti. Helsitasin emale ja nutsin lahinal, et Martal veresuhkur väga kõrge ja ta viidi kiirkorras ära. Ema rahustas. Siis just helistas isa ja küsis kuis on, rääkisin ka talle, mis juhtus. Kartsin, sest ka minul kahtlustati raseduse lõpus, et äkki suhkruhaigus tekkinud, aga kuna näitajad olid vaid kergelt üle piiri, siis ei pööratud sellele rohkem tähelepanu. Nüüd oligi hirm, et äkki muutusid raseduse lõpuks näitajad kõrgemaks ja kui naisel on raseduse ajal suhkruhaigus tekkinud ning see korralikku ravi ei saa, on suur võimalus, et laps võib sündida suhkruhaigena või lihtsalt on lapsel alguses veresuhkur kõrge või kõikuv. Issi püüdis ka mind rahustada, kuid oli ka ise väga närvis, et kui tõesti nii on, mis siis saab. Natukene pärast seda helistas vend ja küsis kuis mul on, kuna emme oli talle helistanud. Segasummasuvila. Selline minu perekond ongi, ALATI peame üksteisele rääkima ja üksteist teavitama, mis hetkel juhtunud või toimumas on. Marta oli päris kaua ära - umbes tunnikese vähemalt. Ootasin, ootasin - õigepea jõudis ka Hallar tagasi haiglasse, sest olin ka talle helistanud ja ta kirus end, et oli üldse ära läinud ja mind sellises olukorras üksi jätnud.
Laps toodi tagasi ja me jäime proovitulemusi ootama. Martal oli kaks korda veeniverd võetud. KOHUTAV! Mina vihkan seda ja nüüd nad võtsid minu Pisikeselt veeniverd. Ma ju saan aru, et see oli vajalik ja kõik, aga siiski. Ämmaemand ütles, et laps magas sellel ajal ja oli rahulik. Ei tea kas valetas?
Igatahes nii me siis ootasime. Õigepea tuli ämmaemand tagasi ja ütles, et mõlemad proovid olid täiesti korras. Nüüd rääkis siis ka täpsemalt, et norm veresuhkur on umbes 6, aga Martal oli 10, mis on üüratult kõrge. Sellepärast tekkis neil ka paanika. Kartsid samuti, et äkki suhkruhaigus või miskit sarnast, mis veresuhkru nii kõrgeks ajab. Siis seletas meile, et see näpuverega veresuhkru mõõtmine on alati selline, mis võib anda valesid tulemusi, seda küll harva, kuid siiski. Muidugi pidi see just meil juhtuma. Seega oli tegelikult Marta veresuhkur normis, ei olnud liiga kõrge ja ka liiga madal. Kiiresti helistasin emmele-issile-vennale. Issi ütles, et need olid tema elu kõige hullemad umbes 1,5 tundi. Ta ei suutnud isegi tööd teha ja tundis, kuidas tal ikka nii paha hakkas. (Mõte, et Martaga on midagi pahasti või et sellisel imikul on suhkruhaigus ajas meid kõiki hulluks.) Kui talle helistasin oli see muidugi suur kergendus. Samas muidugi kahetsusväärne, et noored vanemad nii paanikasse aeti. Aga see ongi arstide töö ja vähemalt tehti Martale vereproovid ja kontrolliti kõiki näitajaid, mis olid kõik korras. Kui emale helistasin, siis sain aru, mida tähendab emaks olemine. Ta ütles, et kui minuga rääkis, siis hoidis end tagasi, sest nägi, et ma niigi nii närvis ja püüdis mind rahustada - lapse pärast pidin ju rahulikuks jääma. Vähemalt püüdma. Aga minut pärast minu kõne oli talle venna helistanud ja siis vennaga rääkides ei suutnud ka tema pisaraid ja muretunnet tagasi hoida. Minu jaoks ja Marta jaoks püüdis ta tugev olla, kuigi ka tema enda emotsioonid olid nii laes. Super ema mul ikka. Aga usun, et selline asi on väga raske, kui pead ise tugev olema, et su lapsel hea ja kindel olla oleks. Naljakas, kuidas enne emaks saamist sellistele asjadele tegelikult üldse ei mõtle.
Martat vaadates oli ja on pidevalt selline tunne, et hing tahab katki minna. Südames niii pigistab ja raske on hingata. See on midagi niiiiiii imelist. Ja ma ei tajunud seda sugugi esimestel päevadel, vaid see saab siiamaani iga päev uuesti ja uuesti kinnitust. See imeline tunne aina kasvab.
Teisipäeva hommikul läksime Martaga kontrolli ja süste saama. Tibu tahtis süstide peale nutma hakata, aga kuna talle anti kohe glükoosi natukene suhu, siis saabus ruttu vaikus. Kuigi ma usun, et ta oleks emme süles ka maha rahunenud, aga arstid ei tahtnud sugugi oma asjatoimetusi segada lasta ja nii nad siis muudkui süstisid ja torkisid teda. Varbaotsast võeti verd ka veel kõigele lisaks.
Meie seisime Hallaga keset tuba ja ootasime/vaatasime. Siis tuli peaarst, kes on otsustajaks, kas saab koju või mitte, tõmbas mul öösärgi eest lahti, võttis rinna pihku ja hakkas pigistama. Nonii, tuleb piima küll. Hetkel veel ternespiim, sest oli selline läbipaistev, aga küll hakkab päris piima ka tulema. (MY ASS) Päris naljakas oli seal keset tuba seista, seal oli ju lisaks meile veel umbes 3 tolle päeva ämmakat, üks teine perekond, mõned õed ja siis veel õpilased. Ja mina seisin seal ja arst proovis mul rinda lapikuks pigistada.
Martat kaaluti, ta oli küll umbes 200g oma sünnikaalust (3923g) kaotanud, aga vahepeal oli see number madalam, seega oli ta siiski mõned grammid juba kenasti juurde võtnud. Vaadati, uuriti ja öeldi, et võime koju minna. Rõõmuhõisked ja tõsine sisemine paanika.
Kontrollist tulles põrkasime kokku Liisiga (ÄE Liis Pall), kes uuris last ja oli juba teadlik, et lõppes kõik keisriga. Õnnitles ja üritas ikka last vaadata. Kirjutan üritas, sest kuigi Liis on päris pikka kasvu naisterahvas, siis Hal on ju veel pikem ja kui Hal last süles hoidis, ega siis lapse nägu eriti näha ei olnudki. Palusin tal siis natukene kükitada, et Liis ka last näeks. Liis on super tore ja armas ÄE.
http://www.youtube.com/watch?v=iiqTWfjyAj4&feature=related (täielik pisarate lugu)
Läksime palatisse pabereid ja arvet ootama. Haiglaarve oli kokku vist umbes 90 eurot ja selle tasusid minu vanemad. Juhuu! (kui ma õigesti mäletan)
Siis hakkasime tasapisi Martat riidesse panema, sättisime ta turvahälli ja oligi käes koju minek. Hallar kiirel sammul ees ja mina üritasin siis kuidagimoodi talle järgi jõuda. Auto oli päris kaugel ja AI kui valus oli haav.
Niimoodi me siis vaikselt koju sõitsimegi. Mina muidugi aina kaagutasin taga, issi sõida vaikselt meil kullatükk autos.
Jõudsime Otepääle ja viisime Marta vanaisale hoida, sest oli vaja poes käia. Külmkapp oli tühi ja Martale oli mõned asjad veel vaja osta. Näiteks nagu Aptamili rinnapiimaasendaja ja mõned asjad veel. Mul on väga hea meel, et olin nii korralikult juba asju varunud ja ei pidanud mööda poodi jooksma hakkama pärast Marta sündi. Nii pisikesega ei taha ju sugugi kuskil käia.
Kui poest tagasi jõudsime, naeris vanaisa, et tema ei ole näinud last, kes magades nii palju nägusid teeks. Ma isegi muretsesin sellepärast haiglas ja uurisin ämmakalt, kas see on normaalne. Tema kinnitas, et on küll. Uhh!
Ja nii me siis sõitsimegi koju ja saime Martale oma pesa tutvustada. Ta sai vist kohe aru, et see ongi tema kodu, sest ta oli maru rahulik ja õnnelik. Kindlasti oli õnnelik, kuigi ta seda ju veel eriti välja ei osanud näidata.
Kui issi oli õnnelik, et saime koju, siis mina olin kurb. Nii hea oli haiglas. Kõik tehti ette-taha ära ja tundsin end nii erilisena. Hallar oli ka siis nagu äravahetatud. Aina poputas mind ja Tibut. Kodus tegelesin juba mina lapsega ja söök pidi ka töölt tulevale abikaasale valmis olema. Tegin seda kõik muidugi hea meelega, aga haiglas oli tore lihtsalt olla ja mittemidagi teha. Uskumatu, et mulle meeldis haiglas olla. Tavaliselt ju inimesed vihkavad haiglaid. Muidugi oli hea kodus olla, aga haiglas oli ka väga mõnus. Siiamaani mõtlen, et tahaks jälle sinna. (hihi) Küllap oli asi selles, et ma polnud ikka väga kaua korralikult puhkamas käinud ja oli päris hotelli tunne. Olgu, söögid polnud seal erilised (kuigi Hallarile isegi meeldisid) ja ega isu ka ei olnud - Hallar sõi alati ka minu portsu ära ja IKKA veel oli tal kõht tühi.
Nüüd olime siis ometi oma pisikese Martaga kodus ja argipäev võis alata...
Subscribe to:
Posts (Atom)