5 kuune Marta ja kohtumine Oktoobrikatega

15. märtsil 2012 sai meie väike Printsess 5 kuuseks - appi, kui suur tüdruk juba. Tänaseks päevaks me siis keerame juba vabalt üle mõlema külje ja oleme kõhuli juba päris hea meelega. Eriti muidugi siis, kui emme ka viitsib Marta kõrval kõhutada. Mõnikord ma ikka sunnin end põrandale, sest siis on Martal rohkem motivatsiooni kõhuli olla ja natukenegi roomamise poole pürgita. Tavaliselt ta siiski pistab kisama, kui ta edasi ei saa liikuda, aga kuskil midagi huvipakkuvat märkab.
Päevad Martaga on siiamaani küll nagu lust ja lillepidu, kui nii võib öelda. Muidugi on teatud raskeid hetki ja vahel ka nuttu, aga võrreldes 2 kuuse Martaga on ikka PALJU mõnusam ja eks lihtsam ka.
Milline siis tänaseks päevaks meie päevarežiim välja näeb. Marta ärkab üldjuhul lõplikult kella 7 ajal. Eile ma oleks veel Marta öist magamist taevani kirunud, täna aga oli öö super. Ma olen märkand, et ta annabki iga 3-4 öö tagant mulle ühe ilusa ja hea unega öö. Hoiab mind nö pidevalt pinges ja rakkes.
Kui ärkame, siis tavaliselt ta natukene veel jututab ja mängib voodis, kuni mina Hallari õhtust segadust kraamin ja tema päevariided valmis sätin. Siis tuleb pepupesu, õhuvann, uued riided ja võimlemine. Siis läheb Marta mängukaare alla mängima ja mina panen püree sooja ja piimavee jahtuma. Püreed soojendan veevannis, sest ei arva midagi head mikrolaineahjudest. Kuigi Hallar näitas mulle alles üht Galileo osa, kus tõestati, et mikrolaineahi  pole üldse kahjulik. Aga hetkel ma ei näe vajadust selle järele ja seetõttu siis on veevann palju lihtsam lahendus. Külmalt ma Martale püreesid küll ei anna.
Kui ta mängukaare all ka selili olles (kõhuli nagunii) pahandama hakkab, siis tuleb ta minu juurde diivanile ja annan talle püree ja piima. Püreed sööb ta juba väga osavalt. Eile õhtul andis õhtupudru-püree issi (tema tungival nõudmisel) ja siis oli terve diivanipadi ja Marta tudukombe koos. Aga ei saa ju heatahtlikkuse peale pahandada.
Tänasest proovime Aptamil AR segu asemel Oktoobrikate Siiri soovitatud Frisot. OLEKS ma vaid varem teadnud sellest. Purgi peal on vähemalt kirjas, et see aitab ka gaasivalude korral. Aptamili AR segu pidi ilmselgelt rohkem gaase tekitama kui tavaline Aptamili piim. Eks näis, kuidas Friso segu Martale sobib. Hinnalt on see palju odavam - maksab 400 g pakk alla 6 euri, aga 600 g Aptamil AR segu pakk magsab pea 11 euri. Ühe kulbitäie kaupa hakkan seda nüüd Aptamili segule lisama. Friso ka siis mõeldud rohke toidu tagasiheitega imikutele. Üldiselt võib öelda, et Marta peaaegu enam ei oksendagi sööki välja. Aga tavaline piim tuleb siiski välja, seega jääme ikka veel oma spetsiaalsegu juurde.
Meil on nüüd päris kaua kaka kergelt roheline olnud, aga täna hommikul oli üle pika aja kaka jälle ilus kollane. JU siis hakkab püreedega juba tasapisi harjuma. Selle üle mul hea meel.
Pärast hommikusööki mängib Marta natukene veel lamamistoolis. Kokku on ta hommikul 3 tundi üleval ja siis panen ta esimesse unne. Muidu magas täpselt 40 minutit, aga nüüd on isegi 1,5 h vahepeal maganud. Siis ikka istun ja ootan, kuna ta nüüd ometi ärkab.
Ja kui ta siis lõpuks ärkab, siis ta mängib natukene, siis sööme piima, siis mängime natukene ja läheme õue. Mina jooksen ja tema magab. Üldjuhul venitan õues ikka 1,5 h välja või isegi 2 h. Tahan, et ta ikka piisavalt kaua õues ka magaks.
Õuest tulles hakkame mängima. Tavaliselt üritan siis ise süüa teha. Paar päeva tagasi tulime nt õuest ja Marta lasi mul kenasti šnitslit teha, makaronisalatit ja kooki ka veel. Terve aja oli kannatlikult lamamistoolis ja vaatas, kuidas mina köögis askeldasin. Siis sai emme käest ikka kõvasti kiita ka ja muidugi mitu ampsu püreed ja piima. Ja pärast sööki mängis ka veel tükk aega, kuni tuli õhtune uneaeg. Ta magab meil üldjuhul päeval 3 korda. Kui ise und ei pikenda, siis üldjuhul 3 korda 40 minutit, aga kui ise hoolas olen ja lutti panen või käru kõigutan, siis teeb ikka pikema une ka. Ma ikka näen kõvasti vaeva, et need uned pikemaks venitada, sest muidu ta on õhtuks ikka liiga väsinud ja tahab ka liiga ruttu ööunne.
Pärast õhtuund siis peab KOHE süüa saama. Tavaliselt ta pärast ärkamist mängib veel tunnikese, aga kui õhtusest unest ärkab, siis peab KOHE süüa saama. Õhtu on käes ja siis ta hakkab end ööks tankima, et öösel siis pikalt magada.
Ülepäevi on meil ikka vann ja kui parasjagu vanni ei ole, siis pepupesu, kätepesu, näopesu ja siis tuduriided selga. Siis sööme hirsiputru püreega ja joome ööpiima. Üldjuhul läheme 19 ajal magama, aga viimased paar päeva oleme kell 20 hakanud unne sättima. Ta on aina pikemalt üleval ja magab ka nt juba hommikul veidi pikemini kui 40 min ja nii siis venibki päev pikemaks. Huviga jälgin, kuna ta hakkab päevas 2 und magama.
Õhtuti jääb ta tavaliselt päris kenasti magama. Kas lutipudeli otsas ja siis viin ta voodisse, või lõplikult siis voodis. Vahepeal täitsa ise, aga mõnikord peab natuke käima lutti hoidmas. Öösel sööb üldiselt nüüd 1 korra ja seda siis kella 3 ajal. Kella 5 ajal või täna nt kella 6 ajal ta kipub üles ärkama ja mängima. Siis ta lihtsalt ongi umbes 20 minutit üleval ja mängib oma voodis. Siis aga võtan ta enda kõrvale kaissu, lutt suhu ja üldjuhul jääb siis pikapeale ikka uuesti magama. Nii venitasimegi täna und kuni kella 7.30ni.
Tairi soovitusel lähen täna või homme endale unesiirupit ostma, sest ööd ikka päris rasked. Marta on tegelikult ikka päris tubli, sest magab ju umbes 8 tundi ilma söömata, siis sööb ja magab kenasti hommikuni, aga ma ise ei jää ega jää uuesti magama. Proovin natuke siis siirupit ja loodan, et see aitab.
Nüüd käisime Martaga koos Tartus arstil nt ja mu ema oli kaasas. Siis sai Apollos käidud raamatuid vaatamas ja pärast jõime natuke kohvi kohvikus. Marta oli terve aja väga rahulik ja asjalik. Seda oli nii tore näha, et ta juba on suurem ja suudab üleval olla ja uudistada. Taskust autosse jalutades vankriga ta muidugi juba kustus ära.
Ühe õhtu oleme ka Hallari ja tema õe Annikaga Oti pubis istumas käinud. Olime seal küll vaid 1,5 h, sest Martal hakkas uni tulema, aga selle kohta, et oli õhtune aeg, pidas ta ikka väga kenasti vastu.

Tore on näha, kuidas temaga on juba aina lihtsam kuskil käia ja olla. Kahjuks on aga need kõige lähedasemad siit Otepäält ära kadunud ja oma tegemistega nii hõivatud, et meie jaoks aega ei ole. Eks see paraku ongi nii, et lapsega ema on ju suhteliselt igav. Õnneks on mul Merle ja muidugi Helen ka. Aga nüüd ma jõuangi siis Oktoobrikate juurde....Nemad on ju ka olemas!

OKTOOBRIKAD

Meil on FB-s Oktoobribeebid 2011 grupp, kus on 50 liiget (isegi 2 isa ka) ja meil on väga armas ja soe seltskond. Tegelikult oli meil ju alguses hoopis teine SUUR grupp, aga seal hakkas mingi võimuvõitlus ja diskrimineerimine pihta ning enne, kui jõudsin grupist lahkuda, jõuti mind sealt välja visata. Stiilne lahkumine. Eks suutsin natukene seal suud ka juba pruukida nende savivoolijate pihta, aga no mis sa teed, kui ikka ei sobinud mulle see nende mõtteviis ja diil.
Tänaseks on meil uus grupp, mille liidrid on Merle, Kristi ja Sandra. Meil on seal PALJU toredaid emmesid ja saame üksteiselt ikka palju abi. Mina vähemalt olen saanud. Kõik päevad on erinevad nii lastel kui ka emadel. Kui mõni ema on öösel ikka vatti ja vaeva näinud, siis saab sellest järgmine päev FB-s või Skypes kohe aru ka.
Me oleme ikka üksteisele toeks, kui on raske, aga palju saab ikka koos ka naerdud ja lõõbitud. Eks internet on üks suhteliselt kehv suhtlemisvahend, sest KUNAGI ei tea, millise tooniga mingi lause kirjutatud on. Tuleb lihtsalt loota, et keegi ei solvu või siis lihtsalt mõned asjad ütlemata jätta. Üldjuhul ikka ollakse viisakad ja on juba teada, kellele ja mida öelda võib.
Ma ei hakka siin üksipulki kõiki nimetama ja kirjeldama, aga meil on seal targad emmed, alles targaks saavad emmed, kudujad emmed, hipiemmed, ökoemmed ja veel igasugused toredad tegelased.
Eile, 21. märtsil toimus Lõunaregiooni Oktoobrikate emmede kokkusaamine, kus oli 7 emmet ja seega siis 7 last ka. 5 tüdrukut ja 2 poissi. Natukene enne seda oli toimunud Tallinna kokukas, kus oli kokku vist 10 emmet ja last. Võiks öelda, et Tartu oli oma seitsme paariga ka päris tubli ju. Ainuke erinevus Tallinnaga võrreldes oli see, et Tartu lastel ei olnud kellelgi eriti juukseid peas. Ju siis Tallinn ahnitses kõik endale. Tartu beebid on ikka tõelised beebid, sest minu arust teeb juuksepahmakas beebi kohe palju vanemaks. Aga vaatamata sellele on nad kõik super nunnud - juuksed peas või mitte.
Mina märkasin kohe, kuidas emad ikka nii erinevad on. Ma ei hakka seletama, kes milline oli, aga kohe oli suur erinevus sees, kes ja kuidas oma lapsega mängis, suhtles, tegeles. Seda oli päris tore vaadata.
Pisike Kaari tõstis sellel päeval meie kõigi nähes nt esimest korda kõhu maast üles ja üritas roomama hakata. Paula roomab juba ammu, nii kõhuli kui ka selili. Imestate? No on nii...täitsa oli selili ja ukerdas seal jalgadega edasi. Robin jäi lihtsalt emme süles magama. Ise istus ja oli üks hetk täitsa ärkvel, siis haigutas ja juba ta magaski. Meil on grupis kaks väga erinevat Robinit mulle tundub. Tavaliselt jäävad sellised 2 aastased niimoodi lambist magama, aga näe, Robin on ikka eriti hea kingitus oma emmele. Mitte, et teised ei oleks, aga Kadi nägi Miiaga tükk aega kussutamisvaeva, kuni pisike lõpuks magama jäi. Aga Miia oli eeskujulikult vaikne ja rahulik magama jäädes. Marta ikka teada-tuntud Kisamari. Teda nagu keegi näpistaks, kui temal tuleb uni või nälg. Tema ei hoiata jorisema hakates, et emme, ma nüüd tahan midagi. Tema hakkab kohe ikka täiesti kõrist kisama/nutma. Nii see Marta siis grupipildil kisaski. Aga mõni minut hiljem jäi Kessu magamistoas kenasti magama. Elutoas oli tema jaoks lärm siiski liiga suur. 40 minutit und ja juba oligi rõõmus Marta tagasi. Teda jõuti seal juba staariks ja möllumutiks nimetada. Ta ikka siples ja kilkas ja jutustas ja nõudis hirmsasti tähelepanu. Ja ikka urises ka, kui kõhuli olles edasi ei saanud. No mis sa teed, kui laps on sama kärsitu kui issigi.
Richard oli aga nt minu arust ikka VÄGA pikalt üleval ja vapper poiss. Miia on meil aga selline hääästi saledate säärtega ja rahulik tüdruk. Samamoodi on Marta Marii ka väga rahulik ja uudistab niisama.
Väga mõnus ja südantsoojendav oli teiste emmede ja lastega kohtuda. Sai kuulda ikka vanu  ja häid sünnituslugusid ning ka uusimaid lapsekasvatusnippe.
Mul on väga hea meel, et praegusel keerulisel ajal on mul olemas minu Oktoobrikad. Muidugi kahju, et need head sõbrannad on ära kadunud ja enam meie jaoks aega ei leia, aga Oktoobrikatest keegi ikka alati Skypes on. Siis saab kõik mured ära räägitud ja paratamatult kuidagi teame, et kuna keegi ujumas on või kas kellegi laps haige on või kuna kellegil romantiline õhtu mehega on.
Aitäh Teile kallid Oktoobrikad, et aitate rutiini tappa!
Aga kui nüüd jõuda Oktoobrikate kokuka juurde tagasi, siis olime Kessu juures 11.00 - 14.00 ja siis käisime Medicumis ja Apollost ostime kaks raamatut: "Et ema jaksaks" ja "Lihtsalt magama". Hakkan kohe-kohe neid ka lugema. Mina usun sellesse, et tegelikult kehtivad tänapäeval ikka tänapäevased õpetused, mitte Nõukaaegsed karmid kasvatusmeetodid. Nüüdseks on ikka mitu korda rohkem uuritud ja puuritud ning teatakse palju paremini, mis lapsele hea on.
Oktoobrikate kohtumine oli ikka väga mõnus ja värskendav. Eriti õnnelik olen, sest Marta magas nii autoga sinna sõites kui ka tagasi sõites ja oli tubli ja rahulik. Autosõitu kartsin kõige rohkem, sest arvasin, et ta ei jää tagaistmel magama ja ajab aina oma lutti välja. Hommikul helistasingi politseisse. Kuna Otepää jaoskonnas telefonile keegi ei vastand, siis helistasin 110 (mul ei olnud aega seal mingeid teisi numbreid otsida). 110 vastas ja küsis mis juhtus, KÜLL siis oli häbi vastata, et mitte midagi, et tahaks hoopis turvahälli esiistmel sõidutamise kohta uurida. Õnneks oli vastaja sõbralik ja andis mulle Politsei infoliini numbri. Seal vastas keegi naisterahvas, kes ei osanudki mulle pärast mitut ootamispausi ja muusika kuulamist öelda, kas mul peab olema mingi nö paber ka selle kohta, et mul autol ei ole enam turvapatju sees (esilaksuga auto) ja relee on ka eemaldatud. Meie autol ei ole turvapatjade väljalülitamiseks nuppu ja mingit tuld ka kuskil põlema ei lähe. Aga minul oli vaja teada, et kas võin häda korral Marta esiistmele panna ilma, et ma kohe trahvi selle eest saaks. Aga politsei suunas mind Maanteeametisse. Seal naerdi ja imestati, kuidas politsei ei oska öelda, kas teevad trahvi või mitte, sest kuigi Maanteeamet koostab liiklusseadused, siis teab ju politsei ka, et liiklusseaduses on kirjas vaid see, et turvahälli tohib esiistmele panna vaid siis, kui turvapadjad on välja lülitatud või neid ei olegi. Aga Maanteeameti meeldiv härrasmees ütles mulle, et kui ikka turvapatju ees ei ole, siis võib lapse esiistmele panna, AGA ta siiski rõhutas, et tagaistmel on pisikesel palju turvalisem. Ütles, et kuna liiklusseadus mingit tõendit ei nõua, siis ei saa seda ka politsei teha. Ja härra kiitis mind, et olen väga vastutustundlik ema. Juhuu! 1:0 minu kasuks.
Õnneks sain aga Martaga kenasti tagaistmel hakkama. Esiistmel ei tahaks teda ju tegelikult üldse vedada.
Tartust tulime tagasi Elva kaudu ja tegime vanaemale üllatuse. Tema tööpäev Elva uues töökohas (Swedbank, Otepääl kontor suleti) lõppeb kell 16.00 ja meie jõudsime natukene enne seda sinna. Tartust Otepääle on Elva kaudu peaaegu sama maa. Vanaema oli väga õnnelik kui tema Nunnu (nagu ta Martat nimetab) teda vaatamas käis. Me läksime siis autosse vanaema ootama ja andsin seni Martale süüa. Tema muidugi suutis kohe kakada ka. Teine kord juba, kui toimub mähkmete kiirvahetus autos. Ise ta oli muidugi väga rahul ja õnnelik oma palju pepu üle. Ta suutis ju Kessu juures ka ühe kaka teha. Ohh teda küll! Aga ega lapsele siis kakamist keelata saa.
Elvast koju sõites oli Marta uni otsas. Mingi aja suutis vanaemaga jutustada, aga siis ei tahtnud enam üldse turvahällis olla, sest niimoodi pikali olles loksudes tuli ju JÄLLE uni peale ja seda ta üldse kohe ei tahtnud. Vanaema ei kannata meil ka Marta kisa - võttis siis lapse natukene enne Otepääd endale sülle ja aitas mul ta koju saada. Hiljem viis issi Hallar oma ämma koju. Seekord ma isegi ei keelanud last turvahällist välja võtta seal külateel, sest Marta ikka kisas suure häälega ja pisarad voolasid ojadena.

Koju jõudes on Marta alati õnnelik! Sõi, jutustas ja magas, kuni  issi lõpuks koju tuli! Issit ootab ta alati õhtuti hullumoodi. Trepi krigin on tema üks õhtune lemmikheli.
Meie 5 kuune Pisike on juba väga nutikas ja oskab juba kenasti emmet-issit ümber sõrme keerata!