Marta - täna ja praegu...ja natukene ajas tagasi ka.

Oi, ei mäletagi enam, kuna viimati sai blogisse kirjutatud. Kaua aega on sellest möödas. Marta on juba täitsa suur tüdruk. Viimati oligi vist juttu sellest, et 6kuusena tulid Martal tema esimesed 2 hammast alla keskele. Nüüd on sujuvalt möödunud 5 kuud ja ALLES 2 nädalat tagasi hakkasid ka ülemised hambad end ilmutama. Kohe, kui esimene lõikus ja ige paiste läks, jäi Marta ka suurde nohusse. Magas 2 ööd minu kõrval padjal poolpüstises asendis, et olukorda natukenegi leevendada. Päeval jäi mitu korda inhalaatoriga auru tehes tukastama. Eks oli hea hingata niimoodi. Alustuseks oli seekordse nohu puhul paha see, et mitu kuud oli Marta ju täiesti terve olnud. Nüüd tundusid tema jaoks Quixxi sprei ja ninapump väga vastikud ja võõrad õeluskotid. Aga paljude paide ja kallidega ja nalja-naeruga saime kõikide ravinippidega uuesti sõbraks ja teisel nohupäeval lasi Marta juba superhästi oma ninaga asjatada. See oli suur edasiminek, sest ega nutval ja röökival lapsel ei ole mõtet nina pumbaga puhastada - see ju kohe uuesti tatti täis, kui laps nutab. Igatahes oli Marta tubli nädala nohus. Esimesed kaks ööd olid jubedad. Oleks kogu tema vaeva tahtnud endale võtta. Edasi olid ööd juba taas paremad. Ärkas küll tihedamini ja vajas lähedust rohkem, aga nohu lasi lapsel magada. Seitse päeva hiljem tekkis Martal palavik - 39.6. Nüüd jõudsin juba paanikasse minna ja muretseda, et äkki kuskil mingi põletik. Panime küünla, see võttis kenasti palaviku madalamaks ja arvasime, et tegu siis gripiga. Järgmine päev ja ka ülejärgmine päev aga ei olnud palavikust enam haisugi. Kuid kolmas päev pärast seda oli palavik jälle kohal ja üle 38.4. Siis juba helistasin arstile ja käisime kontrollis. Kõik proovid, kuulamised, vaatamised korras. Kuna laps haige, siis oli näpuverd võttes ka nutt varnast võtta. 10-kuuseks saades ei teinud Marta näpuverd võttes teist nägugi. Igatahes olid näitajad kõik korras. Arst vaatas Marta ülemisi igemeid - Marta muidugi röökis nagu pöörane. See on üks asi, mida ta teha ei luba - isegi minul mitte.
Igemed väga paistes ja arst ütles, et tema on kindel, et ka palavik hammaste tulekuga seotud, sest igemed tõesti nii hullumoodi paistes. Ju see siis Marta omapära, et hambad tulevad nii raskesti. Lapsest on väga kahju. Üleeile oli Martal igatahes siis üle 2 nädala esimene päev, kui polnud palavikku ega ka nohu. Käisime kohe natukene õues ja turul puuvilju ostmas. Õhtupoole ka natukene käruga jalutamas, sest nii ilus päikesepaisteline ilm oli. Marta tegelikult hullumoodi fännab õues käimist. Mõnikord jääb pikemal jalutustuuril ka kärru tukkuma.
Ma liigun nüüd tänasest ajas tagasi. Ehk siis kui juba tukkumisest juttu tuli. Umbes kuu aega on Marta maganud päeval vaid ühe une. Kell 13.00 on temal uneaeg. Umbes 12.30 hakkab ta juba konkreetselt nõudma, et tema tahaks nüüd magama ja oma uneelseid tegevusi teha. Ehk siis pepupesu, näopesu, kätepesu, uus mähe ja kõik pehmed loomad saavad ka kalli. Magas ta esimesed korrad vaid 1,5 h. Seega ärkas 14.30 ja ööunne läks ikka kell 20.00. Õhtuks oli ta megaväsinud. Pikapeale hakkas ta ise oma und siis pikendama. Mina olin tal alati kõrval selle lõunaune, kuna muidu ta oleks veel vähem maganud. Tavaliselt olin läpakaga tema kõrval ja tegin tööd või jutustasin niisama. Haigena magas ühe korra lõunaund isegi 3 tundi ja 40 minutit. Täna aga oli nt esimene päev, kui otsustasin, et nii, nüüd magab Marta üksi oma voodis lõunaund.  Laps voodisse, pudeliga piim, lutt ja juba ta magas. Natukene rohkem kui tunnikene hiljem Marta ärkas röökides. Ja ta muudkui röökis ja röökis ja röökis. Mina ei saanud aru, mis hakkas. Varem ta magas ka pool und nt ära ja siis tahtis kaissu. Aga ei aidanud ei kaissu võtmine ega midagi. Läksin tegin siis talle piima, et last rahustada. Ta ju on hetkel toidustreigil ja vb oli tal tõesti kõht tühi. Mitte võibolla, vaid kindlasti. Nutust nuuksuv laps sõi piima ära ja uinus siis rahulikult. Ärkas alles 15.50. Esimene pikk uni üksinda ja see kestis 2,5 h. Vahepeal ju oli väike kisatuur.
See on ikka veel jube ja paha ja vastik ja nii südantlõhestav, kui Marta nutab. Nii nii paha ja kahju. Eriti siis, kui tal tõesti midagi pahasti on.
Täpsustan seda, sest viimasel ajal Marta nutab vahepeal niisama ka. Kui talle midagi ei meeldi või kui ma talle kukerpalli ei tee kohe, kui tema seda tahab või raamatut ei loe 10 korda järjest. Selline nutt ajab vahel naerma ka natukene. Mõnikord naerab Marta ise ka - niimoodi tasakesi läbi nutuste silmade.
Igatahes on homme jälle uus päev ja siis proovime kindlasti uuesti niimoodi, et M magab oma lõunaune üksi omas voodis. Tegelikult magas ta palju rahulikumalt, kui siis, kui ma kõrval olin.
Samal ajal sain mina nt Marta 1 aasta sünna kutsed valmis. Ikka Puhhi pildiga. Algusest lõpuni ise kleebitud-joonistatud-kirjutatud. Kutsutud on isegi 37 inimest, aga näis, kui paljud tulla saavad. Kõik ei ole ju siitsamast Otepäält või lähiümbrusest, vaid osad kallikesed ka Tallinnast.
Täpsemalt sellel teemal ei peatu hetkel...sinna ju veel aega....

Kõige suurem muutus nende 5 kuu jooksul ongi kindlasti see, et Martal on nüüd üks kindel lõunaune aeg. Muidugi ka see, et ta hakkas ta2 nädalat enne 8-kuuseks saamist roomama ja 8-kuusena hakkas ühe päevaga kohe käputama, istesse minema ja tugede najal seisma. Esimesed sammud tugede najal tulid juba nädalake hiljem. Osade oktoobrikate põnnid roomasid juba 6kuustena ja 9kuustena kõndisid iseseisvalt. Martal on selle kõigega algusest peale aega olnud. Minul on ka. Arvasime ikka, et oma aasta sünnale kõnnib Nossu ise, aga ei - seda ta tõenäoliselt ei tee.
Aaaa, Nossu - jah, see on meie Marta hüüdnimi. Ta teeb nii lahedat nossu nägu. Sellist nina krimpsutamist, millega kaasneb mõnus nohisemine. See on issi õpetatud.

Mis siis veel? Marta ei ütle ühtegi sõna. Vahepeal ütles pähh-pähh, enam ei ütle sedagi. Ainus, mis konkreetselt ja suunatult ütleb, on ka-kaa...kanade kohta. Muidu on Marta aga väga palju arenenud. Tal on imelised oskused. Ta püüab endale ise riideid selga panna - eriti meeldib mütsi pähe panna. Papusid paneb ka jalga - tegelikult jala juurde või peale. Mõnikord istub kohe trepi juurde ja hakkab riietuma. Annab märku, et nii, nüüd võiks õue minna või alla korrusele Mammaga mängima.
Ostsime talle nüüd päris esimese nuku ka, kellele Mammaga panid nad nimeks Donna. Donna räägib natukene, kui teda kõhule vajutada ja Donnal on sööginõud ja piimakruus ka. Nendega toidab Marta pigem end, kui Donnat, aga asi seegi. Donnale paneb mütsi pähe ja endale ja Mammale ja emmele ja kõigile teistele ka.
Vannitamine ja vesi on Marta suured lemmikud. Haiguse tõttu pole kaua ujuma saanud. Täna õhtu tegime nt vanni ja vanaema õpetas teda end pesema. Marta nii lahedalt siis muudkui küüris oma käekesega oma kõhtu ja jalgu ja õlgu. See oli nii armas ja naljakas.
Ma arvan, et umbes 8-10 kuusena ei huvitanud Martat tema mänguasjad üldse. Lemmiktegevus oli siis emme jälgimine ja näputoidu söömine - kamapallid, värske kurk, ploom, viinamarjad, õun jne jne.
10kuusena avastas Marta oma mänguasjad. Kui Martal on hea tuju, istub ta tükk aega oma mänguasjade keskel ja muudkui asjatab. Loeb raamatuid eest-taha ja tagant-ette. Jutustab vahel omaette. Ta on superlahe.

Söömised on nii ja naa. Mõnikord sööb kõike, siis jälle ajab valikuliselt asju välja - nt keedetud porgand talle ei meeldi - ississe.

 Kindlasti on ju nii palju veel. Martal on mingi teema oma sokkidega. Neid nähes hakkab kohe niiiiiiiiiii ülilahedalt jutustama. Niimoodi - lolalola loll loll.. See on üliarmas.
Ja ta on üliosav läpakakasutaja. Ta kohe teab, et kui multikas (muidu me tv-d üldse ei vaata päeval, sest teda ei huvita see, aga iga päev ikka vaatame korra või kaks Juutuubis Boom and Reds või MuMuHug multikat) lõppeb, siis peab hiirega midagi tegema. Siis ta alati teeb ka. Mõnikord on ekraan 90 kraadi viltu. Mõnikord on kiri imepisike või siis väga suur. Mõnikord on startmenüü paremal ääres.
Kui emme Martat valvab, siis seda väga tihti ei juhtu, aga kui issi Martat valvab, siis ALATI midagi juhtub. Naised oskavad multitaskida, mehed mitte.
Korra oli selline juhus - mina olin magamistoas ja vahetasin voodipesu. Hallar oli elutoas ja vahtis soov.ee-s oma traktoreid (kohutav harjumus). Mina kuulsin magamistuppa ära, et Marta urgitseb laua pealt korvist marmelaadi ja Hallar ei pannud seda tähele. Pidin siis magamistoast käima Martat keelamas ja eemale juhatamas. Mina aru ei saa, kuidas ei suudeta mitut asja korraga teha.
Mäletan väga hästi seda üleminekut, kui ikka pidi kõvasti rabelema ja siplema, et Marta ärkveloleku ajal midagi teha. Süles ju ei jõua teda pidevalt hoida ja ega ei tahagi sellist asja harjutada.
Nüüd on palju lihtsam - mõnes mõttes. Marta tegutseb ise. Vahepeal võtan sülle ja näitan, mida ma parasjagu teen. Siis tegutseb ta juba jälle ise edasi.

Igaljuhul on ajaga palju juhtunud ja Marta on juba väga asjalik väike plika. Aga hetkel ma lähen oma Nossu juurde magama ja kirjutan mõni teine kord edasi.
Postituse pühendan Kaidile, kes meie elu kohta lugeda soovis ja uut postitust nõudis. Ootame sind koju!