Esimesed päevad pisikese Imega, kes sai nimeks Marta

Nüüd olimegi siis juba kolmekesi. Milline Ime! Emme oli küll veel väga nõrk ja ei saanud sugugi hästi liikuda, aga laps vajas oma ema ja nii sai siis end püsti aetud. Alguses ikka Halla toe ja abiga, kuid siis tasapisi sai juba paar sammu astutud. Esimesed tunnid olid hästi vaiksed ja unised. Imetlesime oma Pisikest, magasime ja jälle imetlesime.
Muidugi sai kohe ka lapse nimele mõeldud. Issil oli raseduse keskpaigas juba mitu nime olemas: Marta, Matilda, Madli. Ütlesin juba raseduse ajal, et issi paneb Pisikesele nime. Nii kutsuski verivärske issi oma tütrekest juba algusest peale Martaks, või siis Atram (issil on kombeks kõiki nimesid tagurpidi kasutada, emme on ka vahepeal Niirt ja issi on Rallah).
Samal päeval, kui Marta sündis, käisid ka esimesed külalised. Marta mõlemad vanaemad ja vanaisad, vanatädi, onu Siim, tädi Annika ja onu Tauno. Martat filmiti ja pildistati ja imetleti. Hallari suguvõsas on päris palju pisikesi lapsi ja eks ollakse juba harjunud, et pisikesi aina juurde sünnib. Minu suguvõsas oli Marta aga üle 22 aasta esimene pisike Lapseke, kes sündis. Üle päris pika aja on nüüd meie suguvõsas ka üks pisike Ime. (Nüüdseks on ka Liina oma pisikese Uku Kristen Kaisi ilmale toonud - 21 jaanuar 2012 ?)
Haiglas käisid meid ka onu Alvar, tädi Kätlin ja nende poeg Rasmus vaatamas ja tõid Martale esimese kingituse (pisike pehme mõmmi, kelle seest kõlab muusika, kui teda sabast tõmmata).

Päev pärast Marta sündi tulid emme-issi (nüüd siis vanaema-vanaisa) Martat ja värskeid vanemaid uuesti vaatama. Muidugi minu nõudmisel. Tahtsin neid näha ja muljetada ja kallistada ja eks nemadki soovisid Pisikest näha. Eks oma ema on kõige tähtsam ja igatsesin teda kogu aeg ja tahtsin, et ta oleks seal minuga - just sellisel erilisel ajal. Eks ka tänasel päeval on ema kõige suurem nõuandja ja kui ikka mure on, siis pöördun tema poole. Või Merle poole.

Aga ei olnud kedagi meil seal haiglas abiks ja eks see nii õige olegi. Värsked vanemad pidid ise hakkama saama ja oma lapsega tutvuma. Seda me ka tegime. Muidugi oli issil lapsega suurem side, kuna laps toodi ju esimesena ikkagi issi sülle. See oli kohe märgatav, sest Marta oli issi süles väga rahulik. Emme ei saanud esimesel päeval ju üldse liikudagi ja nii õpetati issile lapse eest hoolitsemist - naba puhastamine, silmade puhastamine ja kõik muu. Kui emme perepalatisse jõudis oli issi juba nii vilunud lapsevanem, et isegi emme pidi imestama. Muidugi oli seda hea vaadata, aga samas ka raske, sest oleks ju ise ka tahtnud oma Pisikest sülle võtta, mähkmeid vahetada, riietada jne. Samas tuleb tõdeda, et issi sai kõigega nii hästi hakkama, et emmel oligi hea vaadata ja natukene puhata.
Ämmaemandad käisid meid pidevalt vaatamas ja õpetasid korralikult rinda andma. Kuna laps sündis keisrilõikega, siis ei olnud rinda veel nii palju piima tekkinud, kui vaja oleks. Seega käisin nö piima lüpsmas. (Hallari jaoks oli see nii naljakas, kuidas ämmakad seda lüpsmiseks nimetasid) Kuna Martal olid öö ja päev sassis, pidime päeval kõvasti vaeva nägema, et teda iga 3 tunni järel üles äratada, et ta sööks ja juurde võtaks, sest muidu me ei saa ju koju. Ämmaemandad käskisid igati vaeva näha, et ta üles saada. Õpetati isegi, et peab lapse paljaks koorima ja siis jalad külma vee alla panema, et siis ärkab üles. Seda me küll vist ei teinud, aga igatmoodi ikka püüdsime teda loksutada ja kõditada, et ta üles ärkaks. Vahepeal näis see küll täiesti võimatu missioonina. Mingi hetk arvas ämmaemand, et peaks lapsele rinnapiimaasendajat andma, kuna kaalumine näitas, et laps ei saa rinnast eriti midagi. Kuna olime kuulnud, et ei soovitata lutipudelist anda, siis kasutasime süstalt. Hirmus jamamine ja mingi hetk tuli selline karm ämmakas, kes ütles, et aitab küll, ta toob lutipudeli ja et lapse rinna võtmise võte on väga õige ja ei juhtu temaga midagi, et enam rinda äkki ei võta kui pudelist kergem on kätte saada. Aga Marta kippus isegi pudeli otsas magama jääma ja sõi vaid paar lonksu. Meile tundus, et ta oli öösel rohkem üleval kui päeval. Alguses panime kella tirisema, kuna öeldi, et peame ka öösel iga 3 tunni järel söötma, et ta juurde hakkaks võtma. Siis aga ütles üks ämmaemand, kes käis mulle valuvaigistavat süsti tegemas õhtul, et olgu tuli ära lastud, et laps aru saaks, et on öö ja tema tahab ka korralikult magada nii et ei mingit ülesäratamist. Aga Marta tahtiski just öösel rohkem üleval olla ja süüa. No päev ja öö ikka sassis lapsel.
Marta sündis laupäeval ja esmaspäeval läks issi koju, kuna oli hiljuti traktori ostnud ja oli ju vaja mänguasjaga natukene mängida. Mina aga tahtsin oma Tibuga kahekesi olla ja vaadata, kuidas see liikumine ja hakkamasaamine on. Päris jube oli temaga kahekesi jääda. Siiamaani oli ju enamjaolt laps issi hoida ja poputada. Hakkasin tasapisi harjutama. Issil tuli suurepäraselt Marta söömiseks ülesäratamine välja, aga no mina küll ei saanud teda mitte kuidagi üles. Kutsusin siis ämmaemanda appi. Tuli, vaatas, proovis ja ütles, et see küll imelik, et laps nii sügavas unes ja süüa ei taha. Ütles, et läheb kontrollib tal veresuhkrut. Küsis, kas soovin kaasa tulla, aga ma pigem keeldusin. Siiamaani vihkan neid süste ja haigettegemisi lapsele. Ei suuda ma seda vaadata, kui lapsele liiga tehakse. Juba varsti tõi ta lapse tagasi ja oli näost väga kahtlane. Ütles, et tuleb varsti lapsele uuesti järgi ja viib ta lastearsti juurde läbivaatusele. Lastearst pidi tunni jooksul vabanema. Küsisin, mis viga ja ÄE ütles, et lapsel veresuhkur väga kõrge. Tegelikult peaks vähe söönud lapsel see just madal olema ja seda kardetigi. Martal aga oli hoopis liiga kõrge.
Ootasin siis ämmaemandat ilma täpselt teadmata, kas peaks hirmu tundma või mitte. Hirm tuli alles siis, kui ämmaemand tuli 15 minutit hiljem uuesti palatisse, võttis lapse ja tormas minema. Sain aru, et miski justkui pahasti. Helsitasin emale ja nutsin lahinal, et Martal veresuhkur väga kõrge ja ta viidi kiirkorras ära. Ema rahustas. Siis just helistas isa ja küsis kuis on, rääkisin ka talle, mis juhtus. Kartsin, sest ka minul kahtlustati raseduse lõpus, et äkki suhkruhaigus tekkinud, aga kuna näitajad olid vaid kergelt üle piiri, siis ei pööratud sellele rohkem tähelepanu. Nüüd oligi hirm, et äkki muutusid raseduse lõpuks näitajad kõrgemaks ja kui naisel on raseduse ajal suhkruhaigus tekkinud ning see korralikku ravi ei saa, on suur võimalus, et laps võib sündida suhkruhaigena või lihtsalt on lapsel alguses veresuhkur kõrge või kõikuv. Issi püüdis ka mind rahustada, kuid oli ka ise väga närvis, et kui tõesti nii on, mis siis saab. Natukene pärast seda helistas vend ja küsis kuis mul on, kuna emme oli talle helistanud. Segasummasuvila. Selline minu perekond ongi, ALATI peame üksteisele rääkima ja üksteist teavitama, mis hetkel juhtunud või toimumas on. Marta oli päris kaua ära - umbes tunnikese vähemalt. Ootasin, ootasin - õigepea jõudis ka Hallar tagasi haiglasse, sest olin ka talle helistanud ja ta kirus end, et oli üldse ära läinud ja mind sellises olukorras üksi jätnud.
Laps toodi tagasi ja me jäime proovitulemusi ootama. Martal oli kaks korda veeniverd võetud. KOHUTAV! Mina vihkan seda ja nüüd nad võtsid minu Pisikeselt veeniverd. Ma ju saan aru, et see oli vajalik ja kõik, aga siiski. Ämmaemand ütles, et laps magas sellel ajal ja oli rahulik. Ei tea kas valetas?
Igatahes nii me siis ootasime. Õigepea tuli ämmaemand tagasi ja ütles, et mõlemad proovid olid täiesti korras. Nüüd rääkis siis ka täpsemalt, et norm veresuhkur on umbes 6, aga Martal oli 10, mis on üüratult kõrge. Sellepärast tekkis neil ka paanika. Kartsid samuti, et äkki suhkruhaigus või miskit sarnast, mis veresuhkru nii kõrgeks ajab. Siis seletas meile, et see näpuverega veresuhkru mõõtmine on alati selline, mis võib anda valesid tulemusi, seda küll harva, kuid siiski. Muidugi pidi see just meil juhtuma. Seega oli tegelikult Marta veresuhkur normis, ei olnud liiga kõrge ja ka liiga madal. Kiiresti helistasin emmele-issile-vennale. Issi ütles, et need olid tema elu kõige hullemad umbes 1,5 tundi. Ta ei suutnud isegi tööd teha ja tundis, kuidas tal ikka nii paha hakkas. (Mõte, et Martaga on midagi pahasti või et sellisel imikul on suhkruhaigus ajas meid kõiki hulluks.) Kui talle helistasin oli see muidugi suur kergendus. Samas muidugi kahetsusväärne, et noored vanemad nii paanikasse aeti. Aga see ongi arstide töö ja vähemalt tehti Martale vereproovid ja kontrolliti kõiki näitajaid, mis olid kõik korras. Kui emale helistasin, siis sain aru, mida tähendab emaks olemine. Ta ütles, et kui minuga rääkis, siis hoidis end tagasi, sest nägi, et ma niigi nii närvis ja püüdis mind rahustada - lapse pärast pidin ju rahulikuks jääma. Vähemalt püüdma. Aga minut pärast minu kõne oli talle venna helistanud ja siis vennaga rääkides ei suutnud ka tema pisaraid ja muretunnet tagasi hoida. Minu jaoks ja Marta jaoks püüdis ta tugev olla, kuigi ka tema enda emotsioonid olid nii laes. Super ema mul ikka. Aga usun, et selline asi on väga raske, kui pead ise tugev olema, et su lapsel hea ja kindel olla oleks. Naljakas, kuidas enne emaks saamist sellistele asjadele tegelikult üldse ei mõtle.
Martat vaadates oli ja on pidevalt selline tunne, et hing tahab katki minna. Südames niii pigistab ja raske on hingata. See on midagi niiiiiii imelist. Ja ma ei tajunud seda sugugi esimestel päevadel, vaid see saab siiamaani iga päev uuesti ja uuesti kinnitust. See imeline tunne aina kasvab.
Teisipäeva hommikul läksime Martaga kontrolli ja süste saama. Tibu tahtis süstide peale nutma hakata, aga kuna talle anti kohe glükoosi natukene suhu, siis saabus ruttu vaikus. Kuigi ma usun, et ta oleks emme süles ka maha rahunenud, aga arstid ei tahtnud sugugi oma asjatoimetusi segada lasta ja nii nad siis muudkui süstisid ja torkisid teda. Varbaotsast võeti verd ka veel kõigele lisaks.
Meie seisime Hallaga keset tuba ja ootasime/vaatasime. Siis tuli peaarst, kes on otsustajaks, kas saab koju või mitte, tõmbas mul öösärgi eest lahti, võttis rinna pihku ja hakkas pigistama. Nonii, tuleb piima küll. Hetkel veel ternespiim, sest oli selline läbipaistev, aga küll hakkab päris piima ka tulema. (MY ASS) Päris naljakas oli seal keset tuba seista, seal oli ju lisaks meile veel umbes 3 tolle päeva ämmakat, üks teine perekond, mõned õed ja siis veel õpilased. Ja mina seisin seal ja arst proovis mul rinda lapikuks pigistada.
Martat kaaluti, ta oli küll umbes 200g oma sünnikaalust (3923g) kaotanud, aga vahepeal oli see number madalam, seega oli ta siiski mõned grammid juba kenasti juurde võtnud. Vaadati, uuriti ja öeldi, et võime koju minna. Rõõmuhõisked ja tõsine sisemine paanika.
Kontrollist tulles põrkasime kokku Liisiga (ÄE Liis Pall), kes uuris last ja oli juba teadlik, et lõppes kõik keisriga. Õnnitles ja üritas ikka last vaadata. Kirjutan üritas, sest kuigi Liis on päris pikka kasvu naisterahvas, siis Hal on ju veel pikem ja kui Hal last süles hoidis, ega siis lapse nägu eriti näha ei olnudki. Palusin tal siis natukene kükitada, et Liis ka last näeks. Liis on super tore ja armas ÄE.

http://www.youtube.com/watch?v=iiqTWfjyAj4&feature=related  (täielik pisarate lugu)

Läksime palatisse pabereid ja arvet ootama. Haiglaarve oli kokku vist umbes 90 eurot ja selle tasusid minu vanemad. Juhuu! (kui ma õigesti mäletan)
Siis hakkasime tasapisi Martat riidesse panema, sättisime ta turvahälli ja oligi käes koju minek. Hallar kiirel sammul ees ja mina üritasin siis kuidagimoodi talle järgi jõuda. Auto oli päris kaugel ja AI kui valus oli haav.

Niimoodi me siis vaikselt koju sõitsimegi. Mina muidugi aina kaagutasin taga, issi sõida vaikselt meil kullatükk autos.
Jõudsime Otepääle ja viisime Marta vanaisale hoida, sest oli vaja poes käia. Külmkapp oli tühi ja Martale oli mõned asjad veel vaja osta. Näiteks nagu Aptamili rinnapiimaasendaja ja mõned asjad veel. Mul on väga hea meel, et olin nii korralikult juba asju varunud ja ei pidanud mööda poodi jooksma hakkama pärast Marta sündi. Nii pisikesega ei taha ju sugugi kuskil käia.
Kui poest tagasi jõudsime, naeris vanaisa, et tema ei ole näinud last, kes magades nii palju nägusid teeks. Ma isegi muretsesin sellepärast haiglas ja uurisin ämmakalt, kas see on normaalne. Tema kinnitas, et on küll. Uhh!
Ja nii me siis sõitsimegi koju ja saime Martale oma pesa tutvustada. Ta sai vist kohe aru, et see ongi tema kodu, sest ta oli maru rahulik ja õnnelik. Kindlasti oli õnnelik, kuigi ta seda ju veel eriti välja ei osanud näidata.

Kui issi oli õnnelik, et saime koju, siis mina olin kurb. Nii hea oli haiglas. Kõik tehti ette-taha ära ja tundsin end nii erilisena. Hallar oli ka siis nagu äravahetatud. Aina poputas mind ja Tibut. Kodus tegelesin juba mina lapsega ja söök pidi ka töölt tulevale abikaasale valmis olema. Tegin seda kõik muidugi hea meelega, aga haiglas oli tore lihtsalt olla ja mittemidagi teha. Uskumatu, et mulle meeldis haiglas olla. Tavaliselt ju inimesed vihkavad haiglaid. Muidugi oli hea kodus olla, aga haiglas oli ka väga mõnus. Siiamaani mõtlen, et tahaks jälle sinna. (hihi) Küllap oli asi selles, et ma polnud ikka väga kaua korralikult puhkamas käinud ja oli päris hotelli tunne. Olgu, söögid polnud seal erilised (kuigi Hallarile isegi meeldisid) ja ega isu ka ei olnud - Hallar sõi alati ka minu portsu ära ja IKKA veel oli tal kõht tühi.
Nüüd olime siis ometi oma pisikese Martaga kodus ja argipäev võis alata...