Die Liebe - paikaloksumine

Ma mõnikord ikka mõtlen, kuidas on võimalik kedagi võhivõõrast niii väga armastada. Selles mõttes võhivõõrast, et sugulastest hoolimine ja oma pere armastamine on ju loomulik, aga sinu ellu tuleb keegi tundmatu, kes lihtsalt teeb su südamesse pesa ja vot enam sealt ära ei lähe. Sa lihtsalt armastad teda sama palju, kui oma peret ja tema ongi sinu pere. See kõik kujuneb ajaga nii välja ja keegi kunagi ei mõtle sellele. Mina aga hakkasin sellele ühel päeval mõtlema. Kes ta mulle õige on? Nojah, nüüdseks siis abikaasa, kellega oleme õigepea juba 7 aastat koos olnud, aga see kõik arenes ju välja täiesti nullist.
Sa võtad lihtsalt kellegi võõra nii omaks, et sa lihtsalt ei kujuta oma elu enam ilma temata ette.
Need on kaks südant, mis löövad ühes rütmis - tuks-tuks-tuks. Muidugi esineb kergeid ja ka tugevamaid rütmihäireid, aga neist saadakse üle. Õpitakse. Vabandatakse. Minnakse koos edasi.
Ta lihtsalt on eriline. See eriline, kes suudab mind nii naerma ajada, et piss tuleb püksi. See eriline, kes suudab mind pisarateni vihale ajada. See eriline, kellega koos olles on hea ja turvaline.
Me pole kumbki ideaalsed. Minul on oma vead ja temal on oma vead. Muidugi temal on neid oma vigu raskem tunnistada, kui minul, aga 7 aasta jooksul on see mulle ka selgeks saanud. On asju, mille kallal näägutamisega ei viitsi enam vaeva näha. KUI ma olen talle näiteks seda, et ära jäta oma musti nõusid igale poole laiali, juba sada korda öelnud. Miks ta siis ei õpi sellest? Ma olen väsimatu selles suhtes küll. Ma võin talle kogu aeg öelda ühte ja sama asja ning tema vastab mulle ikka ja jälle samaga: MIDA SA VINGUD? No tead mees, ma olen sulle sada korda teatud asju öelnud. Õpi neist. Ära rohkem siis tee. Siis ei pea ju mina kogu aeg samal teemal jahuma. Ma ei saa mõnikord ikka neist meestest aru. Kui tema mulle ikka midagi ütleb või nõuab, siis ma arvestan sellega ja näen vaeva, et tema elu ka lihtsamaks teha. Aga ega tema seda ei näe. Või vähemalt ei tunnista ta end seda nägevat.
Naistel käib see ka hooti. Mõnikord mind ei häiri tema lohakus kohe üldse. Teinekord ma võiks kogu kupatuse aknast välja visata. Need ongi rütmihäired. Neil hetkedel meie südamed küll ühes taktis ei löö. Kohe kindlasti mitte. Mõnikord võivad need rütmihäired päris pikalt kesta - isegi kuni nädal aega.
Kohutav, kuidas ta küll nõuab, et elamine oleks korras, aga ise seda korras ei hoia. AGA garaaž peab nt veatu olema. Kui mõnikord sealt midagi võtan ja siis valesse kohta tagasi panen. Oi siis on kohe pahandus.
Tegelikult tahaks ma rohkem aega ja tähelepanu. Päeval on ta nädala sees tööl. Nädalavahetused on ka siin maal ju alati midagi huvitavamat teha, kui naise ja lapsega toas vahtida. Nii ta siis tuleb õhtul päris hilja tuppa ja läheb netti või vahib telekat. Ja nagu mehed ikka. Nemad ei oska korraga kahte asja teha. Mõnikord räägin pika jutu ära ja tema ütleb ikka vaid möh? Kas sa ütlesid midagi? Vot ega ei öelnud küll!
Mina kuulan teda alati, sest ega tv-st vaatame ju nagunii seda, mis talle meeldib ja üldjuhul on see midagi, mis mulle nagunii ei meeldi. Seega suudan teda alati kuulata. Aga no neil on tööl nii lõbus ja tore, et ega kui ta koju jõuab siis ta enam juttu ajada ei tahagi. Ja kui ta siis mõnikord reede õhtul ütleb, et kuule ma tahaks seltskonda, et ma lähen meestega sauna või kuhu iganes. MIS MÕTTES? Ma olen 4 kuud lapsega kodus olnud ja ei saa eriti kuskile. Sina käid tööl ja muudkui sõidad ringi ja tahad ka seltskonda? Mis seltskond mul siin hommikust õhtuni on? Vabandage väga!
Aga ega ma üldjuhul niisama norin, sest ega ma ei tahagi Marta kõrvalt ära minna. Ja siiamaani on Martal need kisatuurid ja Hallaril on siis väga raske temaga toime tulla. Ta ikka ei kannata üldse, kui Marta nutab. Kui Marta piiksu teeb, siis kohe võtab ta sülle. Eks hakkan tasapisi taas seltskonda pürgima, kui Marta juba suurem on. Hetkel on nii lõbus temaga kodus olla ja hirmsasti kardan ta päevarežiimi sassi ajada. Appi, jälle ma räägin Martast.
 Aga tegelikult pidin ma ju Marta issist rääkima. Jah, tänaseks päevaks on ta rohkem Marta issi kui minu abikaasa. Ega meil üksteise jaoks Marta esimestel elukuudel aega ei jätkunudki. Hea kui söömiseks aega leidsime. Mida suuremaks Pisike kasvab, seda nö lihtsam on, sest kui ta meid vaadata saab, siis ta on tükk aega rahulik ja vaatab, kui me sööme.
Lugesin kuskilt, et lapse tekkimine paarisuhtesse ongi üks kõige suurem suhte proovikivi. Alguses oli küll nii armas ja nunnu ja tore, aga siis hakkas peale kõik muu. Miks mina pean kogu aeg lapsega olema? Ole sina ka vahel. Ma tulin just töölt ja olen väsinud. No mina olen temaga 24 tundi päevas koos ja pool ööd magamata. Aita mind ka vahel. JNE JNE JNE. Aga kui aus olla, siis nüüd, kui Marta on 4,5 kuune on ka see aeg läbi saanud. Selline üksteise edasi-tagasi tõukamine ja süüdistamine ja nõudmine. Miks mina pean ja sina ei pea? JNE. Tegelikult täiesti jube. Aga eks me proovisime seda lapsevanemateks olemist ja püüdsime end nö paika loksutada. Tänaseks teab Hal, et Marta ongi kõige tähtsam. Kui tema vajab seltskonda, siis palun - mingu! Mina vajan hetkel Martat!
 Aga peab tunnistama, et vahepeal kui raadios või teles või netis mõnd head lugu kuulma juhtun siis tuleb küll SUUR tantsuisu peale. Natukene imelik üksi kodus tantsida ja Marta tantsimise jaoks ka veel natukene väike. Aga no ma eeldan, et tantsuoskus ei kao aastatega kuhugi. See nagu rattasõit ju. Ja ega ma ei igatsegi koos Hallariga peole minna. Pidudel me nagunii kunagi koos ei ole. Siseneme ja väljume koos. Vahepeal eriti ei kohtugi. Ja juua ma ka ei taha. Ma olen ju alati see, kes käib kainena peol ja nüüd veel enam. Üldse pole mingit alkoisu. Vastupidi. Mul on niigi pärast sünnitust kogu aeg kuum ja kui alkot joon siis veel kuumem. Parem loobun. Sai ülikooli ajal seda niigi piisavalt tarbitud. Mõnel korral kindlasti täpselt paar grammi rohkem kui oleks tohtinud ja eks siis tulid lollused ka. BJ-club teab, aga ei räägi.
Aga tegelikult on asjalood nii, et hakkasin seda postitust üleeile kirjutama (vist) ja siis ma armastasin Hallarit hullupööra. Täna ma teda enam nii palju ei armasta ja et siis teda mitte kiruda, siis pigem lõpetan selle postituse. Eks Die Liebe selline ongi. Mõni päev hõljud pilvedes, teisel päeval oled poole tagumikuni sita sees. Aga südames armastad vaikselt edasi ikkagi.
Tegelikult olen täna lihtsalt nii väsinud, sest Martal tulevad hambad ja siis ei ole öösiti nii palju magada saanud kui tahaks. Siis kohe plirts-plärts tuju ka. Või on asi kevadväsimuses. Peakski poodi vitamiine ostma minema.
Ma usun, et me oleme Abikaasaga hetkel sellises päris heas paigas oma elukesega (just nüüd kui meie elus ka laps on). Me ju alles 4,5 kuud siin loksunud - usun, et natukene veel ja olemegi paigas. OR NOT!
Küll see arrrrmastus on üks imelik asi!