Marta ja külalised

Ma ikka arvasin kogu aeg, et olen nii kuri ja mitte-külalislahe inimene, sest õhtune aeg on meil Marta aeg ja siis ei taha tegelikult ühtegi külalist elamisse. Eks vahepeal keegi ikka on käinud, kuid ma eelistan, et ikka ette teatatakse, kui külla tullakse ja kui aus olla, siis Marta läheb siiski kell 19 või 20 magama ja kui külalised on, siis ta magama ei jää või kui jääb, siis kisaga ja rahutult. Oleme seda juba proovinud ka.
Ma ei taha lapsele enne magama jäämist mitte mingit stressi ja me oleme ju terved päevad kodus - kui keegi külla tahab tulla siis tulgu päeval. Kui Hallar tahab õhtul seltskonda, siis mingu välja. Mõnikord ta ikka ei saa aru, miks külalisi ei või tulla. Kui siis aga mõned korrad näinud on, kui raske on Martat magama saada, kui rahu ja vaikust ei ole ja KUI rahutu ta siis öösel on. Siis ta ju lihtsalt peab aru saama.
Me arutasime seda Oktoobrikatega ka pikalt-laialt ja vist ikka kõva 70% emadest mainis, et nende jaoks on samuti laps prioriteet ja õhtutunnid on rahulikud, vaiksed, et laps saaks rahus uinuda. Kui lapsele külalised ja uinumine probleeme ei valmista, siis on muidugi hoopis teine lugu. Meie puhul aga on natukene veel vara. Sellise pisikese 5kuuse närvisüsteem on nii nõrk ja ma ei taha seda külalistega koormata. Päevasel ajal on ta uute nägude üle alati õnnelik, aga õhtuti valmistab see mulle stressi ja kui ema on stressis, siis on seda ka laps.
Hea, kui teised emad sellest aru saavad. Kahju, et mitte-emad sellest tihti aru ei saa, rääkimata üldse meessõpradest.
Kahjuks ei võimalda ka meie elamine kuhugi nö vaiksesse nurka minna, et seal siis laps magama panna ja millegi pärast on alati ikkagi lärm, kui külalised on elamises. Magamistuba ja elutuba lahutab vaid väga õhuke ilma igasuguse heliisolatsioonita sein ja ega suurt vahet ei ole, kas laps magab magamistoas või elutoas, sest kõik on nii hästi kosta. Isegi, kui külalistel natukene vaiksemini paluda olla on uinumine meie Tipsil raske. Kui Marta ööunne jääb, siis on ta esimese tunni ikka väga nõrga unega ja siis peame meie ka Hallariga hästi tasa olema. Pärast seda on üldjuhul juba parem. Praegu tulevad Martal aga hambad ja seetõttu on terve öö suhteliselt rahutu ja kerge unega.
Ma tänan teid kallid sõbrad ja tuttavad, kui te oskate arvestada sellega, et meil on pisike Ingel elamises ja tema aeg on õhtuti. Sellisel ajal hea meelega külalisi vastu ei võtaks ja KUI võtaks, siis ei ole ju palju palutud, kui sellest eelnevalt teada anda. Üllatused meile ei meeldi.
Kindlasti muutub see olukord kunagi paremaks, aga praegu ei ole ma sugugi mingi ilmaime, kes niimoodi oma last hoiab-kaitseb. Tänu Oktoobrikatele (NAD ON TEGELIKULT KA OLEMAS) on selgeks saanud, et kõikide emade jaoks on laps siiski prioriteet ja kui õhtused külalised lapse jaoks uinumisraskusi tähendavad, siis ALATI on laps olulisem. Ja lisaks kõigele lähen ma ise ka üldjuhul kell 21 vähemalt magama, sest saan magada vaid esimese poole ööst, kuni Marta söömiseks üles ärkab. Edasisest unest pole mõtet unistada.
Me natukene kasvame veel koos ja saame suuremaks ja vapramaks ning KUI te siis veel alles olete, siis me ootame teid külla!!!

                                             LAPSE UNI ON PÜHA!

5 kuune Marta ja kohtumine Oktoobrikatega

15. märtsil 2012 sai meie väike Printsess 5 kuuseks - appi, kui suur tüdruk juba. Tänaseks päevaks me siis keerame juba vabalt üle mõlema külje ja oleme kõhuli juba päris hea meelega. Eriti muidugi siis, kui emme ka viitsib Marta kõrval kõhutada. Mõnikord ma ikka sunnin end põrandale, sest siis on Martal rohkem motivatsiooni kõhuli olla ja natukenegi roomamise poole pürgita. Tavaliselt ta siiski pistab kisama, kui ta edasi ei saa liikuda, aga kuskil midagi huvipakkuvat märkab.
Päevad Martaga on siiamaani küll nagu lust ja lillepidu, kui nii võib öelda. Muidugi on teatud raskeid hetki ja vahel ka nuttu, aga võrreldes 2 kuuse Martaga on ikka PALJU mõnusam ja eks lihtsam ka.
Milline siis tänaseks päevaks meie päevarežiim välja näeb. Marta ärkab üldjuhul lõplikult kella 7 ajal. Eile ma oleks veel Marta öist magamist taevani kirunud, täna aga oli öö super. Ma olen märkand, et ta annabki iga 3-4 öö tagant mulle ühe ilusa ja hea unega öö. Hoiab mind nö pidevalt pinges ja rakkes.
Kui ärkame, siis tavaliselt ta natukene veel jututab ja mängib voodis, kuni mina Hallari õhtust segadust kraamin ja tema päevariided valmis sätin. Siis tuleb pepupesu, õhuvann, uued riided ja võimlemine. Siis läheb Marta mängukaare alla mängima ja mina panen püree sooja ja piimavee jahtuma. Püreed soojendan veevannis, sest ei arva midagi head mikrolaineahjudest. Kuigi Hallar näitas mulle alles üht Galileo osa, kus tõestati, et mikrolaineahi  pole üldse kahjulik. Aga hetkel ma ei näe vajadust selle järele ja seetõttu siis on veevann palju lihtsam lahendus. Külmalt ma Martale püreesid küll ei anna.
Kui ta mängukaare all ka selili olles (kõhuli nagunii) pahandama hakkab, siis tuleb ta minu juurde diivanile ja annan talle püree ja piima. Püreed sööb ta juba väga osavalt. Eile õhtul andis õhtupudru-püree issi (tema tungival nõudmisel) ja siis oli terve diivanipadi ja Marta tudukombe koos. Aga ei saa ju heatahtlikkuse peale pahandada.
Tänasest proovime Aptamil AR segu asemel Oktoobrikate Siiri soovitatud Frisot. OLEKS ma vaid varem teadnud sellest. Purgi peal on vähemalt kirjas, et see aitab ka gaasivalude korral. Aptamili AR segu pidi ilmselgelt rohkem gaase tekitama kui tavaline Aptamili piim. Eks näis, kuidas Friso segu Martale sobib. Hinnalt on see palju odavam - maksab 400 g pakk alla 6 euri, aga 600 g Aptamil AR segu pakk magsab pea 11 euri. Ühe kulbitäie kaupa hakkan seda nüüd Aptamili segule lisama. Friso ka siis mõeldud rohke toidu tagasiheitega imikutele. Üldiselt võib öelda, et Marta peaaegu enam ei oksendagi sööki välja. Aga tavaline piim tuleb siiski välja, seega jääme ikka veel oma spetsiaalsegu juurde.
Meil on nüüd päris kaua kaka kergelt roheline olnud, aga täna hommikul oli üle pika aja kaka jälle ilus kollane. JU siis hakkab püreedega juba tasapisi harjuma. Selle üle mul hea meel.
Pärast hommikusööki mängib Marta natukene veel lamamistoolis. Kokku on ta hommikul 3 tundi üleval ja siis panen ta esimesse unne. Muidu magas täpselt 40 minutit, aga nüüd on isegi 1,5 h vahepeal maganud. Siis ikka istun ja ootan, kuna ta nüüd ometi ärkab.
Ja kui ta siis lõpuks ärkab, siis ta mängib natukene, siis sööme piima, siis mängime natukene ja läheme õue. Mina jooksen ja tema magab. Üldjuhul venitan õues ikka 1,5 h välja või isegi 2 h. Tahan, et ta ikka piisavalt kaua õues ka magaks.
Õuest tulles hakkame mängima. Tavaliselt üritan siis ise süüa teha. Paar päeva tagasi tulime nt õuest ja Marta lasi mul kenasti šnitslit teha, makaronisalatit ja kooki ka veel. Terve aja oli kannatlikult lamamistoolis ja vaatas, kuidas mina köögis askeldasin. Siis sai emme käest ikka kõvasti kiita ka ja muidugi mitu ampsu püreed ja piima. Ja pärast sööki mängis ka veel tükk aega, kuni tuli õhtune uneaeg. Ta magab meil üldjuhul päeval 3 korda. Kui ise und ei pikenda, siis üldjuhul 3 korda 40 minutit, aga kui ise hoolas olen ja lutti panen või käru kõigutan, siis teeb ikka pikema une ka. Ma ikka näen kõvasti vaeva, et need uned pikemaks venitada, sest muidu ta on õhtuks ikka liiga väsinud ja tahab ka liiga ruttu ööunne.
Pärast õhtuund siis peab KOHE süüa saama. Tavaliselt ta pärast ärkamist mängib veel tunnikese, aga kui õhtusest unest ärkab, siis peab KOHE süüa saama. Õhtu on käes ja siis ta hakkab end ööks tankima, et öösel siis pikalt magada.
Ülepäevi on meil ikka vann ja kui parasjagu vanni ei ole, siis pepupesu, kätepesu, näopesu ja siis tuduriided selga. Siis sööme hirsiputru püreega ja joome ööpiima. Üldjuhul läheme 19 ajal magama, aga viimased paar päeva oleme kell 20 hakanud unne sättima. Ta on aina pikemalt üleval ja magab ka nt juba hommikul veidi pikemini kui 40 min ja nii siis venibki päev pikemaks. Huviga jälgin, kuna ta hakkab päevas 2 und magama.
Õhtuti jääb ta tavaliselt päris kenasti magama. Kas lutipudeli otsas ja siis viin ta voodisse, või lõplikult siis voodis. Vahepeal täitsa ise, aga mõnikord peab natuke käima lutti hoidmas. Öösel sööb üldiselt nüüd 1 korra ja seda siis kella 3 ajal. Kella 5 ajal või täna nt kella 6 ajal ta kipub üles ärkama ja mängima. Siis ta lihtsalt ongi umbes 20 minutit üleval ja mängib oma voodis. Siis aga võtan ta enda kõrvale kaissu, lutt suhu ja üldjuhul jääb siis pikapeale ikka uuesti magama. Nii venitasimegi täna und kuni kella 7.30ni.
Tairi soovitusel lähen täna või homme endale unesiirupit ostma, sest ööd ikka päris rasked. Marta on tegelikult ikka päris tubli, sest magab ju umbes 8 tundi ilma söömata, siis sööb ja magab kenasti hommikuni, aga ma ise ei jää ega jää uuesti magama. Proovin natuke siis siirupit ja loodan, et see aitab.
Nüüd käisime Martaga koos Tartus arstil nt ja mu ema oli kaasas. Siis sai Apollos käidud raamatuid vaatamas ja pärast jõime natuke kohvi kohvikus. Marta oli terve aja väga rahulik ja asjalik. Seda oli nii tore näha, et ta juba on suurem ja suudab üleval olla ja uudistada. Taskust autosse jalutades vankriga ta muidugi juba kustus ära.
Ühe õhtu oleme ka Hallari ja tema õe Annikaga Oti pubis istumas käinud. Olime seal küll vaid 1,5 h, sest Martal hakkas uni tulema, aga selle kohta, et oli õhtune aeg, pidas ta ikka väga kenasti vastu.

Tore on näha, kuidas temaga on juba aina lihtsam kuskil käia ja olla. Kahjuks on aga need kõige lähedasemad siit Otepäält ära kadunud ja oma tegemistega nii hõivatud, et meie jaoks aega ei ole. Eks see paraku ongi nii, et lapsega ema on ju suhteliselt igav. Õnneks on mul Merle ja muidugi Helen ka. Aga nüüd ma jõuangi siis Oktoobrikate juurde....Nemad on ju ka olemas!

OKTOOBRIKAD

Meil on FB-s Oktoobribeebid 2011 grupp, kus on 50 liiget (isegi 2 isa ka) ja meil on väga armas ja soe seltskond. Tegelikult oli meil ju alguses hoopis teine SUUR grupp, aga seal hakkas mingi võimuvõitlus ja diskrimineerimine pihta ning enne, kui jõudsin grupist lahkuda, jõuti mind sealt välja visata. Stiilne lahkumine. Eks suutsin natukene seal suud ka juba pruukida nende savivoolijate pihta, aga no mis sa teed, kui ikka ei sobinud mulle see nende mõtteviis ja diil.
Tänaseks on meil uus grupp, mille liidrid on Merle, Kristi ja Sandra. Meil on seal PALJU toredaid emmesid ja saame üksteiselt ikka palju abi. Mina vähemalt olen saanud. Kõik päevad on erinevad nii lastel kui ka emadel. Kui mõni ema on öösel ikka vatti ja vaeva näinud, siis saab sellest järgmine päev FB-s või Skypes kohe aru ka.
Me oleme ikka üksteisele toeks, kui on raske, aga palju saab ikka koos ka naerdud ja lõõbitud. Eks internet on üks suhteliselt kehv suhtlemisvahend, sest KUNAGI ei tea, millise tooniga mingi lause kirjutatud on. Tuleb lihtsalt loota, et keegi ei solvu või siis lihtsalt mõned asjad ütlemata jätta. Üldjuhul ikka ollakse viisakad ja on juba teada, kellele ja mida öelda võib.
Ma ei hakka siin üksipulki kõiki nimetama ja kirjeldama, aga meil on seal targad emmed, alles targaks saavad emmed, kudujad emmed, hipiemmed, ökoemmed ja veel igasugused toredad tegelased.
Eile, 21. märtsil toimus Lõunaregiooni Oktoobrikate emmede kokkusaamine, kus oli 7 emmet ja seega siis 7 last ka. 5 tüdrukut ja 2 poissi. Natukene enne seda oli toimunud Tallinna kokukas, kus oli kokku vist 10 emmet ja last. Võiks öelda, et Tartu oli oma seitsme paariga ka päris tubli ju. Ainuke erinevus Tallinnaga võrreldes oli see, et Tartu lastel ei olnud kellelgi eriti juukseid peas. Ju siis Tallinn ahnitses kõik endale. Tartu beebid on ikka tõelised beebid, sest minu arust teeb juuksepahmakas beebi kohe palju vanemaks. Aga vaatamata sellele on nad kõik super nunnud - juuksed peas või mitte.
Mina märkasin kohe, kuidas emad ikka nii erinevad on. Ma ei hakka seletama, kes milline oli, aga kohe oli suur erinevus sees, kes ja kuidas oma lapsega mängis, suhtles, tegeles. Seda oli päris tore vaadata.
Pisike Kaari tõstis sellel päeval meie kõigi nähes nt esimest korda kõhu maast üles ja üritas roomama hakata. Paula roomab juba ammu, nii kõhuli kui ka selili. Imestate? No on nii...täitsa oli selili ja ukerdas seal jalgadega edasi. Robin jäi lihtsalt emme süles magama. Ise istus ja oli üks hetk täitsa ärkvel, siis haigutas ja juba ta magaski. Meil on grupis kaks väga erinevat Robinit mulle tundub. Tavaliselt jäävad sellised 2 aastased niimoodi lambist magama, aga näe, Robin on ikka eriti hea kingitus oma emmele. Mitte, et teised ei oleks, aga Kadi nägi Miiaga tükk aega kussutamisvaeva, kuni pisike lõpuks magama jäi. Aga Miia oli eeskujulikult vaikne ja rahulik magama jäädes. Marta ikka teada-tuntud Kisamari. Teda nagu keegi näpistaks, kui temal tuleb uni või nälg. Tema ei hoiata jorisema hakates, et emme, ma nüüd tahan midagi. Tema hakkab kohe ikka täiesti kõrist kisama/nutma. Nii see Marta siis grupipildil kisaski. Aga mõni minut hiljem jäi Kessu magamistoas kenasti magama. Elutoas oli tema jaoks lärm siiski liiga suur. 40 minutit und ja juba oligi rõõmus Marta tagasi. Teda jõuti seal juba staariks ja möllumutiks nimetada. Ta ikka siples ja kilkas ja jutustas ja nõudis hirmsasti tähelepanu. Ja ikka urises ka, kui kõhuli olles edasi ei saanud. No mis sa teed, kui laps on sama kärsitu kui issigi.
Richard oli aga nt minu arust ikka VÄGA pikalt üleval ja vapper poiss. Miia on meil aga selline hääästi saledate säärtega ja rahulik tüdruk. Samamoodi on Marta Marii ka väga rahulik ja uudistab niisama.
Väga mõnus ja südantsoojendav oli teiste emmede ja lastega kohtuda. Sai kuulda ikka vanu  ja häid sünnituslugusid ning ka uusimaid lapsekasvatusnippe.
Mul on väga hea meel, et praegusel keerulisel ajal on mul olemas minu Oktoobrikad. Muidugi kahju, et need head sõbrannad on ära kadunud ja enam meie jaoks aega ei leia, aga Oktoobrikatest keegi ikka alati Skypes on. Siis saab kõik mured ära räägitud ja paratamatult kuidagi teame, et kuna keegi ujumas on või kas kellegi laps haige on või kuna kellegil romantiline õhtu mehega on.
Aitäh Teile kallid Oktoobrikad, et aitate rutiini tappa!
Aga kui nüüd jõuda Oktoobrikate kokuka juurde tagasi, siis olime Kessu juures 11.00 - 14.00 ja siis käisime Medicumis ja Apollost ostime kaks raamatut: "Et ema jaksaks" ja "Lihtsalt magama". Hakkan kohe-kohe neid ka lugema. Mina usun sellesse, et tegelikult kehtivad tänapäeval ikka tänapäevased õpetused, mitte Nõukaaegsed karmid kasvatusmeetodid. Nüüdseks on ikka mitu korda rohkem uuritud ja puuritud ning teatakse palju paremini, mis lapsele hea on.
Oktoobrikate kohtumine oli ikka väga mõnus ja värskendav. Eriti õnnelik olen, sest Marta magas nii autoga sinna sõites kui ka tagasi sõites ja oli tubli ja rahulik. Autosõitu kartsin kõige rohkem, sest arvasin, et ta ei jää tagaistmel magama ja ajab aina oma lutti välja. Hommikul helistasingi politseisse. Kuna Otepää jaoskonnas telefonile keegi ei vastand, siis helistasin 110 (mul ei olnud aega seal mingeid teisi numbreid otsida). 110 vastas ja küsis mis juhtus, KÜLL siis oli häbi vastata, et mitte midagi, et tahaks hoopis turvahälli esiistmel sõidutamise kohta uurida. Õnneks oli vastaja sõbralik ja andis mulle Politsei infoliini numbri. Seal vastas keegi naisterahvas, kes ei osanudki mulle pärast mitut ootamispausi ja muusika kuulamist öelda, kas mul peab olema mingi nö paber ka selle kohta, et mul autol ei ole enam turvapatju sees (esilaksuga auto) ja relee on ka eemaldatud. Meie autol ei ole turvapatjade väljalülitamiseks nuppu ja mingit tuld ka kuskil põlema ei lähe. Aga minul oli vaja teada, et kas võin häda korral Marta esiistmele panna ilma, et ma kohe trahvi selle eest saaks. Aga politsei suunas mind Maanteeametisse. Seal naerdi ja imestati, kuidas politsei ei oska öelda, kas teevad trahvi või mitte, sest kuigi Maanteeamet koostab liiklusseadused, siis teab ju politsei ka, et liiklusseaduses on kirjas vaid see, et turvahälli tohib esiistmele panna vaid siis, kui turvapadjad on välja lülitatud või neid ei olegi. Aga Maanteeameti meeldiv härrasmees ütles mulle, et kui ikka turvapatju ees ei ole, siis võib lapse esiistmele panna, AGA ta siiski rõhutas, et tagaistmel on pisikesel palju turvalisem. Ütles, et kuna liiklusseadus mingit tõendit ei nõua, siis ei saa seda ka politsei teha. Ja härra kiitis mind, et olen väga vastutustundlik ema. Juhuu! 1:0 minu kasuks.
Õnneks sain aga Martaga kenasti tagaistmel hakkama. Esiistmel ei tahaks teda ju tegelikult üldse vedada.
Tartust tulime tagasi Elva kaudu ja tegime vanaemale üllatuse. Tema tööpäev Elva uues töökohas (Swedbank, Otepääl kontor suleti) lõppeb kell 16.00 ja meie jõudsime natukene enne seda sinna. Tartust Otepääle on Elva kaudu peaaegu sama maa. Vanaema oli väga õnnelik kui tema Nunnu (nagu ta Martat nimetab) teda vaatamas käis. Me läksime siis autosse vanaema ootama ja andsin seni Martale süüa. Tema muidugi suutis kohe kakada ka. Teine kord juba, kui toimub mähkmete kiirvahetus autos. Ise ta oli muidugi väga rahul ja õnnelik oma palju pepu üle. Ta suutis ju Kessu juures ka ühe kaka teha. Ohh teda küll! Aga ega lapsele siis kakamist keelata saa.
Elvast koju sõites oli Marta uni otsas. Mingi aja suutis vanaemaga jutustada, aga siis ei tahtnud enam üldse turvahällis olla, sest niimoodi pikali olles loksudes tuli ju JÄLLE uni peale ja seda ta üldse kohe ei tahtnud. Vanaema ei kannata meil ka Marta kisa - võttis siis lapse natukene enne Otepääd endale sülle ja aitas mul ta koju saada. Hiljem viis issi Hallar oma ämma koju. Seekord ma isegi ei keelanud last turvahällist välja võtta seal külateel, sest Marta ikka kisas suure häälega ja pisarad voolasid ojadena.

Koju jõudes on Marta alati õnnelik! Sõi, jutustas ja magas, kuni  issi lõpuks koju tuli! Issit ootab ta alati õhtuti hullumoodi. Trepi krigin on tema üks õhtune lemmikheli.
Meie 5 kuune Pisike on juba väga nutikas ja oskab juba kenasti emmet-issit ümber sõrme keerata!

Ilma Martata - ehk siis Merle ja Heleniga Tartupääl

Merle siin aina noris ja noris, et ma olen ikka nii emastunud ja vajan natukene pausi oma pisikesest preilist. Ega ma temaga eriti kunagi ei vaidle. Endast vanematega ei olegi mõtet vaielda ju. Nii me siis plaanisime juba eelmisest nädalast alates, et kuna mu ema veel viimaseid päevi kodus, et võiks siis kuhugi natukene istuma minna. Helen ka muidugi. Mõeldud tehtud.
Leidsime siis, et sobiks kolmapäev ja läheme taas Big Beni sööma/jutustama. Eelnev öö oli hullumaja. Esiteks proovisime Marta soove järgida ja panime ta 19.00 ajal magama. Sellel ajal ta paratamatult tahab juba ööunne jääda ja see pidavat lapse jaoks ka suht ideaalne kellaaeg olema. Kartsin küll, et näis, kui mitu korda ta siis öösel ärkab või kui vara ta ärkab. Viimasel ajal oli öösel vaid korra söönud ja siis hommikul kell 6.00 oli meil ikka äratus. Tavaliselt isegi 5.59.
Ei saanud ma siis eelnev öö magama jääda. Merle ütleb ikka, et kuule Triin, su ema on ju kaks last üles kasvatanud, mis sa ikka muretsed. No ega ma ema pärast ju ei muretsegi. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui Marta nutab ja vahepeal ta ikka kipub natukene kisama...või natukene rohkem. Ei taha magada, ei taha süüa, kas tahab emmet? Kes seda teab.
No kunagi ma siis ikka jäin magama. Tavaliselt ärkab Marta kella 3 ajal, et süüa, aga seekord ärkas 1.30, sõi ja jäi tagasi magama. No mina vahtisin siis jälle mitu tundi üleval. Ma ei oska ikka üldse ise magama enam jääda, kui juba korra üles olen ärkand. Kuigi uni on ju niiiiiii suur. Aga ootamatult oligi kell juba 5 ja Marta hakkas natukene siplema, võtsin ta kaissu ja siis kell 5.45 algas jutustamine. Ostame lähiajal katuseaknale korraliku tumeda ruloo. Mida varem valgeks läeb, seda varem Tips ärkab. Tundub nii.

Aga igatahes sättisime end siis korda, me ei välju kunagi magamistoast ööriietega. Alati vahetame ikka ööriided päevariiete vastu ja peseme, kammime end.
Marta oli kõva 3 tundi üleval ja siis pool 9 jäi esimesse unne. Kui ärkas, siis sättisime valmis, et vanaema juurde minna. Kui mähe sai vahetatud, siis tema muidugi kohe kakas. Nagu ikka. Seega siis jälle mähkmevahetus.
Merle jõudis veel ikka rahustada, et küll läeb kõik hästi ja ega hommikul oligi juba veidi rahulikum. Natukene ikka pisaraid tuli, et nii pikalt ilma Martata ja ma ju ikka ei taha, et ta nutaks. Marta oskab ikka nii südantlõhestavalt nutta, et 50% kordadest hakkan ikka ise ka nutma.

Aga igatahes jõudsime siis Martaga kenasti vanaema juurde. Kaasas olid Marta lepatriinu ja kõristi, mis ikka kodu ka natukene meenutaks. Tegin veel lapsele musi ja siis võis sõit alata. Muusika põhjas. Päike paistis.

Sõit läks kiiresti ja Tartu Kaubamajast sai Martale taas hunnik asju ostetud (riideid). Ma pole ikka väga kaua enda peale raha kulutanud. Marta on ees ja taga.

Aga siis saimegi juba Merle ja Heleniga Big Benis kokku. Nii hea tunne. Merlel oli ka pisike plika Helena kaasas, kes saab peagi 2 aastaseks. Väike moosinägu. Selline 2-aastane on ikka väga asjalik juba ja paras pätt ka ikka. Kuigi muidugi Helenat vaadates tundub, et ega tema pättusi kunagi ei tee.
Tellisime siis söögid ja joogid - mina siis lausa capuccino, vee ja virgin mojito. Nagu laev loksusin pärast koju - nii vedelikku täis. Söögiks oli mingi ahjukala sinihallitusjuustuga - päris normaalne aga ei midagi erilist.

Seltskond oli aga üle prahi. Merle ja Heleniga ei saagi teisiti. Kohtusime kella 11 ajal. See tähendas, et Heleni jaoks oli alles öö. Ta ju läheb meil alles kell 5 magama ja seega oli kell 10 ärkamine tema jaoks KOHUTAV! Aga ta siiski suutis seda. Astus siis laua juurde oma hallide ja väsinud silmadega. Polnud üldse sellist tunnet, et pole teda pärast Marta sündi näinudki. Merle käis korra külas, kui Marta oli vist umbes kuu vanune.
Ma olin endale eesmärgiks seadnud, et ma ei räägi ainult Martast. I did it! Merlega rääkisime kuni Heleni tulekuni ikkagi lastest, aga kui Helen kohale jõudis, jäi paratamatult lastejutt soiku ja jutustamist vajasid mitmed muud teemad. Heleni jutte on alati nii põnev kuulata. Temaga ikka alati juhtub. Ta on ikka kõige omapärasem inimene, keda mina tean. Kui Marta natuke suurem on, siis loodan ja usun, et saame ikka tihedamini kõik kolmekesi kokku.
Merlega räägime nagunii IGA päev. Päev ilma Merleta? Seda ei olegi olemas. Ja no hetkel on nagunii natukene kõik erilisem temaga.

Võib öelda, et ma tundsin end nagu vanasti. Üldse polnud sellist ema tunnet või "midagi on nagu puudu" tunnet. Ju siis ikka süda ütles, et Martal on vanaemaga igati hea olla. Ja tegelikult ju oligi.

Parkimine sai läbi 12.45 - mõtlesin, et ostan juurde, aga teadsin, et Marta on ärkand lõunaunest ja järgmine uni oleks juba päeva viimane ja pärast seda tuleb juba ööuni. Seega otsustasin, et tänaseks ikka piisab. Esimene kord ju siiski.

Võib öelda, et suhteliselt kimasin koju, käisin veel poes ja siis tormasin vanemate juurde.
Isa tuli õuel vastu ja ütles, et Marta juba tund aega röökinud. Mina ikka, et mis sa valetad. Ja siis tegi oma tõsist nägu, et on küll. Mul süda jättis hetkeks oma töö. Tormasin tuppa, saapad lendasid kassile vastu pead (mulle ei meeldi nende isepäised kassid nagunii eriti) ja astusin elutuppa. Neil hetkel magamistoas remont käsil ja Marta laiutas elutoas madratsite peal - palja pepuga. Ise oli ta muidugi super õnnelik. Muidugi, päike paistis tuppa ja tema oli just suure hunniku kakaga hakkama saanud. Vanaema vaatas mulle otsa, mis sa nii hilja tulid? Mina pidin nüüd tema hunnikut siin rookima. Aga siinkohal peab ütlema, et issi on Martale alati õpetanud, et kui vanaema sind hoiab, siis tuleb ALATI kakada. Issi ikka norib vanaemaga.
Nii hea oli näha, et pisike oli õnnelik ja rõõsa-rõõmus.
Vanaema oli just lõpetanud talle püree andmise. Lapsel olid kõrvatagused ka kõik püreega koos. Vanaema oli ise nii uhke, et body on puhas ju.
Ma tean küll. Ise olen ju igapäevaselt harjunud lapsega ja suudan tema hoidmise kõrvalt muud ka teha. Vanaema püüab aga temaga pidevalt tegeleda ja nö tuju kõrgel hoida. See on muidugi hea, aga siis saan ka aru, kui hoidmispäeva lõpuks on selline kergendustunne. Ja eriti, kuna Martal on varem ikka olnud kombeks kõva kisa teha enne unne jäämist. Nüüd aga juba teame, et hambad tulevad ja igemegeel rahustab ta päris kenasti maha - siiamaani - ppp.

Pakkisin siis oma Tipsi kokku ja sõitsime koju. Mängisime natukene ja siis läksime viimasesse päevaunne. See kestis vaid 50 minutit. Ma ei jõudnud selle aja jooksul veel magama jäädagi. Mis seal ikka!

Nüüdseks on Marta kenasti puhtaks pestud, puhas mähe all ja tudukombe seljas. Andsin ööpiima ära ning asetasin ta oma voodisse. Vaatas mulle veel seal otsa ja ei olnud eriti magamise nägu. Ise tulin ära elutuppa. Vaja ju Oktoobrikate tegemised üle vaadata. Marta tegi paar häälitsust, aga nüüdseks on toas vaikus. Kohe lõpetan ise ka trükkimise, sest Hallar juba undab. Tema ei kuule ju telekat, kui mina siin trükin. Ja tal on ju ikka vaja uudishimutseda, kelle jaoks ma seda blogi siin kirjutan. Ise küsib, kas ma hingata tohin, või kirjutad sa selle ka kohe blogisse.

Õhtuks on südames hea tunne. Sai oma kallikesi näha ja natukene end tuulutada. Nii hea oli. Ja kõige parem oli see, et Martal oli hea olla! Ma kordan - ma ei kannata kui ta nutab. Ma ei lase tal peaaegu kunagi nutta. Kaks kuud ta isegi nii röökis enne magama jäämist, sest meil ei olnud aimugi, et 2-kuusel võivad hambad sügeleda ja valu teha. Tänu Oktoobrikate Geiri soovitusele proovisime igemegeeli panna, kui enne päevast und kisa tuli - see aitas. PPP. Nüüd püüan kõik need 2 kuud tasa teha. Nii paha tunne, et lasin oma lapsel nutta ja ise aru ei saanud, MIKS ta nutab.
Super mõnus päev oli ja sai mõtted eemale KÕIGEST. Aga päeva lõpuks tean ainult seda, et armastan oma Pisikest veel rohkem! Aga nagu Merle ikka ütleb, pean õppima rohkem lahti laskma, sest mina vajan aega iseendale ja Marta vajab ju ka teiste inimestega harjumist.

                                            Virgin Pina Colada ja Merle/Helena

                                      
                                               Virgin Mojito


Helen oli nii unise näoga, et päike otsustas tema näo oma päikesekiirtega katta,  seega temast pilti ei ole!

                                                      Minu Mimm!

Die Liebe - paikaloksumine

Ma mõnikord ikka mõtlen, kuidas on võimalik kedagi võhivõõrast niii väga armastada. Selles mõttes võhivõõrast, et sugulastest hoolimine ja oma pere armastamine on ju loomulik, aga sinu ellu tuleb keegi tundmatu, kes lihtsalt teeb su südamesse pesa ja vot enam sealt ära ei lähe. Sa lihtsalt armastad teda sama palju, kui oma peret ja tema ongi sinu pere. See kõik kujuneb ajaga nii välja ja keegi kunagi ei mõtle sellele. Mina aga hakkasin sellele ühel päeval mõtlema. Kes ta mulle õige on? Nojah, nüüdseks siis abikaasa, kellega oleme õigepea juba 7 aastat koos olnud, aga see kõik arenes ju välja täiesti nullist.
Sa võtad lihtsalt kellegi võõra nii omaks, et sa lihtsalt ei kujuta oma elu enam ilma temata ette.
Need on kaks südant, mis löövad ühes rütmis - tuks-tuks-tuks. Muidugi esineb kergeid ja ka tugevamaid rütmihäireid, aga neist saadakse üle. Õpitakse. Vabandatakse. Minnakse koos edasi.
Ta lihtsalt on eriline. See eriline, kes suudab mind nii naerma ajada, et piss tuleb püksi. See eriline, kes suudab mind pisarateni vihale ajada. See eriline, kellega koos olles on hea ja turvaline.
Me pole kumbki ideaalsed. Minul on oma vead ja temal on oma vead. Muidugi temal on neid oma vigu raskem tunnistada, kui minul, aga 7 aasta jooksul on see mulle ka selgeks saanud. On asju, mille kallal näägutamisega ei viitsi enam vaeva näha. KUI ma olen talle näiteks seda, et ära jäta oma musti nõusid igale poole laiali, juba sada korda öelnud. Miks ta siis ei õpi sellest? Ma olen väsimatu selles suhtes küll. Ma võin talle kogu aeg öelda ühte ja sama asja ning tema vastab mulle ikka ja jälle samaga: MIDA SA VINGUD? No tead mees, ma olen sulle sada korda teatud asju öelnud. Õpi neist. Ära rohkem siis tee. Siis ei pea ju mina kogu aeg samal teemal jahuma. Ma ei saa mõnikord ikka neist meestest aru. Kui tema mulle ikka midagi ütleb või nõuab, siis ma arvestan sellega ja näen vaeva, et tema elu ka lihtsamaks teha. Aga ega tema seda ei näe. Või vähemalt ei tunnista ta end seda nägevat.
Naistel käib see ka hooti. Mõnikord mind ei häiri tema lohakus kohe üldse. Teinekord ma võiks kogu kupatuse aknast välja visata. Need ongi rütmihäired. Neil hetkedel meie südamed küll ühes taktis ei löö. Kohe kindlasti mitte. Mõnikord võivad need rütmihäired päris pikalt kesta - isegi kuni nädal aega.
Kohutav, kuidas ta küll nõuab, et elamine oleks korras, aga ise seda korras ei hoia. AGA garaaž peab nt veatu olema. Kui mõnikord sealt midagi võtan ja siis valesse kohta tagasi panen. Oi siis on kohe pahandus.
Tegelikult tahaks ma rohkem aega ja tähelepanu. Päeval on ta nädala sees tööl. Nädalavahetused on ka siin maal ju alati midagi huvitavamat teha, kui naise ja lapsega toas vahtida. Nii ta siis tuleb õhtul päris hilja tuppa ja läheb netti või vahib telekat. Ja nagu mehed ikka. Nemad ei oska korraga kahte asja teha. Mõnikord räägin pika jutu ära ja tema ütleb ikka vaid möh? Kas sa ütlesid midagi? Vot ega ei öelnud küll!
Mina kuulan teda alati, sest ega tv-st vaatame ju nagunii seda, mis talle meeldib ja üldjuhul on see midagi, mis mulle nagunii ei meeldi. Seega suudan teda alati kuulata. Aga no neil on tööl nii lõbus ja tore, et ega kui ta koju jõuab siis ta enam juttu ajada ei tahagi. Ja kui ta siis mõnikord reede õhtul ütleb, et kuule ma tahaks seltskonda, et ma lähen meestega sauna või kuhu iganes. MIS MÕTTES? Ma olen 4 kuud lapsega kodus olnud ja ei saa eriti kuskile. Sina käid tööl ja muudkui sõidad ringi ja tahad ka seltskonda? Mis seltskond mul siin hommikust õhtuni on? Vabandage väga!
Aga ega ma üldjuhul niisama norin, sest ega ma ei tahagi Marta kõrvalt ära minna. Ja siiamaani on Martal need kisatuurid ja Hallaril on siis väga raske temaga toime tulla. Ta ikka ei kannata üldse, kui Marta nutab. Kui Marta piiksu teeb, siis kohe võtab ta sülle. Eks hakkan tasapisi taas seltskonda pürgima, kui Marta juba suurem on. Hetkel on nii lõbus temaga kodus olla ja hirmsasti kardan ta päevarežiimi sassi ajada. Appi, jälle ma räägin Martast.
 Aga tegelikult pidin ma ju Marta issist rääkima. Jah, tänaseks päevaks on ta rohkem Marta issi kui minu abikaasa. Ega meil üksteise jaoks Marta esimestel elukuudel aega ei jätkunudki. Hea kui söömiseks aega leidsime. Mida suuremaks Pisike kasvab, seda nö lihtsam on, sest kui ta meid vaadata saab, siis ta on tükk aega rahulik ja vaatab, kui me sööme.
Lugesin kuskilt, et lapse tekkimine paarisuhtesse ongi üks kõige suurem suhte proovikivi. Alguses oli küll nii armas ja nunnu ja tore, aga siis hakkas peale kõik muu. Miks mina pean kogu aeg lapsega olema? Ole sina ka vahel. Ma tulin just töölt ja olen väsinud. No mina olen temaga 24 tundi päevas koos ja pool ööd magamata. Aita mind ka vahel. JNE JNE JNE. Aga kui aus olla, siis nüüd, kui Marta on 4,5 kuune on ka see aeg läbi saanud. Selline üksteise edasi-tagasi tõukamine ja süüdistamine ja nõudmine. Miks mina pean ja sina ei pea? JNE. Tegelikult täiesti jube. Aga eks me proovisime seda lapsevanemateks olemist ja püüdsime end nö paika loksutada. Tänaseks teab Hal, et Marta ongi kõige tähtsam. Kui tema vajab seltskonda, siis palun - mingu! Mina vajan hetkel Martat!
 Aga peab tunnistama, et vahepeal kui raadios või teles või netis mõnd head lugu kuulma juhtun siis tuleb küll SUUR tantsuisu peale. Natukene imelik üksi kodus tantsida ja Marta tantsimise jaoks ka veel natukene väike. Aga no ma eeldan, et tantsuoskus ei kao aastatega kuhugi. See nagu rattasõit ju. Ja ega ma ei igatsegi koos Hallariga peole minna. Pidudel me nagunii kunagi koos ei ole. Siseneme ja väljume koos. Vahepeal eriti ei kohtugi. Ja juua ma ka ei taha. Ma olen ju alati see, kes käib kainena peol ja nüüd veel enam. Üldse pole mingit alkoisu. Vastupidi. Mul on niigi pärast sünnitust kogu aeg kuum ja kui alkot joon siis veel kuumem. Parem loobun. Sai ülikooli ajal seda niigi piisavalt tarbitud. Mõnel korral kindlasti täpselt paar grammi rohkem kui oleks tohtinud ja eks siis tulid lollused ka. BJ-club teab, aga ei räägi.
Aga tegelikult on asjalood nii, et hakkasin seda postitust üleeile kirjutama (vist) ja siis ma armastasin Hallarit hullupööra. Täna ma teda enam nii palju ei armasta ja et siis teda mitte kiruda, siis pigem lõpetan selle postituse. Eks Die Liebe selline ongi. Mõni päev hõljud pilvedes, teisel päeval oled poole tagumikuni sita sees. Aga südames armastad vaikselt edasi ikkagi.
Tegelikult olen täna lihtsalt nii väsinud, sest Martal tulevad hambad ja siis ei ole öösiti nii palju magada saanud kui tahaks. Siis kohe plirts-plärts tuju ka. Või on asi kevadväsimuses. Peakski poodi vitamiine ostma minema.
Ma usun, et me oleme Abikaasaga hetkel sellises päris heas paigas oma elukesega (just nüüd kui meie elus ka laps on). Me ju alles 4,5 kuud siin loksunud - usun, et natukene veel ja olemegi paigas. OR NOT!
Küll see arrrrmastus on üks imelik asi!

Eluke Martaga (kuni neljanda elukuuni)

Ma arvan, et püüan nüüd kokkuvõtte teha Marta esimesest neljast elukuust ja sellest, kuna ja mida ta õppis ja tegi. Ja muidugi ka sellest, kuidas meie pisike kaalus ja pikkuses juurde võtab.

Sündides :  3923 g ja 51 cm
1kuusena:  4860 g ja 56,8 cm
2kuusena:  6130 g ja 60 cm
3kuusena:  7240 g ja 63,5 cm
4kuusena: 8160 g ja 67,2 cm

Kasvab ja kosub kenasti meie Ingel. Siinkohal siis ka sellest, mida emme vihkab. Nimelt ei meeldi mulle see kohe ÜLDSE, kui inimesed oskavad last nähes kommenteerida vaid seda, kas laps on paks või mitte. KOHUTAV! Ühegi lapse kohta ei tohiks öelda paks! Küllap see minu enda kompleks, aga nii see on. Ma kohe hirmsast saan pahaseks ja kõnnin minema, kui sellist juttu kuulen. Kui muud lapses ei näe, siis parem olge vait ja ärge öelge midagi.
Eks on Marta kohta ka niimoodi öeldud ja no mul kohe torkab südames, kui seda kuulen. Marta pole kindlasti nälginud näoga laps, aga ta on kaalukõveriku järgi vägagi keskmise kaaluga laps. Muidugi pikkust on meie pisikesel isegi ülearu. Aga no kui issi on pikk, ega siis peab ju tütar ka pikk olema. Muidugi loodan, et kuna mina olen kääbus, siis vast Marta päris 2 meetrine ei saa tulevikus olema.
Marta sai rinnapiima vaid esimesed 2 nädalat. Piima lihtsalt ei tekkinudki rinda ja niimoodi läksime täielikult RPA peale üle. Algusest peale on Pisikesel olnud probleeme toidu väljaheitega ja seetõttu käisime mitu korda ka Tartu Lastekliinikus ja gastroenteroloogi juures. Nüüd sööme Aptamil AR (anti-reflux) segu, mis peab enne söötmist umbes 5-7 minutit seisma ja see muutub selliseks püreesuguseks ja püsib paremini sees kui tavaline piim. Proovisin nüüd 4kuusena ka tavalist Aptamili piima anda, aga see tuli kõik voolates välja ja Martal oli tükk aega väga kehv olla. Aina oksendas ja köhis, sest see piim läks muudkui kurku. Küllap peame siis ikkagi seda AR segu edasi andma. See päris palju kallim, kui Aptamili tavaline piim, aga peamine, et lapsel hea oleks. Tartu apteekides maksab 600 g pakk umbes 15 euri, Otepää apteegis saame tänu Pillele umbes 13 euriga (peab tellima, sest kohapeal sees kunagi ei ole) ja Rimis maksab pakk 10.95. Täiesti hullumaja, milline hinnavahe apteegiga.
Hakkasimegi Martale 2 päeva enne 4kuuseks saamist püreed andma, sest lootsime, et siis jääb söök paremini sisse, aga eks ikka vahel tuleb välja. Isegi selle spetsiaalseguga. Alguses kurnas see probleem meid väga. Aina käisime arstil, sest päris paha oli vaadata, kui lapsel nii halb olla. Muudkui mulksus piima välja. Tänaseks oleme sellega juba harjunud ja kui aus olla, siis on olukord ikka palju paremaks läinud. Püreed sai Marta esimest korda siis 13. veebruaril. Alustasime lillkapsapüreega, järgmisena kõrvitsapüree ja siiamaani on lemmikuks kartuli-kõrvitsapüree. Hommikuti sööme ka natukene ploomi- või õunapüreed. Kui 5kuuseks saame, siis hakkame ka putru natukene maitsma.
Millegipärast jõudsin jutuga juba tänapäeva välja, aga no nüüd saigi siis see söömisteema ära räägitud.
Alguses olid meil öö-päev ikka päris pikalt veel sassis, aga tasapisi saime asja korda ja siis hakkasime öösel umbes 3 korda sööma (vahel ka 4) ja nüüd sööme siis tegelikult 1-2 korda öö jooksul. Üldiselt võiks öelda, et läheme 20-21 ajal magama ja sööme esimest korda 2-3 ajal öösel ja siis umbes kella 5 ajal on meil mõnikord gaasid. Siis tuleb Pisike emme kaissu ja magab edasi. Aga muidu ärkab ta 6 ajal ja tahab süüa. Ja ega ta eriti siis enam magama ei taha jääda. Hakkab jutustama ja issit togima, et ta ei magaks. Aga siis võtan ta enda kõhu vastu kaissu ja pikapeale tuleb ikka uuesti uni peale ka.

Aga no kell 7 või maksimaalselt kell 8 oleme ikka üleval. Kella 8ni magada oleks lausa luksus, aga kuna läen nagunii koos Martaga kella 21 ajal magama, siis on päris ok kell 7 ärgata. Isegi kell 6 ei ole hullu. Kui Pisike ikka oma hambutu naeratusega otsa vaatab, siis ei tahagi ju enam magada.
Ööd ei ole tegelikult ju sugugi hullud, aga mul on endal suured raskused uuesti magamajäämisega, kui olen kord juba üles ärganud. Tänaseks on aga ka see probleem suhteliselt lahenenud ja uni tuleb pikapeale ikkagi.
Ahjaa, üks asi, mida emme veel vihkab on süstimine ja üldse igasugune torkimine. 3kuusena oli Martal 2 nädalat järjest kõht nii lahti. Kakas kuni 8 korda päevas. Nii käisime siis Tartu Lastekliinikus kontrollis ja võeti näpust verd. JUBE. Kaks pikka ampulli pigistati näpuverd täis. Laps oli pigistamise ajal minu süles ja röökis meeletult. Vahepeal mõtlesin, et võtan oma lapse ja kõnnin minema. Kui oleks teadnud, oleks Marta issi sülle andnud, sest issi oli ju ka kaasas. Siiamaani on kõik ülejäänud süstimised päris ok-lt läinud. Korra tuleb kisa ja kohe kui emme või issi sülle saab on vaikus. Täna käisime 4,5 kuu vaktsiini saamas ja Marta ei nutnud isegi korraks. Sekundiks vajusid suunurgad allapoole, aga siis oli juba naeratus näol tagasi. SUPER! Marta sai vist aru, et emmel on nii raske seda süstimist näha.
Mis selle nelja kuu jooksul siis veel huvitavat on toimunud? Peab kõik tasapisi meelde tuletama. Näiteks vannitamine on meil puhtalt issi töö. Eks emme ka ikka hoiab asjade käigul silma peal, aga vannitab last siiski issi. Mina siis pärast kuivatan, kreemitan, musitan. Üldse on õhtud meil täielikult Marta päralt. Vahepeal tahtis ta meil hirmasti juba kella 19 ajal ööunne jääda ja siis äratasime ta kella 21 ajal üles ja panime ööunne. Iga õhtu juurde kuulub siis kas Marta vannitamine ülepäevi või siis mitte-vannipäevadel peseme pepu, näo ja käed puhtaks. Emme nimetab vannitamist saunapäevaks, sest laps on vannist välja võttes kuum - justkui oleks saunast välja tulnud. Pärast vannitamist saab Marta ka alati puhta tudukombe selga. Muidu panime iga õhtu uue kombe - alguses, kuna Martal tuli öösel ka palju sööki välja (vahel öökis nii et lämbub või ära - jube) panime seetõttu alati uue tudukombe, aga nüüdseks on see emme kiiks, et alati peale vanni peab laps saama uued tuduriided selga. Ja päeval on meil nagunii kogu aeg uued ja puhtad riided seljas, kuigi Marta harva oma riided ära määrib. Ainult pükse kanname mõnikord maksimaalselt 2 päeva järjest.
Vannitamine Martale meeldib. Esimesel kuul oli küll raske leida see sobiv hetk, kuna ta on valmis vanni minema, et kõht poleks liiga tühi ega liiga täis. Ja pärast vanni pidi ta kiirelt riidesse saama ja siis ööpiim kohe sisse ja magama. Muidu oli selline röökimine. Nabaväät kadus meil alles 1 kuuseks saades ära ja seetõttu pidime seda kaua-kaua puhastama. Üldse ei meeldinud Martale need hommikused ja õhtused protseduurid. Nüüdseks on need tema lemmikud (ppp). Talle meeldib, kui riidesse hommikul pannakse ja peput pestakse, sest ta teab, et siis emme pärast alati võimleb ja laulab temaga (kuigi ma üldse laulda ei oska). Ja õhtuti on Martal hea meel, et issi tal riided seljast võtab ja pepu peseb. Issi on ju nii naljakas.

Iga päev magab Marta ühe une õues. Mõnikord ka kaks. Vahepeal magas kenasti kaks pikka und (ikka 3 h), aga nüüd on 40 minutit uni. Aga kui õues oleme, siis peab emme lihtsalt natukene veel jalutama, kui Marta pärast 40 minutit üles ärkab. Siis jalutame umbes 10-15 minutit veel, siis laps jälle magab ja isegi kuni mitu tundi. Täna magas ka nt pea 3 tundi õues. Esimese tunni jalutades ja ülejäänud aja seisvas kärus. Aga toas küll üle 40 minuti magada me ei oska. Marta lihtsalt ei oska ühest unest teise üle minna. Mõnikord, kui emme ta kaissu võtab, siis see ikka meil õnnestub ka, aga üldjuhul mitte. Marta kipub ärgates kohe jutustama ja itsitama, kus sa siis enam magada saad.
Päeval see magama jäämine on täitsa hullus. Mõnikord laps ikka röögib täiest kõrist ja on läbimärg, aga ei suuda magama jääda. Endal silmad kinni ja aina kõõritab, aga no ikka vaja kisada. Eks püüab endal und ära ajada. Täitsa jube! Niii NIII paha on sellist asja vaadata. Püüan ikka tugev olla, sest Marta ju tunneb, kui ma närvi lähen. Mõnikord tuleb aga ka endal vägisi pisar silma. Õnneks on meil aga ka häid päevi. Vahepeal jäi ta nädal aega täiesti ideaalselt tuttu. Ta ju alles nii pisike, las kompab natukene maailma ja sätib oma elu paika. Mina luban talle kõike! Merle ikka ütleb, et ära midagi oota ega looda, sest laps teeb nagunii seda, mida tahab. Ja no mingit kreisit unekooli ma talle küll tegema ei hakka, et lasen tal kisada. Kui ta tunneb, et peab süles kisama enne und, las ta siis kisab. Kui üles ärkab siis on see kisa nagunii meelest läinud - siis vaatab mulle ikka rõõmurull otsa.
Kõige toredam on ikka see, kuidas Marta hommikuti ärkab. Väike jutupaunik.

No ma ikka väga hullu jumaldan teda.
Ma arvan, et esimesel elukuul pidi Marta ikka päris palju nutma. Issi meil isapuhkust ära ei kasutanud ja nii olingi pisikesega üksi kodus. Kui uni tuli, siis tollel ajal veel selle peale suurt kisa ei tehtud, aga kui nälg oli, siis ikka nuttis südantlõhestavalt. Kuna ta oli nii pisi, siis ei saanud söögi kokkusegamise ajal teda süles ka hoida ühe käega ja nii ta siis oligi diivanil ja nuttis. Kohutav! Täitsa paha emme ikka! Tänaseks on see aga suhteliselt möödanik. Muidugi oli raske ka see, et Aptamili AR segu pidi 5-7 minutit seisma enne söömist ja püüa sa 1kuusele see selgeks teha. Nüüd ta juba on suurem ja on võimalik kasvõi jalutamise abil ta tähelepanu mujale juhtida. Mõnikord kui issi temaga õhtuti hädas on siis kõige lihtsam ongi Martaga lihtsalt jalutada.  Nii huvitav on ju kõrgel olla ja kõike uurida-puurida.
2nädalasena käisime esimest korda ka käruga jalutamas. Meil vedas, sest see aasta tuli talv väga hilja ja oli pikalt-pikalt mõnus ja sügisene ilm. 1kuusena magasime isegi kaks und õues. 2kuusena aga juba vaid ühe, sest vahepeal oli väga külm. Paar korda me ei saanud õue, sest oli ikka kõvasti üle -15 kraadi külma ja mõnikord oli lihtsalt nii kõva tuul. Aga muidu meil siin külapeal ikka räägiti, et Marta emme on hull - ükskõik mis ilm õues ka ei oleks, tema läheb ikka lapsega jalutama. Nii see oli ja on ka!
Pead tõstab Marta juba 1kuusena täiesti ideaalselt. Vaid vahepeal tudiseb ja pea väsib ära. Esimene korralik naeratus tuli 1,5 kuusena ja 2,5 kuusena kuulsime esimest naerulaginat. Issi tegi lollusi ja siis Martal oli nii lõbus. Aina itsitas kõva häälega. Seda on ikka nii lahe vaadata. Täna võib öelda, et Marta naerab kõva häälega ikka kui issi rumalusi teeb või kui emme ta kõhtu näksib. See on nii lõbus.

3kuusena oskab Marta küljele keerata, aga emme kartis kaua aega, et kõhuli me keerama ei hakkagi, sest Martale ikka üldse ei meeldi kõhuli olla. Siis aga hakkasime igal hommikul võimlema ja kõhuli keerama. 21. veebruaril keeras Marta end esimest korda ise kõhuli. Mängis mängukaare all ja siis hakkas keeramist proovima. Nagu lupsti oli kõhuli. Nüüd on juba päris osav keeramises. Keerab end mängukaare all kõhuli ja hakkab õigepea hädaldama, sest ta tegelikult ei taha ju üldse kõhuli olla. Aga keerata on ju nii lõbus.
4kuusena käisime ka füsioteraapias ja füsioterapeut Teele ütles, et Marta nii pikk tüdruk. Pikkadel lastel pidavat kõik asjad rohkem vaeva nõudma ja ka aega võtma kauem. Muidu aga Teele kiitis meid, et oleme tublid ja oma vanuse kohta kenasti arenenud. Kõhuli olles lükkab Marta end ka käte peale püsti. Äkki hakkab varsti juba roomama ka.
Mänguasju meie Martal eriti palju ei ole. Meil on lamamistool, mängukaar, mis on peamised ja lisaks on lemmikuks onu Alvari pere jõuludeks kingitud Chicco kõristi. Siis on meil veel paar mänguasja, krõbisev raamat ja tudulapp Lepatriinu.
Nüüd sööme siis 2 korda päevas püreed. Hommikul nt ploomipüreed ja lõunaks juurviljapüree, aga õhtul juba vaid piim. Gaasirohuna kasutasime siiamaani Cuplatoni. Alates eilsest pole seda söögile lisanud. Vaatan nüüd paar ööd, kas lähevad gaasid hullemaks või mitte. Hetkel vaid hommikuti kella 5-6 ajal gaasid ja siplemine. Seetõttu tahakski seda Aptamil AR piima välja vahetada, kuna see magusam kui tavaline piim ja see magusus tekitab ka rohkem gaase nagu arstid ütlevad.

Aga muidu ma hirmsasti naudin praegust aega. Marta iga päevaga aina asjalikum ja üks SUUR väike isiksus. Väga asjalik pisike plika. Oskab juba igati emme-issi enda järgi jooksma panna. MUIDUGI ajab vahepeal mõni asi ka harja punaseks, aga püüan ikka rahu säilitada. Issil on see rahu säilitamine natukene raskem. Tavaliselt on nii, et kui ise ikka hästi rahulikuks jääda, siis kandub see ka lapsele üle. Nagu Kaisa ikka korrutab, peab hästi enesekindel olema.

Tegelikult ei nuta Marta peaaegu üldse. Sellepärast ongi ikka väga paha näha, kui ta enne uinumist nutab...mis nutab? ikka kisab täiest kõrist. Aga saime paar nõuannet ja eks ma püüan neid tasapisi proovida. Äkki tõesti leiame abi. Küll see oleks tore. See ongi hetkel ainuke mure, mis emmet-issit vaevab...ppp

(asoo...Martal on alaseljal hemangioom, millega käisime kirurgil, kuna pärast sündi on see kõvasti suurenenud. Kirurg oli super tore ja sõbralik ning ütles, et tema ei hakkaks veel last narkoosiga kurnama. Kui veretäpp suurenema ei hakka lähiajal kiiresti, siis las ta olla ja võime veel oodata. Nii me siis ootamegi.)

Aga muidu on Marta minu Maailm! Ma võin kõigest ja kõigist loobuda, aga Marta peab olema. Jah, ma olen õde, tütar, abikaasa, sõbranna jne jne, aga hetkel tahan ma olla ema. Võib olla tahan isegi terve aasta ainult ema olla. Kas mul siis ka veel mõni sõbranna alles on? Vist ei hooligi sellest! Ma lihtsalt jumaldan oma Pisikest ja neid, kes sellest aru saavad. Usun, et kõik läheks palju paremaks, kui saaks Marta unekisast üle. Aga usun, et iga ema ütleks nüüd, et kui ühest asjast lahti saad, siis on kohe uus mure ukse taga ootamas. Mina olen valmis!
Aega on nende pidude ja seltskondadega. Esimese aasta jagan oma Kallikesele turvatunnet ja armastust, et ta teaks, et olen alati olemas ja torman iga piiksu peale kohale. Muidugi ei kannata siinkohal neid targutajaid, kes siis nt ütlema tulevad, et kui laps kisades ja kussutades magama pannakse, siis on ta ilmselgelt juba ära hellitatud. Aga nii see ei ole. Kuni teise elukuuni jäi Marta kenasti magama. Panime ta külili oma kohale, luti suhu (või mitte, sest ega ta hullupööra lutti ei fänna) ja juba ta magaski. Ta isegi ei teadnud, mis see kussutamine on. Ja ühel päeval ta lihtsalt hakkas röökima enne magama jäämist. Ja kui laps ikka röögib, siis minu süda ei luba teda diivaninurka või oma voodisse pikali jätta. Muidugi võtan ta sülle ja kaisutan. Aga ega sellest abi ikkagi ei ole. Seega kuradile te kõik, kes leiavad, et neil on vaja kommenteerida! Hoidke oma kommentaarid endale ja las meie muretseme ise oma lapse pärast! Targutamist pole meil vaja! Pigem andke nõu, mida teha tuleks, et ta ei röögiks või ükskõik millise muu asja osas. Igasugune abi nõuannete kujul igasuguste murede osas on teretulnud. Me oleme ju ka esimest korda lapsevanemad. Heietada oskab meist igaüks.
Olen kuri? Mis siis! Lõvi tähtkujus sündinud lõviema oma Pisikesele!

Asoo, Martal on hästi palju raamatuid ka juba. Vanaema on peamine raamatute kinkija. Raamatud ongi meie lemmikud ja asjalikud ka. Alguses lugesime iga õhtu enne magama jäämist ühe muinasjutu ja Marta kuulas hoolega. Nüüd jääb Marta aga enamjaolt enne magama kui emme lugema jõuab hakata.