Esimesed päevad pisikese Imega, kes sai nimeks Marta

Nüüd olimegi siis juba kolmekesi. Milline Ime! Emme oli küll veel väga nõrk ja ei saanud sugugi hästi liikuda, aga laps vajas oma ema ja nii sai siis end püsti aetud. Alguses ikka Halla toe ja abiga, kuid siis tasapisi sai juba paar sammu astutud. Esimesed tunnid olid hästi vaiksed ja unised. Imetlesime oma Pisikest, magasime ja jälle imetlesime.
Muidugi sai kohe ka lapse nimele mõeldud. Issil oli raseduse keskpaigas juba mitu nime olemas: Marta, Matilda, Madli. Ütlesin juba raseduse ajal, et issi paneb Pisikesele nime. Nii kutsuski verivärske issi oma tütrekest juba algusest peale Martaks, või siis Atram (issil on kombeks kõiki nimesid tagurpidi kasutada, emme on ka vahepeal Niirt ja issi on Rallah).
Samal päeval, kui Marta sündis, käisid ka esimesed külalised. Marta mõlemad vanaemad ja vanaisad, vanatädi, onu Siim, tädi Annika ja onu Tauno. Martat filmiti ja pildistati ja imetleti. Hallari suguvõsas on päris palju pisikesi lapsi ja eks ollakse juba harjunud, et pisikesi aina juurde sünnib. Minu suguvõsas oli Marta aga üle 22 aasta esimene pisike Lapseke, kes sündis. Üle päris pika aja on nüüd meie suguvõsas ka üks pisike Ime. (Nüüdseks on ka Liina oma pisikese Uku Kristen Kaisi ilmale toonud - 21 jaanuar 2012 ?)
Haiglas käisid meid ka onu Alvar, tädi Kätlin ja nende poeg Rasmus vaatamas ja tõid Martale esimese kingituse (pisike pehme mõmmi, kelle seest kõlab muusika, kui teda sabast tõmmata).

Päev pärast Marta sündi tulid emme-issi (nüüd siis vanaema-vanaisa) Martat ja värskeid vanemaid uuesti vaatama. Muidugi minu nõudmisel. Tahtsin neid näha ja muljetada ja kallistada ja eks nemadki soovisid Pisikest näha. Eks oma ema on kõige tähtsam ja igatsesin teda kogu aeg ja tahtsin, et ta oleks seal minuga - just sellisel erilisel ajal. Eks ka tänasel päeval on ema kõige suurem nõuandja ja kui ikka mure on, siis pöördun tema poole. Või Merle poole.

Aga ei olnud kedagi meil seal haiglas abiks ja eks see nii õige olegi. Värsked vanemad pidid ise hakkama saama ja oma lapsega tutvuma. Seda me ka tegime. Muidugi oli issil lapsega suurem side, kuna laps toodi ju esimesena ikkagi issi sülle. See oli kohe märgatav, sest Marta oli issi süles väga rahulik. Emme ei saanud esimesel päeval ju üldse liikudagi ja nii õpetati issile lapse eest hoolitsemist - naba puhastamine, silmade puhastamine ja kõik muu. Kui emme perepalatisse jõudis oli issi juba nii vilunud lapsevanem, et isegi emme pidi imestama. Muidugi oli seda hea vaadata, aga samas ka raske, sest oleks ju ise ka tahtnud oma Pisikest sülle võtta, mähkmeid vahetada, riietada jne. Samas tuleb tõdeda, et issi sai kõigega nii hästi hakkama, et emmel oligi hea vaadata ja natukene puhata.
Ämmaemandad käisid meid pidevalt vaatamas ja õpetasid korralikult rinda andma. Kuna laps sündis keisrilõikega, siis ei olnud rinda veel nii palju piima tekkinud, kui vaja oleks. Seega käisin nö piima lüpsmas. (Hallari jaoks oli see nii naljakas, kuidas ämmakad seda lüpsmiseks nimetasid) Kuna Martal olid öö ja päev sassis, pidime päeval kõvasti vaeva nägema, et teda iga 3 tunni järel üles äratada, et ta sööks ja juurde võtaks, sest muidu me ei saa ju koju. Ämmaemandad käskisid igati vaeva näha, et ta üles saada. Õpetati isegi, et peab lapse paljaks koorima ja siis jalad külma vee alla panema, et siis ärkab üles. Seda me küll vist ei teinud, aga igatmoodi ikka püüdsime teda loksutada ja kõditada, et ta üles ärkaks. Vahepeal näis see küll täiesti võimatu missioonina. Mingi hetk arvas ämmaemand, et peaks lapsele rinnapiimaasendajat andma, kuna kaalumine näitas, et laps ei saa rinnast eriti midagi. Kuna olime kuulnud, et ei soovitata lutipudelist anda, siis kasutasime süstalt. Hirmus jamamine ja mingi hetk tuli selline karm ämmakas, kes ütles, et aitab küll, ta toob lutipudeli ja et lapse rinna võtmise võte on väga õige ja ei juhtu temaga midagi, et enam rinda äkki ei võta kui pudelist kergem on kätte saada. Aga Marta kippus isegi pudeli otsas magama jääma ja sõi vaid paar lonksu. Meile tundus, et ta oli öösel rohkem üleval kui päeval. Alguses panime kella tirisema, kuna öeldi, et peame ka öösel iga 3 tunni järel söötma, et ta juurde hakkaks võtma. Siis aga ütles üks ämmaemand, kes käis mulle valuvaigistavat süsti tegemas õhtul, et olgu tuli ära lastud, et laps aru saaks, et on öö ja tema tahab ka korralikult magada nii et ei mingit ülesäratamist. Aga Marta tahtiski just öösel rohkem üleval olla ja süüa. No päev ja öö ikka sassis lapsel.
Marta sündis laupäeval ja esmaspäeval läks issi koju, kuna oli hiljuti traktori ostnud ja oli ju vaja mänguasjaga natukene mängida. Mina aga tahtsin oma Tibuga kahekesi olla ja vaadata, kuidas see liikumine ja hakkamasaamine on. Päris jube oli temaga kahekesi jääda. Siiamaani oli ju enamjaolt laps issi hoida ja poputada. Hakkasin tasapisi harjutama. Issil tuli suurepäraselt Marta söömiseks ülesäratamine välja, aga no mina küll ei saanud teda mitte kuidagi üles. Kutsusin siis ämmaemanda appi. Tuli, vaatas, proovis ja ütles, et see küll imelik, et laps nii sügavas unes ja süüa ei taha. Ütles, et läheb kontrollib tal veresuhkrut. Küsis, kas soovin kaasa tulla, aga ma pigem keeldusin. Siiamaani vihkan neid süste ja haigettegemisi lapsele. Ei suuda ma seda vaadata, kui lapsele liiga tehakse. Juba varsti tõi ta lapse tagasi ja oli näost väga kahtlane. Ütles, et tuleb varsti lapsele uuesti järgi ja viib ta lastearsti juurde läbivaatusele. Lastearst pidi tunni jooksul vabanema. Küsisin, mis viga ja ÄE ütles, et lapsel veresuhkur väga kõrge. Tegelikult peaks vähe söönud lapsel see just madal olema ja seda kardetigi. Martal aga oli hoopis liiga kõrge.
Ootasin siis ämmaemandat ilma täpselt teadmata, kas peaks hirmu tundma või mitte. Hirm tuli alles siis, kui ämmaemand tuli 15 minutit hiljem uuesti palatisse, võttis lapse ja tormas minema. Sain aru, et miski justkui pahasti. Helsitasin emale ja nutsin lahinal, et Martal veresuhkur väga kõrge ja ta viidi kiirkorras ära. Ema rahustas. Siis just helistas isa ja küsis kuis on, rääkisin ka talle, mis juhtus. Kartsin, sest ka minul kahtlustati raseduse lõpus, et äkki suhkruhaigus tekkinud, aga kuna näitajad olid vaid kergelt üle piiri, siis ei pööratud sellele rohkem tähelepanu. Nüüd oligi hirm, et äkki muutusid raseduse lõpuks näitajad kõrgemaks ja kui naisel on raseduse ajal suhkruhaigus tekkinud ning see korralikku ravi ei saa, on suur võimalus, et laps võib sündida suhkruhaigena või lihtsalt on lapsel alguses veresuhkur kõrge või kõikuv. Issi püüdis ka mind rahustada, kuid oli ka ise väga närvis, et kui tõesti nii on, mis siis saab. Natukene pärast seda helistas vend ja küsis kuis mul on, kuna emme oli talle helistanud. Segasummasuvila. Selline minu perekond ongi, ALATI peame üksteisele rääkima ja üksteist teavitama, mis hetkel juhtunud või toimumas on. Marta oli päris kaua ära - umbes tunnikese vähemalt. Ootasin, ootasin - õigepea jõudis ka Hallar tagasi haiglasse, sest olin ka talle helistanud ja ta kirus end, et oli üldse ära läinud ja mind sellises olukorras üksi jätnud.
Laps toodi tagasi ja me jäime proovitulemusi ootama. Martal oli kaks korda veeniverd võetud. KOHUTAV! Mina vihkan seda ja nüüd nad võtsid minu Pisikeselt veeniverd. Ma ju saan aru, et see oli vajalik ja kõik, aga siiski. Ämmaemand ütles, et laps magas sellel ajal ja oli rahulik. Ei tea kas valetas?
Igatahes nii me siis ootasime. Õigepea tuli ämmaemand tagasi ja ütles, et mõlemad proovid olid täiesti korras. Nüüd rääkis siis ka täpsemalt, et norm veresuhkur on umbes 6, aga Martal oli 10, mis on üüratult kõrge. Sellepärast tekkis neil ka paanika. Kartsid samuti, et äkki suhkruhaigus või miskit sarnast, mis veresuhkru nii kõrgeks ajab. Siis seletas meile, et see näpuverega veresuhkru mõõtmine on alati selline, mis võib anda valesid tulemusi, seda küll harva, kuid siiski. Muidugi pidi see just meil juhtuma. Seega oli tegelikult Marta veresuhkur normis, ei olnud liiga kõrge ja ka liiga madal. Kiiresti helistasin emmele-issile-vennale. Issi ütles, et need olid tema elu kõige hullemad umbes 1,5 tundi. Ta ei suutnud isegi tööd teha ja tundis, kuidas tal ikka nii paha hakkas. (Mõte, et Martaga on midagi pahasti või et sellisel imikul on suhkruhaigus ajas meid kõiki hulluks.) Kui talle helistasin oli see muidugi suur kergendus. Samas muidugi kahetsusväärne, et noored vanemad nii paanikasse aeti. Aga see ongi arstide töö ja vähemalt tehti Martale vereproovid ja kontrolliti kõiki näitajaid, mis olid kõik korras. Kui emale helistasin, siis sain aru, mida tähendab emaks olemine. Ta ütles, et kui minuga rääkis, siis hoidis end tagasi, sest nägi, et ma niigi nii närvis ja püüdis mind rahustada - lapse pärast pidin ju rahulikuks jääma. Vähemalt püüdma. Aga minut pärast minu kõne oli talle venna helistanud ja siis vennaga rääkides ei suutnud ka tema pisaraid ja muretunnet tagasi hoida. Minu jaoks ja Marta jaoks püüdis ta tugev olla, kuigi ka tema enda emotsioonid olid nii laes. Super ema mul ikka. Aga usun, et selline asi on väga raske, kui pead ise tugev olema, et su lapsel hea ja kindel olla oleks. Naljakas, kuidas enne emaks saamist sellistele asjadele tegelikult üldse ei mõtle.
Martat vaadates oli ja on pidevalt selline tunne, et hing tahab katki minna. Südames niii pigistab ja raske on hingata. See on midagi niiiiiii imelist. Ja ma ei tajunud seda sugugi esimestel päevadel, vaid see saab siiamaani iga päev uuesti ja uuesti kinnitust. See imeline tunne aina kasvab.
Teisipäeva hommikul läksime Martaga kontrolli ja süste saama. Tibu tahtis süstide peale nutma hakata, aga kuna talle anti kohe glükoosi natukene suhu, siis saabus ruttu vaikus. Kuigi ma usun, et ta oleks emme süles ka maha rahunenud, aga arstid ei tahtnud sugugi oma asjatoimetusi segada lasta ja nii nad siis muudkui süstisid ja torkisid teda. Varbaotsast võeti verd ka veel kõigele lisaks.
Meie seisime Hallaga keset tuba ja ootasime/vaatasime. Siis tuli peaarst, kes on otsustajaks, kas saab koju või mitte, tõmbas mul öösärgi eest lahti, võttis rinna pihku ja hakkas pigistama. Nonii, tuleb piima küll. Hetkel veel ternespiim, sest oli selline läbipaistev, aga küll hakkab päris piima ka tulema. (MY ASS) Päris naljakas oli seal keset tuba seista, seal oli ju lisaks meile veel umbes 3 tolle päeva ämmakat, üks teine perekond, mõned õed ja siis veel õpilased. Ja mina seisin seal ja arst proovis mul rinda lapikuks pigistada.
Martat kaaluti, ta oli küll umbes 200g oma sünnikaalust (3923g) kaotanud, aga vahepeal oli see number madalam, seega oli ta siiski mõned grammid juba kenasti juurde võtnud. Vaadati, uuriti ja öeldi, et võime koju minna. Rõõmuhõisked ja tõsine sisemine paanika.
Kontrollist tulles põrkasime kokku Liisiga (ÄE Liis Pall), kes uuris last ja oli juba teadlik, et lõppes kõik keisriga. Õnnitles ja üritas ikka last vaadata. Kirjutan üritas, sest kuigi Liis on päris pikka kasvu naisterahvas, siis Hal on ju veel pikem ja kui Hal last süles hoidis, ega siis lapse nägu eriti näha ei olnudki. Palusin tal siis natukene kükitada, et Liis ka last näeks. Liis on super tore ja armas ÄE.

http://www.youtube.com/watch?v=iiqTWfjyAj4&feature=related  (täielik pisarate lugu)

Läksime palatisse pabereid ja arvet ootama. Haiglaarve oli kokku vist umbes 90 eurot ja selle tasusid minu vanemad. Juhuu! (kui ma õigesti mäletan)
Siis hakkasime tasapisi Martat riidesse panema, sättisime ta turvahälli ja oligi käes koju minek. Hallar kiirel sammul ees ja mina üritasin siis kuidagimoodi talle järgi jõuda. Auto oli päris kaugel ja AI kui valus oli haav.

Niimoodi me siis vaikselt koju sõitsimegi. Mina muidugi aina kaagutasin taga, issi sõida vaikselt meil kullatükk autos.
Jõudsime Otepääle ja viisime Marta vanaisale hoida, sest oli vaja poes käia. Külmkapp oli tühi ja Martale oli mõned asjad veel vaja osta. Näiteks nagu Aptamili rinnapiimaasendaja ja mõned asjad veel. Mul on väga hea meel, et olin nii korralikult juba asju varunud ja ei pidanud mööda poodi jooksma hakkama pärast Marta sündi. Nii pisikesega ei taha ju sugugi kuskil käia.
Kui poest tagasi jõudsime, naeris vanaisa, et tema ei ole näinud last, kes magades nii palju nägusid teeks. Ma isegi muretsesin sellepärast haiglas ja uurisin ämmakalt, kas see on normaalne. Tema kinnitas, et on küll. Uhh!
Ja nii me siis sõitsimegi koju ja saime Martale oma pesa tutvustada. Ta sai vist kohe aru, et see ongi tema kodu, sest ta oli maru rahulik ja õnnelik. Kindlasti oli õnnelik, kuigi ta seda ju veel eriti välja ei osanud näidata.

Kui issi oli õnnelik, et saime koju, siis mina olin kurb. Nii hea oli haiglas. Kõik tehti ette-taha ära ja tundsin end nii erilisena. Hallar oli ka siis nagu äravahetatud. Aina poputas mind ja Tibut. Kodus tegelesin juba mina lapsega ja söök pidi ka töölt tulevale abikaasale valmis olema. Tegin seda kõik muidugi hea meelega, aga haiglas oli tore lihtsalt olla ja mittemidagi teha. Uskumatu, et mulle meeldis haiglas olla. Tavaliselt ju inimesed vihkavad haiglaid. Muidugi oli hea kodus olla, aga haiglas oli ka väga mõnus. Siiamaani mõtlen, et tahaks jälle sinna. (hihi) Küllap oli asi selles, et ma polnud ikka väga kaua korralikult puhkamas käinud ja oli päris hotelli tunne. Olgu, söögid polnud seal erilised (kuigi Hallarile isegi meeldisid) ja ega isu ka ei olnud - Hallar sõi alati ka minu portsu ära ja IKKA veel oli tal kõht tühi.
Nüüd olime siis ometi oma pisikese Martaga kodus ja argipäev võis alata...

Keisrisünnitus - kohtumine pisikese Imega!

Lugesin hiljuti Pere ja Kodu artiklit, kus naine oli kõik kolm last sünnitanud keisrilõikega ja mulle väga meeldis, kuidas ta nimetas neid keisrisünnitusteks, mitte keisrilõigeteks, kuna oli kõikidel kordadel siiski ka päris valusid, tuhusid kogenud ja osa sünnitegevusest läbi teinud. Ma polnud kordagi veel otsest hirmu tundnud sünnituse ees. 14 oktoobri hommikul Tartu Naistekliiniku uksest sisse astudes olin üllatavalt rahulik, kuigi teadsin, et täna võib veel kõike juhtuda ja lähitundide jooksul saan teada, kas hakatakse esile kutsuma või mitte.
Kella 8 ajal hommikul saabusime ja koheselt alustati ka proovide võtmist. Alustades vereproovist, lõpetades uriiniprooviga. Ning kuni proovitulemuste selgumiseni saadeti meid ultrahelisse, et kontrollida, kas lapsega on kõik korras. Ultrahelist oli laps soo teada saamiseks juba liiga suur. Väidetavalt 4600 g - siinkohal tuleb ära mainida, et tulevane issi oli sündides 4700 g. Lisaks kontrolliti ka emaka avatust, mis oli 2,5 cm ja emakas oli pehmenenud, seega sünnituseks valmis.
UH vastused pandi paberile kirja ja nii läksime siis tagasi ootama. Ei läinud kaua aega, kui Kristin palatisse tuli ja ütles, et peame täna ikkagi esilekutsumisega alustama. Uriini oli valku tekkinud ja lootevett oli ka väheks jäänud. Lapse ohutuse mõttes oli parem sünnitus esile kutsuda. See, et lootevett oli väheks jäänud, tähendas, et platsenta ei töötand enam nii hästi (mis tingitud kõrgest vererõhust) ja oli vett läbi lasknud. Olin paar päeva enne kontrolli tulemist ka tundnud, et suurem kogus vett tuli, aga kuna lõpus surub laps nii hullult põiele, ega siis aru ei saanud, kas oli nüüd pissihäda või mitte.
Emotsioonid? Mul oli kohutavalt hea meel, et arst ise otsustas, et nüüd kutsume esile, sest ma ise ei oleks seda vist suutnud. Kuigi siiamaani arvasin, et ma ei karda, aga ikka kartsin küll. Mind pandi palatisse ja esimesed minutid oli ka Halla minuga. Ma ütlesin kohe alguses juba, et enne ma sulle ei helista ja sind ei kutsu, kui ikka põhjust on. Suudan ise ka rahulikult valutada ja arst ütles, et ega see sünnitus ei pruugi ju üldse käiku veel minna. Mõnel kestab esilekutsumine ikka päris mitu päeva. (Palatikaaslane oli juba teist päeva esilekutsumisel ja ei miskit)
Nii ma siis sain 3 tabletti päeva jooksul ning iga 2 h järel tehti KTG, et kontrollida lapse südametööd ja emakakokkutõmbeid. Juba pärast esimese tableti võtmist olid tunda muutused. Kerged valud alakõhus, nagu menstruatsiooni ajal. Enne teise tableti võtmist olid valud kergemaks jäänud ja tundus, et ega eriti midagi ei toimu. Sain teise tableti ja valud olid juba tugevamad. Umbes iga 15 minuti tagant. Õhtul kell 20 nõudsin siiski veel ka kolmandat tableti, sest oli ju siiski vaja, et lapse välja saaks. Siis juba valud tugevnesid. Kella 23 ajal kontrollis arst Eva-Liina Ustav emaka avatust, mis oli u 3 cm. Ja valud olid ka KTG järgi päris tugevad ja korrapärased. Mind otsustati sünnitustuppa üle viia, lootes, et sünnitus läeb käiku. Kell 24 olin juba sünnitustoas. Seal külastas mind kohe Liis Pall, kes minu ämmaemand. Ütles, et ära hakka abikaasat kutsuma, sest sul üksi parem valutada ja sünnitus ei pruugi käiku minna ja ei ole vaja, et me mõlemad unetult üleval passime. Nii ma siis ka tegin. Saatsin Hallale ja emale sõnumi, et sünnitustoas ja ootan/valutan. Emale sai veel kirjutatud, et kutsun Halla ikkagi sinna, kun arvasin too hetk, et kutsun ta ka kohale. Kell 3 öösel helistas ema Hallarile, kes magas ja ei saanud üldse aru, miks ämm küsib, kuidas teil kulgeb. Hallar siis seletas, et ta veel kodus ja ei ole kuhugi veel kutsutud. Nii olin siis üksi ja valutasin. Valude vahel üritasin natuke ka magada.
Valud olid algselt suhteliselt talutavad, aga muutusid aina tugevamaks. Valude vahed olid aga suhteliselt ebaregulaarsed. Kord 10 min vahed, siis jälle vaid 2 minutit. Kella 4 ajal hommikul olid juba päris korralikud valud ja neist tingitult tekkis ka oksendamine. Olin lugenud palju raamatuid ja soovitusi, kuidas oleks kõige parem sünnituse ajal olla. Kas selili, külili, põlvili, istuli jne. Millegipärast olin algusest peale külili, kuna voodi oli suht kõva siis vahetasin külgi, kuid lõpuks jäin vasakule küljele.
Öösel lubati, et kell 6 tuleb ämmaemand ja kontrollib avatust. Mind vist unustati, sest kaua aega ei olnud mitte keegi käinud ja kell hakkas juba 7 saama. Nii ma siis läksin ja kutsusin ise ämmaemanda, suutsin veel vabalt kõndida. Süda ütles, et pean minema ämmaka kutsuma, sest muidu ei jõua äkki Hal õigel ajal kohale. Otepäält Tartusse sõitmine ikkagi võtab natukene aega ju. Ämmaemand oli mega sõbralik, kontrollis avatust ja ütles, et see 5 cm ja kuna veed ei ole veel ära tulnud, siis kutsuge kohe mees siia ja siis avame veed. Enne ei hakka avama, sest rasedustoksikoosi diagnoosiga naised on tavaliselt hästi kiire lõpuga sünnitajad, et ootame esmalt ikka abikaasa ära.
Siinkohal mainin, et see emaka avatuse kontrollimine on NIII ebamugav ja valus. Ma täitsa vihkasin seda.
Nüüd aga helistasin OMETI Hallale. See oli nii suur kergendus, sest öö oli ju väga pikk ja kurnav. Muidugi oli hea, et sain rahulikult üksi olla ja hingamisele kontsentreeruda, aga nii hea oli talle helistada ja öelda, et võid nüüd tulema hakata. Mainisin veel, et tule rahulikult - söö ja ära kihuta, sest võib veel kaua aega minna (ma eeldasin, et läheb - esimene sünnitus ju ikkagi). Ise ma muidugi samal ajal kui helistasin nutsin lahinal. Lihtsalt metsik kergendus, et ta tuleb varsti mulle toeks ja ma ei pea üksi olema.
Ämmaemand kiitis mind mitu korda, et olen super hea hingaja ja olen terve öö üle elanud ja avatus juba 5 cm-i ning ma ei ole veel ühtegi valuvaigistist palunud (a la epiduraali). Ise ei tundnud mingisugust vajadust nende järele ja ega tegelikult ununes see võimalus ära ka. Kuigi mulle on kaks põlveoperatsiooni seljatuimestusega tehtud ja see süst polnud üldse valus ega midagi, aga ma vihkan igasuguseid süstimisi ja nõelu, seega loobusin. Ja valu ei olnud ka nii hull. Mida korralikumalt hingasin, seda kergemad olid valud. Ning nagu Kaire õpetas, valude vahel peab lõdvestuma ja ei tohi pingsalt uut valu karta. Nii ma ka tegin.
Kui ma kell 7 Hallarile helistasin, siis umbes 7.30 helistas tema mulle, et on Sõjatamme juures ja liigub tasapisi. (Hiljem rääkis, et kui muidu sööb hommikul nt kaks praemuna, siis tegi seekord 4, sest arvas, et peab ikka kaua aega seal passima. Lisaks oli ta hästi vaikselt sõitnud ja mökutanud, sest lootis kohale jõuda, kui laps juba sündinud on. Ma teadsin, et ta nii teeb, sest ta kogu aeg oli öelnud, et tuleb sünnitusele, aga ega ta eriti vaimustuses ei olnud sellest. Nagu ikka, tunnevad end pealtvaatajad teist valudes nähes väga saamatuna.)
Enne seda, umbes 7.20 ajal käis päris kõva pauk - mul tulid veed ära. Ega ma alguses ei saanudki aru, mis see oli, aga mäletasin, et Kaire kirjeldas, kuidas temal tulid ka veed suure pauguga. Tundsin vaid, kuidas soe vedelik minust välja voolab. Kui Hal siis helistas, et ta liikuma hakkas, ütlesin vaid, et veed tulid ära ja ÄE hoiatas, et nüüd võib kiire lõpp tulla. Eks ta seetõttu siis ka jokutas. Ja selleks hetkeks olid valud kohe päris tugevad ja aina tugevnesid.
Nüüd andis ämmaemand naerugaasi hingata. See ei võta valusid ära, aga aitab emakal lõdvestuda ja paremini avaneda.
Hallar jõudis 8.20 (kell oli kohe seinal ja ega seal toas muud ei olnudki eriti vaadata, kui kella), küllap oli see tema kõige aeglasemalt sõidetud Otepää-Tartu ots. Uksest astus sisse näost valge mees, kellel oli abitus näkku kirjutatud. Ta oli juba koridori kuulnud, kuidas ma oigan. Hallar aitas siis naerugaasi suu juures hoida. Mina vehkisin kätega, kuna tuleb suu juurde panna ja kuna ära võtta. Vahepeal tekkis segadus, sest vehkisin ka niisama ja siis ta ei saanud aru, mida ma tahan. Valude vahepeal me ka natukene rääkisime, aga mitte eriti. Valutades hingasin korralikult ja tegin sellist kerget õrrrr häält. Vahepeal helistas minu ema ja küsis, kuis meil läeb. Hallar läks wc-sse rääkima, sest ma ümisesin liiga kõvasti.
Mina juba päris suurtes valudes oigan ja mis teeb Hal? HAIGUTAB! Oi, kuidas ma siis teda sõimasin, et kuule mees, kas sul on igav, et sa siin haigutad. (Hiljem selgus, et stressiolukorras aitab haigutamine paremini õhku saada)
Ma jõudsin umbes 30 min valutada, kui tundsin vajadust pressida. Hal nägi mu näost ära, et press tuleb ja kohe pahandas, et ära tee, sa ju ei tohi äkki veel. Kuidas ta seda teadis? Vot sellest ma küll aru ei saa, kuidas ta teadis, et enne peab avatust kontrollima. Hal läks ja kutsus siis ämmaka, kes naeris, et 4 naist on koos terve öö valutanud ja nüüd otsustasid siis kõik korraga sünnitama hakata ja uus vahetus ämmakaid ei ole veel kõik kohal. Seega me olime suht omapäi seal. Ma ei saa öelda et suure osa ajast, sest see aeg Hallari jõudmisest, kuni Pisikese sünnini oli ju imeväike. Igatahes tuli ämmakas avatust kontrollima. JUBE. Niigi on valus ja siis ta veel hakkab avatust kontrollima. Kõik muu oli talutav, aga no see avatuse kontroll on küll ökk. Avatus oli juba 9 cm-i ja ämmakas lubas, et võin pressida kohe, kui uut pressi tunnen. Ainus, mis ütlesin oli, et KARDAN pressida. Ämmakas imestas, et miks? Seda ma ei teadnud ise ka. Hiljem selgub, et küllap see oli mu alateadvusega seotud, kuna oli pidev hirm, et on hästi suur laps ja kuidas ma tema ilmaletoomisega hakkama saan. Pidevalt oli ka hoiatatud, et võib olla ei saa ise sünnitada ja peab keisri tegema.
Aga mis seal ikka. Kui tuli uus press siis pressisin - vist! Pessid olid siis sellised, et pressisin ja tegin pressimise ajal karu häält. (Kaire, kelle ämm on ämmaemand, rääkis, et kui teed sünnitamise ajal karu häält, siis on kõik õige) Aga pessi lõppudes muutus karu hääl kiljumiseks. Selline kitsikuse kiljumine - nagu siga aia vahel. Mina ei teadnud, et midagi valesti on, aga nägin kui ruumi aina inimesi juurde tuli. Arst tutvustas end ja hakkas minuga rääkima. Minul olid pressid juba kadunud ja oli üks suur ja pidev valu - ei mingeid vahesid valudel, mis tavaliselt peaks olema. Arst siis palus mul rahuneda (Mina ju suht rabelesin ja oigasin, sest hirmus valus oli, aga sain suurepäraselt aru, mida arst rääkis. Liikumine muutis olukorda lihtsalt natukene paremaks.) ja hakkas seletama, et see kui naine kiljub tähendab, et laps ei mahu välja ja on mingi takistus, et ta kontrollib korra emakat. Hallar naerab siiamaani, kuidas ma paanikasse läksin, et ei-ei-ei ma ei taha see on nii valus. Ja tõesti, minu arust oli see valusam kui sünnitusvalu ise. Avatus oli 10 cm-i ja arst ütles, et laps ei mahu vaagnast läbi ja me peame keisrilõike tegema, et laps välja aidata. Käskis mul mitte pressida ja rahulik olla, et laps ei vajuks liiga alla vaagnasse, sest siis on ohus nii minu kui ka lapse elu.
Mina olin ikka väga rahutu ja arst käskis mul abikaasale otsa vaadata, et abikaasa aitab hingata. APPI! Praegu on see nii naljakas, kuidas näost VEEL valgem Hallar mulle otsa vaatas paluvate silmadega, mis ma nüüd tegema pean? Hallar oli vait, vaatas mulle otsa ja tegi vaid korra puhhhhh (sellise kerge väljahingamise). Arst vist sai aru, et ega sealt miskit ei tule ja üritas mingeid pabereid hakata täitma ja tahtis ikka veel, et ma rahuneks, sest muidu ma pole äkki võimeline otsustama või aru saama, mis toimub.
Mingi hetk selgus seal segaduses, et me oleme Hallaga abielus ja siis jäeti mind täiesti kõrvale. Lasti Hallaril paberid täita ja igasugustele küsimustele vastata. Abielumehe õigus. Tema andis ka allkirja, et oleme keisriga nõus. Küsiti vaid, kas üldnarkoos või kohalik. Otsustasime üldnarkoosi kasuks, kuna kohaliku tuimestuse jaoks peab 10 minutit paigal ja liikumatuna olema - seda ma ei suutnud.
Kui Hal pabereid pidi täitma hakkama, muutus ta näost veel valgemaks. Ta ju vihkab igasugust kirjatööd. Hallar hakkas siis paberilt minu käest kõike üle küsima - millegipärast ta ei mäletanud enam MITTE midagi, et kas mul on üldnarkoosi tehtud ja kuna ja kõike muud. Püüdsin siis vastata ikka. Ise muidugi stressasin, kuidas sa ei tea.
Samal ajal pandi mulle kateeter ja valmistati opiks ette. Pidin teise raami peale ronima ja siis transporditi mind opisaali. Aa, enne küsiti veel, kas soovin, et mees oleks keisrisünni juures, kuigi ma ise magan. Mina muidugi JAAA - Hallar, EIII, tema ei suuda. Siis ämmakas lohutas, et mees ootab sünnitustoas ja laps viiakse kohe talle sülle.
Läbi koridoride lükkasid mind ämmaemand ja mingi algaja õde, kes muudkui peksis seda raami vasta seinu ja uksepiitu. Hullumaja. Hallar ka pärast ütles, et nägi, kuidas muudkui põmm ja põmm läksime mööda koridori.
Opitoas ootas mind juba hunnik rahvast. Kuna ma rabelesin, seoti mind laua külge kinni. KOHUTAV! Valu oli kohe miljon korda hullem. Lisaks hakati veel kanüüli panema. See näib ju sünnitusvalude kõrval nii väike asi, aga mul oli ikka nii valus. Ainus, mis ütlesin pidevalt oli see, et pange mind ometi magama. Narkoosiarst ütles siis pooleldi naerdes, et hingake nüüd rahulikult, sest muidu te ei jäägi magama. Ta pani mulle maski pähe, hingasin ja enam ei mäleta midagi. Valu oli läinud. Kuigi see lõpp oli imekiire, siis tundus see väga pikk, sest mul oli ju üks suur ja pikk metsik valu.
Pisike Ime sündis 9.28 - kui nii võtta, et Hal jõudis 8.20, siis sai ta sünnitusest osa vaid tunnikese, kuid vaatamata sellele räägib ta tänasel päeval, et järgmisele sünnitusele ei tule tema mitte mingil juhul. Ma talle teen!
Järgmine hetk, mida mäletan, oli kell 12, kui toibuma hakkasin. Hallar astus pamp süles koos ämmakaga intensiivipalatisse sisse. Nägin, kuidas temal pisarad voolasid, aga ise ei suutnud nutta - täiesti tuim tunne oli veel narkoosist. Tahtsin nutta, aga ei suutnud. Öeldi, et sündis tütar. Pisike pandi mulle kõrvale ja üritati teda rinda võtma meelitada. Seda ta ka tegi. Nii naljakas, kuidas ta rinda otsis - pea käis ülikiirelt vasakule-paremale. Midagi me ka rääkisime, aga ma eriti ei mäleta, mida? Nad olid minu juures vaid korraks ja läksid sealt juba perepalatisse. Õnneks saime perepalati, aga see pidi keisrisünnitajate puhul oluline olema, et mees või keegi abiline ka oleks olemas ja saaks kõik koos olla. Last ma eriti ei mäletagi. Tema nägu või oma tundeid. Olin liiga segane veel narkoosist.
Mina jäin magama. Ärgates haav ikka kõvasti valutas, aga siis anti valuvaigisteid ja läks päris heaks juba olemine - kuni ei pidanud liikuma. Siis sain tuimetust veel läbi kanüüli, aga järgmised haiglapäevad ikka kogu aeg kannikasse - 2 korda päevas. Tänaseni veel kannikas valus neist süstidest ja sellised kõvad tükid tunda, kuhu nad süstla sisse virutasid. Viimasel päeval alles öeldi, et äkki soovite küünla panna, et see pole nii valus. DAAAAA, varem ei saanud öelda vä? Kella 14 ajal hakkasin ise uurima, et kuna abikaasa ja lapse juurde saan. Öeldi, et enne kella 17 mitte. JUBE pikk ootamine.
Vahepeal käis operatsiooni teostanud arst minuga rääkimas. Oli haava hästi tugevalt kinni õmmelnud (emakahaava), et võimalusel saaksin teise lapse ise sünnitada. Manitses, et enne aastat uuesti rasedaks jääda ei tohi ja keisrilõikega sünnitanud naised ei tohi üle 3 lapse sünnitada. Too hetk ma rohkem sellele ei mõelnud - ootame tuleviku enne ära!
Kella 15 ajal tuli Hallar koos Pisikesega minu juurde. Nüüd sain oma pisikest Imet ometi uurida. Üritasime teda veel sööta, jälle tema imenaljakas pearaputus rinna otsimisel.
Ja siis ründasin Hallat küsimusterahega. Mina ju ei saanud tunda seda, mis tähendab, kui sulle laps sülle tuuakse - esimesena. Minu emotsioonid olid tollel hetkel täiesti piiratud ja südames oli väga tühi tunne. Selline tunne, et miks ma küll hakkama ei saanud ja kogu see sünniime ära jäi.
Aga mul ei olnud aega sellele mõelda, sest Tibu oli nüüd minuga ja tema imetlemisele läks suurem aeg. Tema muidugi aina magas ja magas.
Helistasin ka kohe emale, kes oli samal päeval Tallinnas koolitusel ja oli kõigile öelnud, et tema saab kohe vanaemaks ja ei lülita telefoni välja.
Olin jõudnud Halla käest vaid küsida, kas nutsid ka, kui pisike sülle toodi? (Pisike toodi tema juurde kella 10 ajal. Kuna pisike nii sügavalt magas, kui ta välja võeti, siis läks arstidel natukene aega, et veenduda, et temaga kõik korras oleks.) Muidugi nutsin, oli vastus. Esimese asjana oli ämmale helistanud, et laps on sündinud.
Ema rääkis, kuidas Hal helistas ja tema oli küsinud, et kas sa nutad vä? Ja Hal vastas, mis sa siis arvad? Ema ütles, et oli küll õnnelik, et pisikesega kõik korras, aga minust ei teatud ju veel midagi. Tollel hetkel oli juba kõik korras, sest mina olin toibunud ja pisike oli ka terve ja tubli.
Mind käisid veel narkoosiarst ja naistearst kontrollimas - vabandasin sada korda, et ma nii kisanud olin. Nemad naersid ja ütlesid, et see on nii tavaline, et te ju just sünnitasite. Rahu!
Pisike kaalus 3932 g ja oli 51 cm pikk. Ämmaemandaks oli Aire Täär. Sündis siis 15 oktoobril 2011.
Kella 16 ajal lubati ka mind perepalatisse. Päris raske oli see liikumine ühest voodist teise. Haav ikka mega valus. Kateeter ja kanüül jäid veel kauaks sisse. Hallar tegeles lapsega ja mina olin söögimasina eest. Ma ei saanud esimesel päeval oma Pisikest isegi sülle võtta.
Masendus aina süvenes. Olin terve raseduse unistanud hetkest, mil saan oma Pisikese sülle, esimesena. Väga tühi tunne oli hinges. Siiamaani on raske sellega leppida, aga kõik üritavad selgeks teha, et peamine on see, et Lapsega kõik hästi on. Eks mõistus ütleb, et neil on õigus, aga südames on ikka raske.
Tibu aina magas. Lapsel oli päev ja öö sassis, sest siis kui tuli öö, otsustas tema üles ärgata. Kell 4 hommikul nägin, kuidas Tibu oli issi põlvedel ja issi hakkas nokkima ning unne vajuma. See hetk sundis mind end istuli ajama ja võtsin lapse enda sülle. Issi sai ometi magada.

Ma igaks juhuks pean täpsustama, kuna mu kirjutisest võib äkki jääda mulje, et ma polnud oma pisikese Ime üle üldse õnnelik. Vastupidi. Olin VÄGAGI õnnelik. Iga kord kui teda vaatasin tulid pisarad silma. Ma teadsin, et ta on minu tütar ja kõige kallim, aga südames oli ikkagi selline väike tühi kohake. Isegi täna veel tunnen seda. Ma usun, et paljud keisrisünnituse läbi teinud emad mõistavad mind. Vahepeal kahetsen, et oleks ikkagi pidanud kohaliku tuimestuse kasuks otsustama, siis oleks ikkagi lapse sülle saanud kohe. Sellised lootevõiga ja verega koos pisikese Maimukese. Muidgi on tähtsaim, et Pisikene terve ja tubli on, aga kui 9 pikka kuud oled unistanud sellest ema-last siduvast hetkest, kui sa ta sülle saad ja issi lõikab läbi nabanööri, siis ikka on raske küll, kui kõik hoopis teistmoodi läheb. Umbes kuu enne Beepsu sündi rääkisin emale ja abikaasale pidevalt, et ma saan nagunii kõige "hullemat" sünnitust tunda. Lõpuks tehakse nagunii esilekutsumine ja saan valusid tunda ja pressida ja lõpuks siis tuleb ikka keiser, kuna arst ja ämmaemand ju pidevalt sellega nö ähvardasid. Mul oli õigus.
Käisin 14. veebruaril 2012 (nädalake tagasi) naistearsti juures sünnitusjärgses kontrollis - emakahaava kontroll jne. Nüüd siis Kristin rääkis, et ta usub, et ma võib olla oleks sünnitusega ise hakkama saanud, aga ta usub, et alateadvus töötas selle vastu päris palju. Kuna UH-s oli kogu aeg näha, et on päris suur laps ja see arstide hoiatus, et äkki läheb mingi hetk üle erakorralisele keisrile jne. Ma ise tegelikult otseselt selle üle ei obsessinud, aga vahepeal ikka mõtlesin. Mul polnud midagi keisrisünnituse vastu - tegelikult. Alles pärast Lapse sündi sain aru, et keisri puhul jääb väga suur osa sünnitusest ja lapsesaamisest puudu. See üks ja ainus hetk, kui laps kõhule pannakse. Isegi pisarad jäid ju ära. Need tulid alles palju hiljem. Esimesel päeval perepalatis kurtsin juba Hallale, et mul on nii paha, et ma ise hakkama ei saanud. Küsisin pidevalt, mis tunne oli laps sülle saada? Mis ta ikka vastata oskas. Ta pole ju suurte sõnade lausuja mees. Möh-möh ütles ja et vaatas Pisikest terve aja ja imetles. Ma tean, et lapsel oli hea ja turvaline, sest issi ju väga ootas teda, kuid vajasin, et Hal mulle räägiks, mis tunne tal oli. Ta ütles, et ei oska mind kuidagi aidata.
Tänasel päeval tunnen, et tahan hästi ruttu teist last, aga pean aasta ootama (keisrihaava tõttu). Ikka mõtlen, et kui ka teist ei suuda ise sünnitada, siis vähemalt otsustan kohaliku tuimestuse kasuks. Dr Jaigma ütles, et väga paljudel keisriga sünnitanud naistel tekib ruttu soov uus laps saada. See pidi olema sama nagu rattasõidu õppimisega - kui kukud, siis tõused püsti ja proovid uuesti! Ma pean ju hakkama saama! Dr Jaigma arvab, et see on selline naiste enesetõestamise soov. Ja siis ütles, et õnneks peab aasta ootama ja siis paljud naised lükkavad lapsesaamist veel aasta või kaks või isegi rohkem edasi, sest ajaga naine lepib sellega ja laps on siiski tähtsaim. Ma loodan, et nii läheb. Dr Jaigma ütles, et see piinatunne, et miks ma hakkama ei saanud ja kas laps ikka tunneb seda lähedust, et see on nii tavaline. Soovitas sünnitusjärgset nõustamist, kui ise oma mõtetega hakkama ei saa. Väga tihti pisardan sellele mõeldes.
Lisaks kõigele kadus kolmandal nädalal rinnast piim. Kindlasti ka pettumus. Aga ma justkui teadsin seda, sest ka emal jätkus rinnapiima vaid lühikest aega.

meie 9 pikka kuud - või nagu Merle ütleb: "Minu arust oled sa nagu terve igaviku rase olnud!"

Olen alati kadestanud kõiki oma tuttavaid rasedaid. Nii armsad kõhud. Arvasin ikka alati, et rasedus on naiste privileeg ja tahan kindlasti oma rasedust nautida ja oma kõhubeebiga rääkida - lähedaseks saada. MY ASS nagu Merle ütleb.
17. veebruaril, kui hakkas täis saama viies rasedusnädal algas HULLEM oksendamine. Mõned ei suuda olla, kui iiveldab, aga püüdke olla, kui ikka 10-15 korda päevas oksendama peate. Nende oksendamiste vahel ju oli ka väga paha olla ja aina iiveldas. Lihtsalt mitte midagi ei püsi sees. Soovitati küll, et hommikuti enne voodist tõusmist sööge natukene näkileiba või miskit präänikut. No ma ikka alati järgisin seda nõuannet, aga ega kasu sellest küll midagi ei olnud. Minu arust.
Niisiis võetigi mind 22 veebruaril Tartu Naistekliiniku sünnituseelsesse osakonda sisse. Olin viimaste päevadega 3 kilo alla võtnud ja väga nõrk oli olla. Seda näitasid ka proovid.
Pandi kanüül (MIDA MA VIHKAN) ja võeti pidevalt lisaks veel vereproove ja pissiproove. Haiglas viibisin 5 päeva. Ei tundnud mitte mingisugust koduigatsust, mida tavaliselt alati haiglates tuntakse. Küllap oli mõistus peas ja sain aru, et minu enda ja lapse jaoks on parim, kui nüüd see oksendamine natukene leebemaks läheks.
Kokku olin haiglas 5 päeva ja nende päevade jooksul käis mul ka väikevend külas ja tõi natukene viinamarju. Hirmus isu oli. Nii sai ka vennaraas teada, et saab onuks. Muidugi sain kõigepealt pahandada, et talle kohe ei öelnud, aga ma tõesti ei tahtnud seda telefonis teha.
Lisaks sellele korrale olin veel kaks korda haiglas. Ja haiglakäikude vahepeal käisin sensitiiv Esti Kuusiku juures. 20 eurot kord. JUBE. Aga ma arvan, et tegelikult see ei aidanud. Kuigi alati umbes 3 päeva pärast tema juures käimist läks olemine natukene paremaks, aga vaevalt, et see tegelikult sellest oli. Haiglas olemine küll aitas. Kuigi pärast mitmepäevast lamamist olin alati eriti nõrk ja väsinud, suutsin ikkagi mingi aeg vähem oksendada.
Minu naisterastiks on muidu Kristin Jaigma ja ämmaemand Liis Pall. Super rahul ja super õnneli, et Merle soovitusi järgisin. Kristin ütles ikka, et vaene mina, kuna tavaliselt algab iiveldus 7 v 8 nädalal, aga mul juba viiendal. Ja kestis iiveldus esimesed 16 nädalat. Oksendamine 12 nädalat. Pärast seda oksendasin veel vaid teatud hetkedel ja teatud toitude peale. Pärast viimast, ehk siis neljandat, haiglaskäiku ja tilguteid, läks olemine juba täitsa inimlikuks. Viimasel korral oli ka Hallar terve päeva minuga haiglas - päevastatsionaaris. Esimene kord, kui kanüüli pannes minestasin ja Hallar ning ämmaemand mind kinni pidid püüdma. Nii ma seal siis seda nuuskpiiritust nuuskisin.
Võib öelda, et Hal elas mu oksendamistele väga kaasa. KOHUTAVALT närvidele käis, kui ise oksendasin ja tema mul kõrval seisis ja küsis, kas sul on väga paha, täiega oksendad vä? NO HALLO! Näha on ju, et paha ja oksendan. Jäta mind ometigi rahule! Mina olin nii nõrk, et tema pidi endale ise süüa tegema. Ei jäänudki nälga, nagu mõni arvaks. Kooris isegi kartuleid.
Muidugi suutis ta ühel korral mul ka harja punaseks ajada. Ja tulevasel ämmal-äial ka. Kui olin kolmandat korda haiglas. Nädalavahetuse. Muidu ta oli siiamaani väga toetav ja hooliv olnud, aga ju siis vajas lõdvestavat õhtut meeste ja alkoholiga. Igatahes alustas ta pralletamist reedel ja lõpetas pühapäeva varahommikul, kui mina koju sain. Tema muidugi teadis, et mind koju lastakse. Helistasin, aga ei mingit vastust. Kõik püüdsid teda kätte saada, sest mulle oli ju vaja järgi tulla. Õnneks on mul maailma parim vend, kes kiirelt mulle järgi tuiskas Tartusse. Kuigi pidi ise veel samal päeval uuesti sama teed sõitma ja Tallinnasse jõudam. NII hea on ta mul ikka.
Nii ma siis väga nõrgana koju jõudsin. Terve elamine kleepus cocacola ja rummi järele. Põrand oli täis saiakeste ja raffaellode puru. Elamine oli hullumaja. Ja diivanil magas VÄGA sügavat und väga purjus Hallar. Ma tulen haiglast koju ja leian eest sellise kohutava segaduse. Võib ju ette kujutada, kui närvi võib üks rase ja oksendav naine selle peale minna. Püüdsin teda üles kloppida, aga no polnud mõtet. Koristasin elamise ära ja siis enam alla ei andnud. Mees tuli üles saada, sest tahtsin ema-isa juurde minna. Poolpurjus Hallar pani end riidesse ja nii me siis läksimegi. Mina frikadellisuppi sööma, tema peapesu saama. Kahjuks või õnneks jäi peapesu väga lahjaks. Minu arust hoiavad ja poputavad mu vanemad teda liialt. Ja mis oli kõige toredam? Purjus inimene ei suuda ju oma suud kinni hoida ja nii ta siis terve nädalavahetuse rääkiski tervele Otepääle, et tema saab isaks. Pigistasin silma kinni, andsin andeks ja liikusin edasi. Nagu alati. Mees on mees või peaks ütlema, et poiske on poiske.
Vahepeal olime tasapisi ikka lähedasematele inimestele rääkinud, et titaootel oleme. Ei taha ju oma kallitele pidevalt valetada, et miks üks inimene aina haiglas viibima peab. Kuigi me esimesed 3 kuud ei tahtnud kellegile midagi rääkida, siis olime sunnitud. Aga mis seal ikka. Õnneks läks ju lõpuks kõik hästi. Muidu ikka öeldakse ju, et esimesed 3 kuud võiks asja enda teada hoida. Aga samas oli hea, et kõik teada said. Mulle suurem salatsemine eriti ei meeldi ja no hiljem see paanika, miks talle räägiti ja mulle mitte? Prr.

Eks see oli üks jube aeg. Kõige õigem vist on öelda, et oli üks jube ilus aeg. Vahepeal oli küll selline tunne, et enam ei jõua. Tõstan käed ja annan alla. Siis leidsin ikka emast lohutust. Ükskord lihtsalt nutsin ja helistasin emale, et tule siia, ma ei jõua enam. Nii siis ema kiirelt lõpetaski kõne ära ilma ühegi lisaküsimuseta. Pakkis end kokku ja käskis isal end meie juurde tuua. Isa oli muidugi uurind, et mis tal häda on. Mäletan, kuidas ema nii naljakalt seletas, et oli öelnud, Triinul on paha ja vajab praegu oma ema, vii mind sinna. Isa ei olnud enam ühtegi sõna öelnud. Emme tuli, lohutas ja käskis mul end kokku pakkida. Läksime siis kõik koos minu vanemate koju (Hal ka ikka), sest ema arvas, et kui ma pidevalt kodus laman ja ainult sellele mõtlen, kui paha mul olla on, siis paratamatult ongi paha. Tal oli õigus. Kuigi ma ka nende juures tollel õhtul kõik söögi välja oksendasin, siis sellel oksel oli hoopis teine mekk. Kui nii öelda saab. Kuidagi lihtsam oli. Oksendasin ära ja läksin jutustasin emaga edasi. Palju kergem kui kodus. Ei mingit pikka ohkimist ja põdemist, et niiii paha ikka. Ema teab tihti, mis mulle parim on.
Lisaks suutis ta mu olemise veel paremaks teha. Ta oli salaja käinud tuttava juures titariideid ostmas. Kuigi olin alles 2 kuud rase. Võttis need vaikselt välja ja näitas mulle. Kuna me sugu veel lapsel ei teadnud, siis olin need sellised neutraalsed riided, mis sobiksid nii poisile kui ka tüdrukule. Olin pisarateni liigutatud ja nii mina, kui ka Hal saime jõudu juurde, et see oksendamine üle elada. See kõik on ju PARIMA eesmärgi nimel. Ja õigepea hakkas ju päike seal kaugel tunneli lõpus ka paistma.

                                                           Esimene kõhupilt ...

Nüüd jätame siis oksendamise seljataha ja alustame uuesti algusest, aga räägin natukene kõikidest muudest asjadest, mis raseduse ajal toimusid. Näiteks sain paar korda ka kerge šoki osaliseks. Värske rase, hormoonid möllavad, tunded on laes...7+2 nädalal, ehk siis 3 märtsil käisin UH kontrollis, kuna esimese UH ajal ei olnud lootel veel süda välja arenenud. Nüüdseks pidi aga juba olema. Kontrollis käisin Maarjamõisas, kuna samal ajal oli seal tööl minu arst Dr Jaigma (muidu käin tema juures Medicumis). Ta tegi UH ja vaikis. Uuris ja puuris. Siis ütles, et ei suuda tuvastada loote südamelööke, et tundub, et loote areng on peetunud. (otsesõnu siis loode on surnud). Kuid arst otsustas mind siiski igaks juhuks saata teise UH-sse, kuna UH-aparaat, millega tema kontrollis on suhteliselt vana. Astusin oma lipikuga ruumist välja ja läksin esimesele korrusele UH-sse. Helistasin Hallale ja rääkisin, mis juhtunud oli. Samamoodi helistas ka just ema ja rääkisin ka talle, tema omakorda isale. Sel hetkel hoidsid kõik hinge kinni.
Sain suhteliselt ruttu kohe uuesti aparaadi alla ja mulle näidati ning lasti kuulata, kuidas lapse süda lööb. Kõik oli korras. Isegi paremini kui korras. Pisarais tulevane ema helistas Hallale. Tema muidugi kohe paanikas, et ega ju keegi ei saa nutta rõõmupisaraid. Kui nuttev naine helistab, siis järelikult asi halvasti. Kuid suutsin ikka pobiseda, et kõik on korras. Info edastasin ka oma vanematele. Kerge pahameel, et arst niimoodi hirmutas, kuid saan samas aru, et ta ju ei saa valetada ja peab ikka otse rääkima asjadest nii nagu nad on. Need olid kindlasti tulevaste vanemate ja ka vanaema-vanaisa kõige hullemad 20 minutit. Õnneks oli kõik korras!
Väga naljakas oli see, kuidas vahepeal tekkisid nüüd päevad, kui ma üldse ei oksendanud ja siis äkki hakkas kõik uuesti pihta. Tundub, et keha lasi tulevasel emal natukene vahepeal puhata ja kosuda.
Vahepeal sai ikka ämmaemanda kontrollis käidud - mõõtmas, kaalumas ja proove andmas. Alguses tulevase vanaisa abiga, kuna ise istusin tagaistmel ja muudkui oksendasin. Hiljem aga juba isa.
6 aprillil toimus 12 nädala UH Maarjamõisas (kuklavoldi mõõtmine). Samal ajal oli Philipsi uue UH masina esitlus. Tänu sellele sain pisikesest ka pildi, sest tavaliselt seal pilti ei anta. On võimalik lasta UH-seanss panna CD peale, aga see maksab vanas rahas 500 krooni. Igatahes oli meie tita 6,1 cm pikk, rasedust 12+4 nädalat ja uueks tähtajaks sai 15 oktoober (TÄPPI).

15+5 nädalal võisin öelda, et oksendamist peaaegu enam ei olegi ja ka iiveldust vaid vahel harva. Milline rõõm. 28. aprillil oli kolmiktesti tegemine ja ka see oli korras. Praeguseks hetkeks oli juba mõnus kõhuke ees, mis liigsel rabelemisel ka vahepeal kõvaks tõmbas. Samas valutasid ka puusad, mis ju tavaline, sest vaagen laieneb, et tita välja mahuks (hiljem siis selgub, et mitte piisavalt).
Siiamaani ei olnud Hallar veel kordagi UH-s kaasas käinud aga olin ju alati pildi saanud (õnneks). 23 mai oli aga ette nähtud organite UH ja seekord oli ka tulevane issi kaasas. Väga emotsionaalne päev. Ma ei kartnud lapse pärast, aga pigem soo määramise pärast. Hal oli ikka rääkinud, et ta sooviks poissi. Mõtlesin, et kui on tüdruk, et mis näo ta siis teeb. Kuigi tema ütles algusest peale, et nagunii on tüdruk. Ju tal oli siis tüdruku tunne. UH-s sugu öelda ei tahetud, kuna eriti ei olnud näha. Lõpuks aga arst ikka ütles, et ta arvab, et pigem tüdruk, kuid pead ei anna. Väga imelik tunne oli. Küsisin vist miljon korda Hallalt, et aga mis siis kui ongi tüdruk. Ma obsessisin (taas Merle lemmiksõna) selle pärast vist ise liigselt, sest tema kogu aeg korrutas, et vahet ei ole ju. Majas, kus me elame on siiamaani vaid tüdrukud sündinud.
Vahepeal tegelesin igapäevaselt aiatöödega ja oma uue kire - kasvuhoonega. Samas pidime ka abiellumise plaane pidama. Tahtsime teha tagasihoidliku registreerimise ja ilusa õhtusöögi kõige lähedasematele. Maksimaalselt 25-30 inimest. Otepää notar Anna Rästa pidi meid 28 mai paari panema. Kuid elu on täis ootamatusi. Anna lahkus meie seast natukene enne meie registreerimispäeva. PAANIKA! KURBUS! Kõik oli ju planeeritud juba. Kutsed olid tellitud, muusikud ja peoruum olemas....Mis nüüd saab? Seedisime asja ja otsustasime, et loobume siis registreerimisest ja teeme seda aasta hiljem, kui pisike sündinud on. Möödusid mõned päevad, kui Hal tuli jutuga, et mis seal ikka, lähme teeme kahekesi ikka selle asja ära ja ärme hakka mingit suuremat pidu tegema. Tema jaoks oli ka 30 inimeseline seltskond liig. Tähelepanu tema ei kannata. Võtsin siis ühendust Otepää uue notariga, tema keeldus suurema seltskonna ees registreerimisest ja oli nõus meid oma kontoris kahekesi paari panema. Registreerimispäeval selgus ka see, miks? Ma arvan, et notar ise nuttis rohkem, kui mina. See oli tema esimene registreerimine ja kui me siis sinna sisse läksime, kenasti, kuid tagasihoidilikult sätitud ja pisike kõhus. Väga emotsionaalne hetk. Selle hetke jäädvustas Otepää oma fotograaf. Hiljem tegime ka õues mõned pildid ja siis sõitsime koju.
Seal ootas meid pulmavärav, mähkimine, kudumine, puulõhkumine jne. Hallari jaoks väga eriline näha, et pere meil vastas oli. Pisarad meie mõlemi silmis. Õhtul istusime lähiperega Pühajärve pubis, ajasime natukene juttu ja tegime paar pilti. Teada andsime sündmusest kõigile alles 1-2 päeva enne registreerimispäeva. Meie jäime päevaga rahule ja olime õnnelikud, et nüüd on meil sama perekonnanimi. Natukene hiljem sai ka mõne sõbra ja sugulase jaoks üks pisike grill korraldatud. Edasu jäi üle vaid pisikese sündi oodata. 30 mai kuni 1 juuni viibisime Toila spaas nö mesinädalatel, mis oli minu vanemate kink meile abiellumise puhul.

Tegelikult ei ole mingit tunnet, et nüüd abielus oleks ja see midagi muudaks. Kõik on vanaviisi. Lihtsalt allkiri on minul natukene teistsugune. Me ju isegi ei kanna kumbi oma sõrmuseid. Pole vist lihtsalt sõrmuseinimesed.
20. nädalal hakkasin Beepsu (kõhubeebi nimi) liigutusi tundma, ja 22 nädalal tundis ka issi oma pisikese liigutusi esimest korda. Seejärel hakkas põtkimine aina tugevamaks muutuma. Isegi selgelt läbi kõhu oli näha, kuidas ta siples.
Igaks juhuks tehti mulle 21. juulil GTT (glükoositaluvustest). Kergelt olid näidud üle maksimumi, kuid arst otsustas, et suhkruhaigust see veel ei tähenda.
Vahepeal sai palju päevitatud (kõht ikka kinni kaetuna), aiatööd tehtud, maasikaid korjatud ja mustikal, seenel käidud. Kõik ikka imestasid, et kus sa oma suure kõhuga lähed, aga mina ei jätnud küll midagi tegemata. Vahepeal lõi kõhu kõvaks ja oli valus, siis puhkasin korraks, aga ükski töö tegemata ei jäänud.
Lõpp oli aina lähemal. 7 september käisime Hallaga uuesti UH-s. Rasedust siis 34+1 (Ei tea, kas peaks seletama ka, mis see 34+1 tähendab? See on siis 34 nädalat ja 1 päev. Tavaliselt kestab rasedus 40 nädalat) UH-s pidime saama teada, kas laps on ikka peaseisus ja ÄKKI ka lapse soo. Ämmaemand Liis Pall lubas, et saadab meid seitsmendal kuul uuesti UH-sse, et ei ole vaja ise maksta lisaultraheli eest. Seekord oli arsti juba palju kindlam, et sünnib tüdruk. Lapse kaaluks oli JUBA 3300g UH järgi. Mõnel sünnib laps selles kaalus. Arst vaatas lapse issit ja lapse kaalu ning näitas meile ekraanil korralikult pisikese nägu. Ütles, et täitsa oma issi tütar. Issi silmad märjad. Tõesti! Tal ei olnudki vahet, kas on tüdruk või poiss. Tal oli väga hea meel, kui öeldi, et juba UH-l näha, et pisike on issi näoga. Ja eks see suurus ka ississe.
Nüüd oli lõpp käes. Mul oli tekkinud kõrge vererõhk, jalgade-käte paistetused ja metsikud peavalud. Käisin väga tihti ämmaemanda juures kontrollis, et uriini valku ei oleks tekkinud. See tähendaks siis rasedustoksikoosi ja lapse peaks siis võimalikult kiiresti välja võtma. VÄGA raske oli juba olla. Laps oli küll alla vajunud, kuid pea ei olnud vaagnasse fikseerunud. Liis pidevalt hoiatas, et ta küll ei taha hrimutada, kuid suure tõenäosusega ei suuda ma last ise sünnitada. Kui siiamaani olin igapäevaselt käinud kepikõnnis, siis nüüd piirdusin ujumisega. Uskumatu kui hea ja kerge on keha vees.
Raseduse lõpp oli tõesti päris raske juba. Lugesin päevi ja aina ootasin. Vaatasin Beepsu voodit, õhkasin, unistasin.... Nii suur ootus oli, et ta juba ometi sünniks.
Sünnitust vist isegi ei kartnud, vaid pigem seda, et miski valesti läheb. Aina ootasin, et kas nüüd kutsutakse esile või tehakse keiser jne. Kuna vererõhk oli kõrge ja peavalud hullud. 13 oktoober käisime ämmaemanda juures veel kontrollis. Viimasel kuul käis Hallar kogu aeg kaasas. Või siis nt ema, kellel oli just puhkus. Aga päris viimased korrad oli pigem ikka Hallar kaasas, sest arst keelas autosõidu. Kõrge vererõhuga ei tea iial, kuna pilt võib eest kaduda. Aga jõuan tagasi siis 13. oktoobri juurde. See oli neljapäev. Kontrolliti uriini - valku polnud. Vererõhk ikka 150/100, kuigi võtsin vererõhu tablette. Peavalud piinasid ikka veel. Kui tavaliselt on kohal vaid ämmaemand, siis minu puhul tuli alati ka arst vaatama ja otsustama, mis edasi saab.
Arst tuli sisse, vaatas kõik näidud üle ja uuris, kuidas enesetunne. JA siis tuligi see lause, aga teeme siis homme esilekutsumisega algust. Kuigi olin seda ju kogu aeg oodanud ja lootnud, et saaks nüüd ometigi läbi see rasedus, siis oli see siiski nii ehmatav. Mina ei julgend küll öelda, et olgu, teeme. Samamoodi suutsi ka Hallar vaid imestusest silmad suureks ajada ja öelda, et ma küll nüüd ei tea.
Kristin nägi, et eks see hirm oli meile nüüd põue pugenud. Ütles, et ta on ise Maarjamõisas 14. oktoobril, ehk siis järgmisel päeval tööl ja kutsus mind kella 8ks sinna. Teeb uued proovid ja UH, ning siis otsustame, mis edasi saab.
Võib öelda, et nii lõppeski minu pikk rasedusperiood. Sama pikk on ka see postitus. Sünnitusest aga juba järgmises postituses.

                                     Umbes nädalakene enne Beepsu sündi :)

kuidas kõik alguse sai ... TRIIBUD

Juba väga kaua aega oli Hal juba rääkinud, et küll tahaks last, et küll need Rasmused, Selenad ja Paulad on armsad, et meil võiks ka ikka selline pisike naljatilk olla. Minu jaoks tähendas lapsesaamine metsikult suurt vastutust. Mõte sellele, et sünnib uus elu, millest meie siis peame inimese vormima. Iga vale liigutus võib kurjasti kätte maksta...Tahtsin kindel olla, et me ikka oleme selleks valmis ja sellest aru saame, kui SUUR ime üks pisikene laps on. Mina ei olnud veel lapse jaoks valmis.
2011 aasta veeburari alguses hakkasin päevi ootama ja see ootus aina venis. Mis seal siis ikka. Apteeki testi ostma. 9. veebruari varahommikul kella 6 paiku ärkasin koos Hallaga ja tegin testi. Tahtsin, et ka tema oleks kodus testi tegemise ajal, sest kui oleksin oma kaks triipu saanud, ei tahtnud ma sellest sugugi telefonis talle rääkida. Ootasime siis koos need 5 minutid...tema läks testi vaatama ja tuli suur naeratus näol tagasi. Südames ma juba teadsin, et seekord läheb kõik teisti. Olime ju neid teste varem ka teinud, aga siis ta tuli alati testiga ja ütles, et mine pissi üks triip veel juurde. Mina olin seejuures alati rahul, et ei ole rase. NÜÜD oli aga testil kaks triipu. Tema oli õnnelik, mina šokis. Täielik vaikus. Ei osanud midagi mõelda ega öelda. Mees oli vaja tööle saata ja söök kaasa pakkida. Niimoodi köögis askeldades tuli üks suur ja soe kallistus ning minul krokodillipisarad. Õnnest? Ei. Oskasin vaid öelda, et appiiiii, ma ju ei taha veel last. Ma ei julge. Ma ei suuda. Mis nüüd saab. Halla oskas vaid rõõmu tunda ja ütles, et tema tahab ja on õnnelik. Niimoodi ta siis tööle läkski. Ise heitsin tagasi voodisse ja peas käis miljon mõtet ringi.
Pikapeale harjusin selle teadmisega, helistasin Hallale ja ütlesin, et tead, ma vist ikka olen õnnelik.
Esimene, kellele lisaks Hallarile rasedusest rääkisin oli muidugi Merle, kelle pisike türar Helena hakkas aastaseks saama. Seega oli ta juba nö raseduskogemusega ja super hea inimene, kellele esimesi muljeid rääkida. Ja niimoodi mööduski terve päev jutustades ja unistades ja sai isegi netis juba vankreid ja lasteasju vaadatud. Aina enam harjusin mõttega ja süda rõõmustas.
Õhtul tuli Hal koju ja tõi suure kimbu tulpe. VOT see näitas mulle, et tema tõesti soovib last ja on super õnnelik. Tavaliselt ei ole ta eriline lilletooja või üldse suurem romantik.
Minu jaoks oli vaid veel üks asi ideaalist puudu sellel ilusal päeval. Teadsin kohe, et pean emale-isale ka ütlema, et nüüd hakkavad nad siis vanaemaks-vanaisaks saama. Istusime autosse ja põrutasime minu vanemate koju.
Taaskord suutis sellel päeval Hal mind üllatada. Autos tuli abieluettepanek. Tõenäoliselt kõige romantilisem, mida tema oskab teha. A la, kuule ma arvan, et nüüd peaks selle registreerimise ka ära tegema. (Kasutas sõna registreerimine, kuna AMMU olime rääkinud, et tema suuri pulmi ei soovi ja kui tuleb abielu, siis kahekesi ja vaikselt.) Mina ikka mõtlen, et mis asja ta siis registreerima hakkab nüüd. Ja siis lõi pirn põlema. See oli selline kahe otsaga asi. Kas nutta või naerda? Minu jaoks oli abielu ka päris jube ja suur asi. Mulle ei ole kunagi meeldinud mingite suurte sammude tegemine elus. Ega me rohkem sellest ei rääkinudki kui vaid seda, et kevadepoole võiks siis äkki minna ja end kahekesi registreerida lasta. Kindlasti enne lapse sündi. Ühine nimi oli meile ikkagi suhteliselt tähtis ja Halla tahtis, et laps sünniks ikka perekonda. Ta üllatas mind sellel päeval mitu korda...oma hommikuse reaktsiooniga, lillledega, ettepanekuga. Küllap see mind ka rahustas, sest sain aru, kui väga tema ikkagi on sellele kõigele mõelnud ja seda soovib.
Jõuame siis tagasi minu vanemate juurde. Istusin siis emaga oma vanas toas ja ütlesin talle, et nii, nüüd sa saad siis vanaemaks. Ise hakkasin lahinal nutma. Ema ei saanudki mingeid emotsioone välja näidata, sest püüdis igati aru saada, mis minul ometigi nüüd siis viga on. Olime alati rääkinud, et kui kool on lõpetatud, kindel töökoht ja elukoht olemas, siis võivad lapsed tulla. Hetk oli ju ideaalne. Suutsin vaid pobiseda, et ma niii kardan. Tema naeris, lohutas ja ütles kõik need õiged sõnad.Kui kõik rahunenud oli siis pole raske arvata, mida ta küsis Hallarilt. Kas teed mu tütrest nüüd ausa naise ka? Muidugi oli ta väga rahul, et Halla jõudis ise juba ohjad enda kätte võtta ja abielust juttu teha. Rahu oli majas!
Ema arvas, et pole aus, kui vaid tema seda teab, et peab ikka isale ka rääkima. Nonii! Läksime siis telekatuppa - minu isa mekasse. Kuule issi, sa saad nüüd siis vanaisaks. Vastus: möhh, möhh. Kerge muie vuntside all.
See väga emotsiooniderohke ja pikk päev oli jõudnud õhtusse. Pea oli ikka veel suuri ja väikeseid mõtteid ja muresid täis.

Kuna Hallar ei soovinud enne kellegile teisele veel rääkida, kuni 3 kuud täis saab ja täielik kindlus majas on, et rasedad oleme, siis otsustasime asja salajas hoida.
14. veebruaril 2011 oli naistearsti aeg, mida nüüd VÄGA ootasime, et ka tema kinnitaks, et kõhubeebi on kasvamas. Samal päeval pidime AnnikaV ja Taunoga Rootsi kruiisile minema. Hommikupoolikul oli minu arst ja siis kohe Tallinna poole teele. Arsti juures tehtu UH ja saime pisikese pildi oma imetillukesest täpikesest. Rasedust oli kõigest 4 nädalat. Täpikest nägime, aga südametöö ei olnud veel välja arenenud.
Tulevane isa ootas ukse taga. Sai kohe pildi näppu ja oli õnnelik, et nüüd lähevad asjad tõsiseks.
Meie päris oma tita.
Kuna juba mainisin Rootsi kruiisi, siis peaksin vist seda ka kommenteerima. See väike reis oli siis selline, et ei Hallar ega ka Tauno ei soovi kumbki vist niipea sellist kruiisi ette võtta. Täiesti kohutav ja mõttetu ja metsikut hädaldamist, tülitsemist ja virisemist täis reis. Tänaseks naerame selle üle.

Minule seostub selle kruiisiga iivelduse algus. Arvasin kogu aeg, et laevasõidust paha olla, aga ma eksisin. KÕIK asjad, mida rootsi lauas sõin hakkavad isegi tänasel päeval veel nii vastu. Reisilt tulime tagasi 16. veebruaril ja 17. veebruaril algas minu hommik metsiku oksendamisega....ja nii kestis see KAUA.
Aga rasedusest endast juba järgmises loos!