Leidsime siis, et sobiks kolmapäev ja läheme taas Big Beni sööma/jutustama. Eelnev öö oli hullumaja. Esiteks proovisime Marta soove järgida ja panime ta 19.00 ajal magama. Sellel ajal ta paratamatult tahab juba ööunne jääda ja see pidavat lapse jaoks ka suht ideaalne kellaaeg olema. Kartsin küll, et näis, kui mitu korda ta siis öösel ärkab või kui vara ta ärkab. Viimasel ajal oli öösel vaid korra söönud ja siis hommikul kell 6.00 oli meil ikka äratus. Tavaliselt isegi 5.59.
Ei saanud ma siis eelnev öö magama jääda. Merle ütleb ikka, et kuule Triin, su ema on ju kaks last üles kasvatanud, mis sa ikka muretsed. No ega ma ema pärast ju ei muretsegi. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui Marta nutab ja vahepeal ta ikka kipub natukene kisama...või natukene rohkem. Ei taha magada, ei taha süüa, kas tahab emmet? Kes seda teab.
No kunagi ma siis ikka jäin magama. Tavaliselt ärkab Marta kella 3 ajal, et süüa, aga seekord ärkas 1.30, sõi ja jäi tagasi magama. No mina vahtisin siis jälle mitu tundi üleval. Ma ei oska ikka üldse ise magama enam jääda, kui juba korra üles olen ärkand. Kuigi uni on ju niiiiiii suur. Aga ootamatult oligi kell juba 5 ja Marta hakkas natukene siplema, võtsin ta kaissu ja siis kell 5.45 algas jutustamine. Ostame lähiajal katuseaknale korraliku tumeda ruloo. Mida varem valgeks läeb, seda varem Tips ärkab. Tundub nii.
Aga igatahes sättisime end siis korda, me ei välju kunagi magamistoast ööriietega. Alati vahetame ikka ööriided päevariiete vastu ja peseme, kammime end.
Marta oli kõva 3 tundi üleval ja siis pool 9 jäi esimesse unne. Kui ärkas, siis sättisime valmis, et vanaema juurde minna. Kui mähe sai vahetatud, siis tema muidugi kohe kakas. Nagu ikka. Seega siis jälle mähkmevahetus.
Merle jõudis veel ikka rahustada, et küll läeb kõik hästi ja ega hommikul oligi juba veidi rahulikum. Natukene ikka pisaraid tuli, et nii pikalt ilma Martata ja ma ju ikka ei taha, et ta nutaks. Marta oskab ikka nii südantlõhestavalt nutta, et 50% kordadest hakkan ikka ise ka nutma.
Aga igatahes jõudsime siis Martaga kenasti vanaema juurde. Kaasas olid Marta lepatriinu ja kõristi, mis ikka kodu ka natukene meenutaks. Tegin veel lapsele musi ja siis võis sõit alata. Muusika põhjas. Päike paistis.
Sõit läks kiiresti ja Tartu Kaubamajast sai Martale taas hunnik asju ostetud (riideid). Ma pole ikka väga kaua enda peale raha kulutanud. Marta on ees ja taga.
Aga siis saimegi juba Merle ja Heleniga Big Benis kokku. Nii hea tunne. Merlel oli ka pisike plika Helena kaasas, kes saab peagi 2 aastaseks. Väike moosinägu. Selline 2-aastane on ikka väga asjalik juba ja paras pätt ka ikka. Kuigi muidugi Helenat vaadates tundub, et ega tema pättusi kunagi ei tee.
Tellisime siis söögid ja joogid - mina siis lausa capuccino, vee ja virgin mojito. Nagu laev loksusin pärast koju - nii vedelikku täis. Söögiks oli mingi ahjukala sinihallitusjuustuga - päris normaalne aga ei midagi erilist.
Seltskond oli aga üle prahi. Merle ja Heleniga ei saagi teisiti. Kohtusime kella 11 ajal. See tähendas, et Heleni jaoks oli alles öö. Ta ju läheb meil alles kell 5 magama ja seega oli kell 10 ärkamine tema jaoks KOHUTAV! Aga ta siiski suutis seda. Astus siis laua juurde oma hallide ja väsinud silmadega. Polnud üldse sellist tunnet, et pole teda pärast Marta sündi näinudki. Merle käis korra külas, kui Marta oli vist umbes kuu vanune.
Ma olin endale eesmärgiks seadnud, et ma ei räägi ainult Martast. I did it! Merlega rääkisime kuni Heleni tulekuni ikkagi lastest, aga kui Helen kohale jõudis, jäi paratamatult lastejutt soiku ja jutustamist vajasid mitmed muud teemad. Heleni jutte on alati nii põnev kuulata. Temaga ikka alati juhtub. Ta on ikka kõige omapärasem inimene, keda mina tean. Kui Marta natuke suurem on, siis loodan ja usun, et saame ikka tihedamini kõik kolmekesi kokku.
Merlega räägime nagunii IGA päev. Päev ilma Merleta? Seda ei olegi olemas. Ja no hetkel on nagunii natukene kõik erilisem temaga.
Võib öelda, et ma tundsin end nagu vanasti. Üldse polnud sellist ema tunnet või "midagi on nagu puudu" tunnet. Ju siis ikka süda ütles, et Martal on vanaemaga igati hea olla. Ja tegelikult ju oligi.
Parkimine sai läbi 12.45 - mõtlesin, et ostan juurde, aga teadsin, et Marta on ärkand lõunaunest ja järgmine uni oleks juba päeva viimane ja pärast seda tuleb juba ööuni. Seega otsustasin, et tänaseks ikka piisab. Esimene kord ju siiski.
Võib öelda, et suhteliselt kimasin koju, käisin veel poes ja siis tormasin vanemate juurde.
Isa tuli õuel vastu ja ütles, et Marta juba tund aega röökinud. Mina ikka, et mis sa valetad. Ja siis tegi oma tõsist nägu, et on küll. Mul süda jättis hetkeks oma töö. Tormasin tuppa, saapad lendasid kassile vastu pead (mulle ei meeldi nende isepäised kassid nagunii eriti) ja astusin elutuppa. Neil hetkel magamistoas remont käsil ja Marta laiutas elutoas madratsite peal - palja pepuga. Ise oli ta muidugi super õnnelik. Muidugi, päike paistis tuppa ja tema oli just suure hunniku kakaga hakkama saanud. Vanaema vaatas mulle otsa, mis sa nii hilja tulid? Mina pidin nüüd tema hunnikut siin rookima. Aga siinkohal peab ütlema, et issi on Martale alati õpetanud, et kui vanaema sind hoiab, siis tuleb ALATI kakada. Issi ikka norib vanaemaga.
Nii hea oli näha, et pisike oli õnnelik ja rõõsa-rõõmus.
Vanaema oli just lõpetanud talle püree andmise. Lapsel olid kõrvatagused ka kõik püreega koos. Vanaema oli ise nii uhke, et body on puhas ju.
Ma tean küll. Ise olen ju igapäevaselt harjunud lapsega ja suudan tema hoidmise kõrvalt muud ka teha. Vanaema püüab aga temaga pidevalt tegeleda ja nö tuju kõrgel hoida. See on muidugi hea, aga siis saan ka aru, kui hoidmispäeva lõpuks on selline kergendustunne. Ja eriti, kuna Martal on varem ikka olnud kombeks kõva kisa teha enne unne jäämist. Nüüd aga juba teame, et hambad tulevad ja igemegeel rahustab ta päris kenasti maha - siiamaani - ppp.
Pakkisin siis oma Tipsi kokku ja sõitsime koju. Mängisime natukene ja siis läksime viimasesse päevaunne. See kestis vaid 50 minutit. Ma ei jõudnud selle aja jooksul veel magama jäädagi. Mis seal ikka!
Nüüdseks on Marta kenasti puhtaks pestud, puhas mähe all ja tudukombe seljas. Andsin ööpiima ära ning asetasin ta oma voodisse. Vaatas mulle veel seal otsa ja ei olnud eriti magamise nägu. Ise tulin ära elutuppa. Vaja ju Oktoobrikate tegemised üle vaadata. Marta tegi paar häälitsust, aga nüüdseks on toas vaikus. Kohe lõpetan ise ka trükkimise, sest Hallar juba undab. Tema ei kuule ju telekat, kui mina siin trükin. Ja tal on ju ikka vaja uudishimutseda, kelle jaoks ma seda blogi siin kirjutan. Ise küsib, kas ma hingata tohin, või kirjutad sa selle ka kohe blogisse.
Õhtuks on südames hea tunne. Sai oma kallikesi näha ja natukene end tuulutada. Nii hea oli. Ja kõige parem oli see, et Martal oli hea olla! Ma kordan - ma ei kannata kui ta nutab. Ma ei lase tal peaaegu kunagi nutta. Kaks kuud ta isegi nii röökis enne magama jäämist, sest meil ei olnud aimugi, et 2-kuusel võivad hambad sügeleda ja valu teha. Tänu Oktoobrikate Geiri soovitusele proovisime igemegeeli panna, kui enne päevast und kisa tuli - see aitas. PPP. Nüüd püüan kõik need 2 kuud tasa teha. Nii paha tunne, et lasin oma lapsel nutta ja ise aru ei saanud, MIKS ta nutab.
Super mõnus päev oli ja sai mõtted eemale KÕIGEST. Aga päeva lõpuks tean ainult seda, et armastan oma Pisikest veel rohkem! Aga nagu Merle ikka ütleb, pean õppima rohkem lahti laskma, sest mina vajan aega iseendale ja Marta vajab ju ka teiste inimestega harjumist.
Virgin Pina Colada ja Merle/Helena
Virgin Mojito
Helen oli nii unise näoga, et päike otsustas tema näo oma päikesekiirtega katta, seega temast pilti ei ole!
Minu Mimm!
Kiireim ja lihtsaim viis endise väljavalitu, naise või abikaasa viivituseta 12 tunni jooksul tagasi saada. Nad armastame ja austame teid Dr Sacre, ta on suurepärane loitsujuht, ta tõi tagasi mu endise kallima, kes minust lahku läks 8 kuud tagasi, nüüd armastame ja austame üksteist üle kõige maailmas, võtke ühendust dr Sacre'iga e-posti aadressil sacretempleofpower@gmail.com või WhatsApp või helistage talle numbril +2349076034359, kui igatsete oma väljavalitu
ReplyDeleteAndrea Martin