2011 aasta veeburari alguses hakkasin päevi ootama ja see ootus aina venis. Mis seal siis ikka. Apteeki testi ostma. 9. veebruari varahommikul kella 6 paiku ärkasin koos Hallaga ja tegin testi. Tahtsin, et ka tema oleks kodus testi tegemise ajal, sest kui oleksin oma kaks triipu saanud, ei tahtnud ma sellest sugugi telefonis talle rääkida. Ootasime siis koos need 5 minutid...tema läks testi vaatama ja tuli suur naeratus näol tagasi. Südames ma juba teadsin, et seekord läheb kõik teisti. Olime ju neid teste varem ka teinud, aga siis ta tuli alati testiga ja ütles, et mine pissi üks triip veel juurde. Mina olin seejuures alati rahul, et ei ole rase. NÜÜD oli aga testil kaks triipu. Tema oli õnnelik, mina šokis. Täielik vaikus. Ei osanud midagi mõelda ega öelda. Mees oli vaja tööle saata ja söök kaasa pakkida. Niimoodi köögis askeldades tuli üks suur ja soe kallistus ning minul krokodillipisarad. Õnnest? Ei. Oskasin vaid öelda, et appiiiii, ma ju ei taha veel last. Ma ei julge. Ma ei suuda. Mis nüüd saab. Halla oskas vaid rõõmu tunda ja ütles, et tema tahab ja on õnnelik. Niimoodi ta siis tööle läkski. Ise heitsin tagasi voodisse ja peas käis miljon mõtet ringi.
Pikapeale harjusin selle teadmisega, helistasin Hallale ja ütlesin, et tead, ma vist ikka olen õnnelik.
Esimene, kellele lisaks Hallarile rasedusest rääkisin oli muidugi Merle, kelle pisike türar Helena hakkas aastaseks saama. Seega oli ta juba nö raseduskogemusega ja super hea inimene, kellele esimesi muljeid rääkida. Ja niimoodi mööduski terve päev jutustades ja unistades ja sai isegi netis juba vankreid ja lasteasju vaadatud. Aina enam harjusin mõttega ja süda rõõmustas.
Õhtul tuli Hal koju ja tõi suure kimbu tulpe. VOT see näitas mulle, et tema tõesti soovib last ja on super õnnelik. Tavaliselt ei ole ta eriline lilletooja või üldse suurem romantik.
Minu jaoks oli vaid veel üks asi ideaalist puudu sellel ilusal päeval. Teadsin kohe, et pean emale-isale ka ütlema, et nüüd hakkavad nad siis vanaemaks-vanaisaks saama. Istusime autosse ja põrutasime minu vanemate koju.
Taaskord suutis sellel päeval Hal mind üllatada. Autos tuli abieluettepanek. Tõenäoliselt kõige romantilisem, mida tema oskab teha. A la, kuule ma arvan, et nüüd peaks selle registreerimise ka ära tegema. (Kasutas sõna registreerimine, kuna AMMU olime rääkinud, et tema suuri pulmi ei soovi ja kui tuleb abielu, siis kahekesi ja vaikselt.) Mina ikka mõtlen, et mis asja ta siis registreerima hakkab nüüd. Ja siis lõi pirn põlema. See oli selline kahe otsaga asi. Kas nutta või naerda? Minu jaoks oli abielu ka päris jube ja suur asi. Mulle ei ole kunagi meeldinud mingite suurte sammude tegemine elus. Ega me rohkem sellest ei rääkinudki kui vaid seda, et kevadepoole võiks siis äkki minna ja end kahekesi registreerida lasta. Kindlasti enne lapse sündi. Ühine nimi oli meile ikkagi suhteliselt tähtis ja Halla tahtis, et laps sünniks ikka perekonda. Ta üllatas mind sellel päeval mitu korda...oma hommikuse reaktsiooniga, lillledega, ettepanekuga. Küllap see mind ka rahustas, sest sain aru, kui väga tema ikkagi on sellele kõigele mõelnud ja seda soovib.
Jõuame siis tagasi minu vanemate juurde. Istusin siis emaga oma vanas toas ja ütlesin talle, et nii, nüüd sa saad siis vanaemaks. Ise hakkasin lahinal nutma. Ema ei saanudki mingeid emotsioone välja näidata, sest püüdis igati aru saada, mis minul ometigi nüüd siis viga on. Olime alati rääkinud, et kui kool on lõpetatud, kindel töökoht ja elukoht olemas, siis võivad lapsed tulla. Hetk oli ju ideaalne. Suutsin vaid pobiseda, et ma niii kardan. Tema naeris, lohutas ja ütles kõik need õiged sõnad.Kui kõik rahunenud oli siis pole raske arvata, mida ta küsis Hallarilt. Kas teed mu tütrest nüüd ausa naise ka? Muidugi oli ta väga rahul, et Halla jõudis ise juba ohjad enda kätte võtta ja abielust juttu teha. Rahu oli majas!
Ema arvas, et pole aus, kui vaid tema seda teab, et peab ikka isale ka rääkima. Nonii! Läksime siis telekatuppa - minu isa mekasse. Kuule issi, sa saad nüüd siis vanaisaks. Vastus: möhh, möhh. Kerge muie vuntside all.
See väga emotsiooniderohke ja pikk päev oli jõudnud õhtusse. Pea oli ikka veel suuri ja väikeseid mõtteid ja muresid täis.
Kuna Hallar ei soovinud enne kellegile teisele veel rääkida, kuni 3 kuud täis saab ja täielik kindlus majas on, et rasedad oleme, siis otsustasime asja salajas hoida.
14. veebruaril 2011 oli naistearsti aeg, mida nüüd VÄGA ootasime, et ka tema kinnitaks, et kõhubeebi on kasvamas. Samal päeval pidime AnnikaV ja Taunoga Rootsi kruiisile minema. Hommikupoolikul oli minu arst ja siis kohe Tallinna poole teele. Arsti juures tehtu UH ja saime pisikese pildi oma imetillukesest täpikesest. Rasedust oli kõigest 4 nädalat. Täpikest nägime, aga südametöö ei olnud veel välja arenenud.
Tulevane isa ootas ukse taga. Sai kohe pildi näppu ja oli õnnelik, et nüüd lähevad asjad tõsiseks.
Meie päris oma tita.
Kuna juba mainisin Rootsi kruiisi, siis peaksin vist seda ka kommenteerima. See väike reis oli siis selline, et ei Hallar ega ka Tauno ei soovi kumbki vist niipea sellist kruiisi ette võtta. Täiesti kohutav ja mõttetu ja metsikut hädaldamist, tülitsemist ja virisemist täis reis. Tänaseks naerame selle üle.
Minule seostub selle kruiisiga iivelduse algus. Arvasin kogu aeg, et laevasõidust paha olla, aga ma eksisin. KÕIK asjad, mida rootsi lauas sõin hakkavad isegi tänasel päeval veel nii vastu. Reisilt tulime tagasi 16. veebruaril ja 17. veebruaril algas minu hommik metsiku oksendamisega....ja nii kestis see KAUA.
Aga rasedusest endast juba järgmises loos!
No comments:
Post a Comment